“MINU PÖIALT?!” Langdon raputas pead. “Pole võimalik, et see värk on programmeeritud nii, et mina selle avaksin. Ma ei tea biokeemiast mõhkugi. Mul ei oleks eales säärast asja.”
“Oled ikka kindel?”
Langdon oli pagana kindel. Ta sirutas käe ja asetas pöidla padjandile. Midagi ei juhtunud. “Näed? Ma ju ütlesin…”
Titaantuub klõpsatas valjusti ja Langdon tõmbas käe tagasi, nagu oleks saanud kõrvetada. Püha pask. Ta põrnitses tuubi, nagu võiks see ise avaneda ja hakata eritama surmavat gaasi. Kolm sekundit hiljem klõpsatas tuub ilmselt uuesti lukustudes.
Langdon pöördus kõnevõimetult Sienna poole.
Noor doktor hingas välja ja paistis ärevil. “Noh, tundub üsna selge, et selle plaanitud omanik oled sina.”
Langdoni jaoks tundus kogu stsenaarium absurdne. “See on võimatu. Esmalt, kuidas ma oleksin saanud selle metallikamaka läbi lennuvälja turvakontrolli toimetada?”
“Võib-olla tulid sa eralennukiga? Või anti see sulle pärast Itaaliasse jõudmist?”
“Sienna, ma pean konsulaati helistama. Otsekohe.”
“Ja sa ei arva, et me peaksime selle enne avama?”
Langdon oli elu jooksul nii mõndagi halba nõu kuulda võtnud, kuid ohtlikku ainet sisaldava mahuti avamine selle naise köögis ei pidanud saama üheks neist. “Ma annan selle asja võimude kätte. Otsekohe.”
Sienna hammustas võimalikke variante kaaludes huulde. “Olgu, ent niipea, kui oled helistanud, oled omapäi. Mina ei saa lasta end sellesse segada. Ja siin ei tohi sa nendega päris kindlasti kohtuda. Minu immigratsiooniolukord Itaalias on… komplitseeritud.”
Langdon vaatas Siennale silma. “Ma ei tea midagi muud, Sienna, kui seda, et sa päästsid mu elu. Ma lahendan selle olukorra nii, nagu sina soovid.”
Naine noogutas tänulikult, astus akna juurde ja vaatas alla tänavale. “Olgu, me peaksime tegema nii.”
Ta visandas kiiresti plaani. See oli lihtne, arukas ja ohutu.
Langdon ootas, kuni Sienna lülitas oma mobiiltelefonis sisse helistaja ID-blokaatori ning valis numbri. Naise sõrmed olid õrnad, kuid tegutsesid otsustavalt.
“Informazioni abbonati?” alustas Sienna veatu itaalia hääldusega. “Per favore, può armi il numero el Consolato americano di Firenze?”
Ta ootas ja kirjutas siis kiiresti numbri üles.
“Grazie mille,” ütles ta ja lõpetas kõne.
Sienna pistis telefoni koos numbriga Langdonile pihku. “Lase käia. Kas sa mäletad, mida öelda?”
“Mu mäluga on kõik korras,” muigas mees paberile kirjutatud numbrit valides. Telefon andis kutsuvat tooni.
Vaatame, mis saab.
Langdon lülitas telefoni kõlari sisse ja pani aparaadi lauale, et ka Sienna vestlust kuuleks. Vastas automaatvastaja, mis pakkus üldinfot konsulaadi teenuste ja lahtiolekuaegade kohta. Konsulaat pidi avatama alles kell pool üheksa.
Langdon heitis pilgu telefoni kellale. Alles kuus.
“Kui tegemist on hädaolukorraga,” jätkas automaatne teade, “siis võite valida seitse-seitse, et rääkida öövalve ametnikuga.”
Langdon valis otsemaid lisanumbrid.
“Consolato americano,” vastas väsinud hääl. “Sono il funzionario di turno.”
“Lei parla inglese?” küsis Langdon.
“Muidugi,” vastas mees ameerika hääldusega. Tundus, et äratamine ärritas teda. “Kuidas saan teid aidata?”
“Olen Firenzes külaskäigul viibiv ameeriklane ja mind rünnati. Minu nimi on Robert Langdon.”
“Palun teie passi number.” Mees haigutas kuuldavalt.
“Mu pass on kadunud. Usun, et see varastati. Mind tulistati pähe. Ma olin haiglas. Vajan abi.”
Valveametnik ärkas äkki. “Sir? Kas te ütlesite, et teid tulistati? Vabandust, kuidas teie nimi oli?”
“Robert Langdon.”
Liin kahises ja Langdon kuulis, kuidas mehe sõrmed arvutiklahvidel klõbistasid. Arvuti piiksatas. Paus. Jälle klahviklõbin. Veel üks piiks. Ja siis kolm kõrget piiksatust.
Pikem paus.
“Sir?” ütles mees. “Teie nimi on Robert Langdon?”
“Jah, täpselt nii. Ja ma olen hädas.”
“Olgu, sir, teie nime juures on eriolukorra märge, mis nõuab, et ma ühendaksin teid viivitamatult peakonsuli personalijuhiga.” Mees peatus, nagu ei suudaks seda ka ise uskuda. “Jääge liinile.”
“Oodake! Kas te võiksite mulle öelda…”
Telefonist kostis juba kutsuv toon.
Neljanda helina järel võeti toru.
“Collins kuuleb,” pomises kähe hääl.
Langdon tõmbas hinge ning rääkis nii rahulikult ja selgelt kui võimalik. “Härra Collins, minu nimi on Robert Langdon. Ma olen Firenzes viibiv ameeriklane. Mind tulistati. Ma vajan abi. Ma tahan tulla otsekohe USA konsulaati. Kas te saate mind aidata?”
Sügav hääl vastas kõhklemata: “Jumal tänatud, et te olete elus, härra Langdon! Me otsisime teid.”
12. peatükk
Konsulaat teab, et ma olen siin?
Langdonist hoovas üle kergendustulv. Härra Collins, kes tutvustas end peakonsuli personaliülemana, rääkis kindla professionaalse hääletooniga ning ometi reetis ta hääl pakilisust. “Härra Langdon, me peame otsekohe rääkima. Ja täiesti selge, et mitte telefoni teel.”
Antud hetkel polnud Langdonile miski täiesti selge, kuid ta ei hakanud vahele segama.
“Ma lasen kellelgi teid otsekohe peale võtta,” jätkas Collins. “Kus te viibite?”
Sienna niheles närviliselt, kuulates jutuajamist telefoni valjuhääldist. Langdon noogutas naisele rahustavalt, kavatsedes kindlalt tegutseda vastavalt plaanile.
“Ma olen ühes väikeses hotellis, mille nimi on Pensione la Fiorentina,” ütles Langdon, heites üle tänava pilgu väsinud välimusega hotellile, mida Sienna oli talle mõni hetk tagasi näidanud. Ta andis Collinsile aadressi.
“Selge,” ütles mees, “ärge sealt kuhugi minge. Püsige oma toas. Keegi tuleb teile otsekohe järele. Toanumber?”
Langdon mõtles selle käigupealt välja. “Kolmkümmend üheksa.”
“Olgu. Kahekümne minuti pärast.” Collins alandas häält. “Ja, härra Langdon, tundub, et te võite olla vigastatud ja segaduses, kuid ma pean teadma… kas see on ikka veel teie valduses?”
Teie valduses. Langdon mõistis, et kuigi küsimus oli mõistatuslik, sai sellel olla vaid üks tähendus. Ta pilk liikus biotuubile köögilaual. “Jah, sir. Minu valduses.”
Collins ohkas kuuldavalt. “Kui me teist midagi ei kuulnud, siis eeldasime… noh, tõtt-öelda, me eeldasime kõige halvemat. Tunnen tohutut kergendust. Jääge sinna, kus te olete. Ärge kuhugi minge. Kakskümmend minutit. Keegi koputab teie uksele.”
Collins lõpetas kõne.
Langdon tundis, kuidas ta õlad lõtvusid esimest korda alates sellest, kui ta oli haiglas ärganud. Konsulaat teab, mis sünnib, ja mul on varsti vastused. Mees sulges silmad ja hingas aeglaselt välja, tundes end peaaegu inimlikult. Peavalu oli praktiliselt kadunud.
“Noh,