Langdon keris kiiresti edasi veel mitu pilti, mis kõik kujutasid Dantet punases mütsis, punases tuunikas, loorberipärja ja silmatorkava ninaga. “Ja et teie ettekujutusele Dantest viimane lihv anda, on siin kuju Piazza Santa Crocelt… ja muidugi kuulus fresko Bargello kabelis, mida omistatakse Giottole.”
Langdon jättis Giotto fresko ekraanile ja astus lava keskele.
“Nagu te kahtlemata teate, võlgneb Dante suurima kuulsuse oma monumentaalsele meistriteosele “Jumalik komöödia”, mis kujutab värvikates ja jubedates detailides kirjaniku laskumist põrgusse, purgatooriumi läbimist ja lõpuks paradiisi jõudmist, et saada osa Jumala armust. Tänapäevases mõistes ei ole “Jumalikus komöödias” midagi komöödialikku. Seda nimetatakse komöödiaks hoopis teisel põhjusel. Neljateistkümnenda sajandi Itaalias oli kirjandus jagatud kahte žanri: tragöödiaid, mis esindasid ülevat stiili, kirjutati formaalses keeles; komöödiaid, mis esindasid madalat kirjandust, aga rahvakeeles, ja need olid mõeldud elanikkonna suurtele massidele.”
Langdon liikus edasi Michelino ikoonilise fresko juurde, mis kujutas Dantet väljaspool Firenze müüre, käes “Jumalik komöödia”. Taustal kerkis põrguväravate kohal astmeline Purgatooriumimägi. Praegu rippus maal Firenze Santa Maria del Fiore katedraalis, mida rohkem tuntakse Il Duomo´na.
“Nagu võite pealkirja järgi oletada,” jätkas Langdon, “kirjutati “Jumalik komöödia” rahvakeeles. See sulatas religiooni, ajalugu, poliitikat, filosoofiat ja ühiskonda käsitlevad kommentaarid vaimustavasse ilukirjanduslikku koetisesse, mis oli küll äärmiselt õpetatud, kuid samal ajal massidele täiesti ligipääsetav. “Jumalikust komöödiast” sai sellisel määral Itaalia kultuuri tugisammas, et Dante kirjutamisviisile on omistatud ei midagi vähemat kui tänapäeva itaalia keele korrastamine.”
Langdon peatus hetkeks efekti mõttes ja sosistas siis: “Mu sõbrad, Dante Alighieri teose mõju on võimatu üle hinnata. Kogu ajaloo vältel pole ükski kirjutis, ükski kunsti-, muusika- või kirjandusteos – ainsaks erandiks ehk piibel – inspireerinud nii palju austusavaldusi, jäljendusi, variatsioone ja kokkuvõtteid kui “Jumalik komöödia”.”
Nimetanud tohutu hulga kuulsaid heliloojaid, kunstnikke ja kirjanikke, kes on loonud teoseid Dante eepilise poeemi põhjal, libistas Langdon pilgu üle publiku. “Kas meil on siin täna õhtul kirjanikke?”
Ligi kolmandik kätest tõusis. Langdon silmitses publikut rabatult. Üks kahest, see on kas maailma kõige meisterlikum kuulajaskond või on e-kirjastamine tõesti jalad alla saanud.
“Noh, nagu kõik kirjanikud teavad, ei hinda kirjanik midagi rohkem kui reklaamarvustust – üherealist kiiduavaldust mõnelt mõjukalt isikult, mille eesmärk on tekitada teistes soovi sinu teost osta. See nähtus eksisteeris ka keskajal. Ja Dante sai neid nii mõnegi.”
Langdon vahetas slaide. “Kuidas meeldiks teile oma raamatu ümbrisel see?”
Maa peal pole kunagi kõndinud temast suuremat.
Publik kahises üllatusest.
“Jah,” kinnitas Langdon, “seesama Michelangelo, keda te kõik tunnete Sixtuse kabeli ja Taaveti järgi. Lisaks sellele, et Michelangelo oli meisterlik maalikunstnik ja kujur, oli ta ka suurepärane luuletaja, kes avaldas ligi kolmsada luuletust. Teiste seas ühe pealkirjaga “Dante”, mis oli pühendatud mehele, kelle üliselged põrgunägemused inspireerisid Michelangelo “Viimset kohtupäeva”. Ja kui te mind ei usu, siis lugege Dante “Põrgu” kolmandat laulu ning külastage seejärel Sixtuse kabelit. Kohe altari kohal näete tuttavat pilti.”
Ekraanile ilmus detailne slaid lihaselisest elajast, kes vibutab end varjata püüdvate inimeste poole hiigelsuurt aeru. “See on Dante põrgulik paadimees Charon, kes peksab aeruga oma reisijaid.”
Langdon liikus järgmise slaidi juurde. Ka see oli detail Michelangelo “Viimsest kohtupäevast” – mees, keda lüüakse risti. “See on agaglane Haaman, kes pühakirja järgi üles poodi. Kuid Dante poeemis löödi ta hoopis risti. Nagu näete, eelistas Michelangelo Sixtuse kabelis Dante versiooni piibli omale.” Langdon muigas ja alandas hääle sosinaks. “Ärge seda paavstile öelge.”
Publik naeris.
“Dante “Põrgu” lõi valu ja kannatuste maailma, mis ületas kogu varasema inimliku kujutlusvõime, ning tema teos pani sõna otseses mõttes aluse meie tänapäevasele ettekujutusele põrgust.” Langdon peatus. “Ja uskuge mind, katoliku kirikul on palju, mille eest Dantet tänada. Tema “Põrgu” tekitas usklikes sajandeid õudust ning pole kahtlust, et kolmekordistas hirmunute seas kirikuskäimist.”
Langdon vahetas slaidi. “Ja see viib meid põhjuse juurde, miks me kõik täna siin oleme.”
Nüüd oli ekraanil loengu pealkiri “JUMALIK DANTE: PÕRGUSÜMBOLID”.
“Dante “Põrgu” on sümbolismist ja ikonograafiast nii rikas, et pühendan sellele sageli terve semestri pikkuse kursuse. Ja täna õhtul mõtlesin, et poleks paremat viisi Dante “Põrgu” sümbolite avamiseks kui kõndida koos temaga… läbi põrguväravate.”
Langdon astus lava servale ja silmitses publikut. “Kui plaanime jalutuskäiku läbi põrgu, siis soovitan soojalt kasutada kaarti. Ning Dante põrgu kohta pole täielikumat ja täpsemat kaarti kui see, mille maalis Sandro Botticelli.”
Ta puudutas pulti ja publiku ette ilmus Botticelli heidutav “Mappa dell´Inferno”. Langdon kuulis paari oiatust. Inimesed tuiutasid jubedusega allilma lehtrikujulises koopas aset leidvaid õudusi.
“Erinevalt nii mõnestki teisest kunstnikust oli Botticelli Dante teksti tõlgendamisel äärmiselt allikatruu. Ta veetis nii palju aega Dantet lugedes, et suure kunstiajaloolase Giorgio Vasari sõnul viis Botticelli painatus Dantest “tõsiste häireteni tema elus”. Botticelli lõi veel üle kahe tosina Dantega seotud töö, kuid see kaart on kõige kuulsam.”
Langdon pöördus ja osutas maali ülemisse vasakusse nurka. “Meie teekond algab siin üleval, maa peal, kus näete punases rüüs Dantet koos oma teejuhi Vergiliusega seismas põrguväravate ees. Sealt liigume allapoole, läbi Dante põrgu üheksa ringi ning jõuame viimaks vastamisi…”
Langdon klõpsas kiiresti ette uue slaidi: hiiglasliku suurenduse Saatanast, nagu teda kujutas Botticelli sellelsamal maalil – jubeda kolmepäise Lutsiferi, kes õgib korraga kolme inimest.
Publik ahhetas kuuldavalt.
“Kiire pilguheit eesootavatele atraktsioonidele,” kuulutas Langdon. “Selle õudse tegelase juures meie tänaõhtune reis ka lõpeb. See on põrgu üheksas ring, kus elab Saatan ise. Kuid…” Langdon peatus. “Sinna jõudmine on pool lõbust, nii et liigume nüüd pisut tagasi… üles põrguväravate juurde, kust meie teekond algab.”
Langdon liikus järgmise slaidi juurde. See oli Gustav Doré litograafia, mis kujutas karmi kaljuseina raiutud pimedat sissekäiku. Raidkiri ukse kohal kuulutas: KÕIK LOOTUS JÄTKE, ASTUDES SIIT SISSE.
“Niisiis…” sõnas Langdon naeratades. “Kas lähme?”
Kusagil kriiksatasid valjult autokummid ja publik Langdoni silme ees hajus. Mees tundis end ettepoole paiskuvat ning põrkas vastu Sienna selga, kui Trike keset Viale Machiavellit järsku peatus.
Langdon lõi tuikuma, mõeldes ikka veel enda ees kõrguvatele põrguväravatele. Tasakaalu tagasi saades mõistis mees lõpuks, kus ta on.
“Mis lahti?” nõudis Langdon.
Sienna osutas kolmesaja meetri kaugusel asuva Porta Romana – iidse kivivärava poole, mis