Veidi inimesi vaadata. Midagi muud ma ei teegi. Ja sugugi mitte ainult plikasid. Peaaegu kõiki. Ei tea, kas see just huvitav on. Aga köitvam kui miski muu. Vaadata seda, mis vastu tuleb. Kõik on isepärane. Juhuslik maailm. Elul ei ole reegleid.
Ma ei lähe täna ei Manni ega Kati poole, sest homme saan Rekaga kokku ja ma tahan, et mu pilk oleks siis puhas.
Mustas palitus mees, naeratus suunurgas, läbis portfelli enda järel vedades tänava inimmassi nagu nuga võid. Ta ei vaadanud ühelegi inimesele otsa. Aga tajus, kuidas ta ise välja paistis.
Ära on visanud kogu aeg täis bussides seista. Istusin maha. Teadsin, et järgmises peatuses pidi sisse voolama arvukalt mitmes raskusastmes toolikõrvalseisjaid ja mujale või ka otse sinu poole vaatajaid. Mul pole seismise vastu midagi, aga vahel tahaks häbematu olla. Nii tunnen, et elan.
Ometi ei oska enam täis bussides istuda.
Märkasin selja tagant meest, kes oli põlvitanud sopasele tänavale. Ta kummardus ette. Kõndisin täpselt ta kõrvalt mööda. See oli operaator. Ta parandas kaamerat või vahetas filmi. Lähedal seisis, alles nüüd märkasin, filmibuss. Ta tegi oma tööd ja võis rahulikult keset vanalinna tänavat põlvitada.
“Я Толик,” oli kirjutatud bussiseinale. Me istusime kõrvuti ja vaikisime. Mul oli põues viidikas. Võtsin viidika ja kirjutasin: “И Я Толик.”
“Da, eta totšna,” ütles K.
Paks mutike ostis lehe ja nüüd nägin, kuidas ta liikus. Ta jalad paistsid pika palitu all kui lühikesed pulgakesed. Ja liikusid trummipulkade väledusega. Samal ajal püsis keretünn vertikaalne ja liikumatu. Lühikesed käed liikusid nukuteaterlikult suure amplituudiga. Ta oleks nagu edasi veerenud. Sind on tublisti üles keeratud, proua.
Tüdruk oli ilus, aga kuidagi krampis. Tal olid ees tumedad prillid, pea ettepoole ja õlgade vahel, üldse ettepoole kaldus, ja pikad sirged juuksed. Ta astus kuidagi sirgete jalgadega. “Mis sinuga küll lahti on,” mõtlesin ma. “Kelle asi,” vastas ta.
Ilus naine vaatas mulle korraks otsa ja naeratas omaette. Olin teda vaatama jäänud. Ta naeratas veel ka siis, kui kolm peatust hiljem must möödus ja maha läks. Küllap oli tal hea meel, et poisikesed teda vaatavad. Muidugi, ta oli ilus ja kandis oma üleslöödud välimust suuremeelse hoolimatusega.
Pärnu maanteel, otse sõidutee kõrval, seisid umbes kolmekümnesed, riietatud pigem nooblilt kui harilikult, ja suudlesid. Vähe sellest, nad olid otsekui valu ja vihaga teineteisesse krampunud. Jäin vaatama nagu loodusnähtust. Jäin vaatama, millelegi mõtlemata. Tuul liigutas naise pikki vesinikuvalgeid juukseid. Mees ei suudelnud nagu tööd tehes, nagu see enamasti käib, vaid kõikeunustavalt. Tundus – nad ei tajunud, et neid vaadati. Aga vaatasid muidugi kõik, kes märkasid, mõned midagi mõtlemata, mõnel näol suhtumist reetev virvendus.
Ei algust, ei lõppu, ei teekonda, ei lugu, ei põhjust, ei tagajärgi, eikuskil, eikuhugi. Keegi, eikeegi.
Vahepeal käisin Manni juures tihti sellepärast, et siis ei jäänud poole lõunani voodisse uimerdama. Tema pool tõusin üheteistkümne paiku, lonkisin läbi linna, enamasti kodu poole. Säilib vähemalt illusioon, et oled vaba ja löögivalmis. Mõned korrad on Mann mulle jõuliselt välja käristanud. Veidi hapu näoga ta seda küll tegi. “Naine olgu ilus, mees rikas,” ütles ta. Eks ta ole. Aga millegipärast ei lasknud ta mind ka lahti, hoolimata mu vaesusest ja lorususest. “Sinuga on nii rahulik.” Kord küll tundus mõni aeg, et ta mõtted olid muuga hõivatud, ta vastas vaevu mu küsimustele, siis ma kadusin paariks nädalaks. Kunagi hiljem ma küsisin selle kohta. “ Jah,” ütles ta. “Ma tahtsin siis lihtsalt üksi olla, muud midagi.” See võis tõsi olla, võis ka mitte. Kui sa tahad inimestest lugu pidada, siis ära kontrolli, kas nad sind petavad.
Olen olnud ta juures üksi, kui teda ei saabu. Kui kojuminek eriti vastu hakkab. Teda oodanud. Ja vahel ta ei saabugi. Liiga hästi ma end üksi tema juures ei tunne. (Siiski vahel rahulikumalt kui kodus, kodus ei õnnestu teinekord magama jääda.)
Mõtlen, et ma pean ju Mannile tüütu olema, ta ei saa ju mugavalt ühegi mehega koju tulla, ma võin ju ees olla. Või seda ta just tahabki.
Jalutasime. Tänu temale olin ma jälle mina. Naljad tulid suhu. Astusin kindla sammuga. Loigud läksid ees kaheks. Ta soove ja mõtteid teadsin juba sekund enne kui ta ise. Tantsisin tantsimatagi. See oli Reka.
Eile ütlesin purjust peast, mitte talle: “Ma armastan sind, ma armastan sind.” Ja kuulasin, kuidas ma seda ütlesin. Teadsin ja ka tema teadis, et sisu polnud sel kopka eestki. ütlesin üha uuesti ja uuesti ja me naersime. “Oota, mina tahan ka öelda,” peatas ta mind. Ta vaatas mulle õtsa, hingas sisse ja välja ja ütles tõsiselt: “Ütle, kas sa armastad mind, alati, lõpuni.” See oli Mann. “Jaa, jaa, jaa.” Rääkisime tühje sõnu. Oli lõbus ja kurb ja õudne ja vastik. üleeile hoidsin ühe käega Kati ümbert kinni, pilk eksles üle ta õla õhtusel taeval, libises üle ta näo, ei tahtnud sinna pidama jääda. Katt vaatas mulle rinnale. Suudlesin ajaviiteks teda meelekohta. Ta ei raputanud pead ega tõmmanud ära, näppis mu jope lukku. “Noh, nüüd lähme ja nikume veel ajaviiteks,” ütles ta vaikselt, isegi mitte tigedalt, aga kurvalt. “Oh-nojah,” ütlesin ma ja lisasin mõttes: “ära aja seda jama.”
“Oli tal üks pruut, see oli punapea,” rääkisin mõttes, kui pärast suitsu tõmmates üksi kodu poole astusin.
Fotokotiga mees kõndis lasteaia aia ääres. Lapsed olid õues, kakerdasid sihitult ja pahaaimamatult nagu ikka, elasid oma maailmas. Fotograaf elas oma maailmas. Hommikupoolik, päike paistis. Hea ilm laste pildistamiseks ja kana tapmiseks. Ta tõmbas tähelepanu sellega, et liikus arglik-hiilival sammul, pea õlgade vahel, parem käsi näppis juba fotokoti lukku. Silmad läikisid. Tundus, et tal oli veidi piinlik oma hiilimiste pärast. Aga kirg oli suur. On ta haige, mõtlesin. Sama palju kui teisedki. Ta vahib lapsi, mina teda. ühel päeval hakkab oma tööst seksuaalsusega sarnast naudingut tundma. Hakkab naisi pildistama, aga ei maga nendega. Seda see kultuur teeb. Pöördusin ja läksin. Mis ikka vaadata. Teada, kuidas edasi läheb. Kuidas mees, pildid teinud, sealt lahkub. Kiirel närvilisel sammul, pilku vastutulijate eest peites.
“Ma tegin sulle haiget.” Endal oli põrguvalus.
“Sellest pole midagi.”
“Sul pisarad jooksevad.”
“Mitte selle pärast. Mitte valu pärast.”
Lamasin selili ja vaatasin akna poole, silmad läksid niiskeks. Katt oli vasaku käe kaisus. Tahtnuks talle head ja lohutavat öelda, aga tundsin end vana, paha, raisus ja repetununa; ei kõlvanud mul suudki lahti teha. Paitasin ta õlga.
“Tagasiteed ei ole,” tuli ükspäev pähe. Jah, nii näib küll olevat. Kuhu oled jõudnud, seal oled. Vahel kihvatab läinu kättesaamatus, aga sisimas ei kahetse ma midagi. Olgu mis on.
Hommikul ajasime plära. Jooksin toas paljalt ringi ja tegin tiigrihüppeid ja hommikvõimlemist, silmanurgast nägin, kuidas Katt lina pesukorvi surus. Jah, tal oli selline vitstest punutud mustapesukorv. See ta prillidega suurt kokku ei hakanud, aga igaühe hinges on nurgakesi nii mitmelegi asjale.
Päevad lähevad nõmeda järjekindlusega. Poole molutan maha, siis jalutan linnas, õhtul istun kellegi pool. Tahaks vahel välja murda. Aga see on peaaegu võimatu. Kui läheksingi kuhugi mujale, tuleksin ikka varsti tagasi. Püüda midagi muud teha oleks veel vähem tõeline olemine. Punnitamine ja vale. Igal õhtul mõtlen: homset küll nii surnuks ei löö nagu tänast. Aga ikka. Tõused üles, pole põhjust ega viitsimist muud teha, kui et istud pealelõunani köögilaua taga ja loed