4
Lennuk maandus kõva prantsatusega Arlanda lennuväljal. Mu süda oli üsna kõvasti taguma hakanud – lõpuks ometi olin jõudnud sellele imelisele maale, kus kaks Jönköpingist pärit poissi ja erakordselt ilus Göteborgi tüdruk olid kakskümmend seitse aastat tagasi pannud aluse kõigele sellele kaunile, mis nüüd üle maailma nii paljude fännide südameid rikastas.
Lennujaama sisse jõudnud, vahtisin enda ümber ringi, suu ammuli. Kõik tundus nii äge ja uhke ja peen ja avar. See lennujaam oli Tallinna omast ikka kordades suurem, siin asus järjest ja järjest igasuguseid delikatessi- ja muid kauplusi, samuti jäi silma Starbucksi kohvik, mis kuuldavasti pidi olema ainus terves Stockholmis.
Oleksin tahtnud meeleldi poodidesse sukelduda, aga keelasin selle endale rangelt ära. Eriti hea muidugi, kui ma oma niigi vähese raha kohe siinsamas Arlandas laiaks lööksin. Mõistsin, et pean endale igal sammul korrutama: sa pead suutma peaaegu kolm nädalat ära elada! Hakkamasaamise osas oli kogu see reis üks paras tuleproov.
Niisiis lubasin omale üksnes topsi vahukoorega caffè latte’t ja sedagi kõhklevalt, sest kuigi kohv oli suurepärane, maksis see ka paganama palju.
Kuna ma ei tundnud Stockholmis kedagi, kes võinuks mind majutada, olin pidanud endale siin ise elamise organiseerima. Minu tänaseks peatuspaigaks pidi olema Park Inni hotell, mis asus Hammarby Sjöstadi nimelises linnaosas. See oli päris hotell, mitte mingi odav hostel nagu mõni, mille ma nii mõneski teises riigis olin endale broneerinud. Mul oli õnnestunud saada tuba selles hotellis väga soodsa hinnaga, mitte sugugi palju kallimalt kui mõnes hostelis, ja loomulikult olin sellest pakkumisest õhinal kinni haaranud. Tunnistan ausalt, et natuke olid siin mängus ka mu oma põhimõtted. Olin unistanud Stockholmi külastamisest sellest ajast saadik, kui ma seitse aastat tagasi Dreamblue tulihingeliseks fänniks olin saanud. Nüüd, saades järsku võimaluse seda imelist linna külastada, ei tahtnud ma oma ainsat ööd siin veeta mõnes kahtlases hostelis, vaid kusagil päris tõelises hotellis. Tahtsin siin oma ajast viimast võtta.
Just hotelli ma kõigepealt suundusingi. Olin hirmsasti kartnud eksida, kuid oma üllatuseks avastasin, et Stockholmis liiklemine polegi teab mis raketiteadus. Kõik toimis täpselt vastavalt sellele, mida ma internetist linna kodulehelt välja olin otsinud. Sõitsin rongiga Sickla Kaj peatusesse ja sealt polnud hotelli juurde enam kuigi pikk maa. Muidugi olin välja printinud ka linna kaardi ja kogu teekonna nii hotelli juurde kui ka sealt Ericsson Globe Arenale kenasti ära märgistanud.
Ega mul hotellis olnudki teab mis palju aega raisata. Kell oli juba kaks, kui sinna jõudsin, kontserdihalli ees pidin teiste fännidega kohtuma pool viis. Enne tuli veel Britt-Mariega siinsamas hotelli kõrval Maxi burgerirestoranis kokku saada – pidime enne Ericsson Globe’i juurde minekut üheskoos natuke lobisema ja sööma.
Seega tuli mul end juba aegsasti kontserdiks sättima hakata. Hotellituba oli väike ja armas, kõik vajalik oli seal olemas – lai voodi, riidekapp, televiisor, öökapid, vannituba … Käisingi kärmelt duši all ära ja asusin valmistuma. Tõmbasin kõigepealt omale selga ühe Dreamblue särkidest – kaasas oli mul neid viis tükki, kuna pesemisvõimalust ma ei lootnud ja ega ma ei oleks saanud kolmeteistkümnel kontserdil ühe ja sama särgiga olla! Valisin tänaseks õhtuks kõige ilusama, sellise, millel mustal taustal pikutab Ulrika käsipõsakil mererannas, seksikas must õlapaeltega kleit seljas, ning Xander ja Lars-Erik istuvad kummalgi pool teda. See on üks Midnighti tuuri särkidest, mille olin oma internetituttavate kaudu tellinud, ja üldse üks mu lemmikpiltidest. Nad kõik näevad sellel pildil lihtsalt nii kohutavalt head välja, isegi Lars-Erik, keda muidu kindlasti mingiks ilueediks ei saaks nimetada.
Seljakotist kraamisin välja kõik ebavajaliku ja jätsin sinna üksnes Dreamblue kingitused, fotoka ja rahakoti. Kolme väikest pakikest vaadates mõtlesin, kui kaua ma küll pean neid endaga kaasas kandma, enne kui õnnestub need üle anda. Kas üldse õnnestub? No aga peab ju õnnestuma. Kui teised n saanud nendega koh-tuda (Hans veel loendamatu hulga kordi!), siis miks peaksin mina kuidagi viletsam olema? Oh, Ulrika. Mu süda hakkas kohe kiiremini lööma, kui mõtlesin temaga kohtumise peale. Olin juba ammugi hakanud mõtlema, mida talle öelda. Kuigi kahtlustasin endiselt, et temaga reaalselt silmitsi seistes on kõik mu head laused meelest pühitud, lasin kogu mõeldu omal veel kord peast läbi. Kavatsesin talle öelda, et mul on kõik Dreamblue plaadid ja singlid ja isegi tema ammuse bändi Djurgårdeni kaks albumit – ja et 1983. aastal välja antud „När Isen Går Upp” on üks mu armastatumaid plaate läbi aegade. Et ma kuulan tema muusikat peaaegu iga päev. Et see on mulle alati toeks, lohutab, rõõmustab ja inspireerib, ja kui kurb ma ka ei oleks, Dreamblue ja Djurgården suudavad mu tuju alati heaks teha. Ja et ma armastan teda, armastan nii üüratult ja kogu südamest, et see tundub lausa uskumatu, kuidas niisugune tunne üldse ühe inimese sisse ära võib mahtuda.
Murdes endamisi pead, kas mul tuleb võimalust Ulrikale kõiki neid asju öelda, olin enda sättimisega lõpuks valmis saanud ja lahkusin hotellitoast, väike Rootsi lipp käes – sellega lehvitada oli nii äge ja uhke tunne, et ma raatsinud seda kotti pista. Kell lähenes kolmele ja just kolmeks olin Britt-Mariega Maxis kohtumise kokku leppinud.
Ta oli juba kohal. Tundsin oma kauaaegse internetisõbranna otsekohe ära – kes muu siis oleks saanud olla see tõmmu afropatsidega tüdruk, kes istus akna all laua taga, seljas valge õlapaeltega särk, millele suurelt trükitud Dreamblue nimi?
Muidugi ei valmistanud Britt-Mariele ka minu äratundmine mingeid raskusi. „Lizzie!” hüüatas ta rõõmsalt ja hüppas laua tagant püsti, et mind kallistada. Lizzie on mu kasutajanimi Forever Dreamblue foorumis ja just selle nimega on mitmed fännidest sõbrad harjunud mind hüüdma. Omavahel suhtlesime inglise keeles. Ma olin küll iseseisvalt natuke rootsi keelt õppinud ja sain enam-vähem aru, kuid päris vabalt rääkijat minust siiski polnud.
Britt-Marie oli endale tellinud mõnusa korraliku eine burgeri, friikartulite ja suure joogiga. Mina nii palju raha kulutada ei raatsinud. Piirdusin juustuburgeriga ja ei hakanud friikaid ega isegi mitte jooki võtma – mõtlesin, et janu korral saan kusagilt putkast palju odavamalt osta pudeli vett. Minus oli võimust võtnud tõeline kooner. Hirm raha otsasaamise ees oli lihtsalt niivõrd suur, sest millest ma siis küll elaksin?
„Sa oled nii õnnelik inimene,” õhkas Britt-Marie, kastes friikaid otsapidi ketšupi sisse. „Kolmteist kontserti! Kolmteist! Ja mina saan tulla ainult kahele, rohkem pole mul võimalik endale lubada …”
„Aga sina oled vähemalt varem ka nende kontsertidel käinud,” püüdsin lohutada. „Mina pole üldse, täiesti häbi, ise olen nii suur fänn.”
„Seda küll.” Britt-Marie nägu siiski oluliselt rõõmsamaks ei muutunud, ta imes mõtlikult läbi kõrre limonaadi ja ohkas siis. „Jah, Blue Teddy Beari tuuri ajal sai kahel kontserdil käidud ja need olid super! Imelised! Nad on ikka nii andekad ja Ulrika hääl tekitas külmavärinad … Aga ma ei kohtunud nendega. Ma ei suhelnud tol ajal veel eriti teiste fännidega ja ei osanud midagi teha selleks, et neid näha. Esimesel kontserdil ma ei taibanud isegi üritada, teisel ootasime ühe väikese kambaga kontserdimaja juures, aga nad ei tulnud välja, et autogramme anda. Nägin ainult vilksamisi Lars-Eriku nahktagis selga ja Ulrika kätt viipamas, kui nad oma limusiini kadusid. Ja oligi kõik.”
Seda rääkides paistis Britt-Marie lausa nutu äärel olevat. „Ma olen elus igasugustest asjadest unistanud, aga Ulrikaga kohtumine on raudselt üks kõige suurematest unistustest,” pihtis ta. „Kui ma saaks talle lihtsalt öelda – tere, mina olen Britt-Marie Halmstadist, ma olen sinu suurim fänn ja armastan sind kogu südamest, suur-suur aitäh sulle muusika eest, mis sa mu ellu oled toonud! Keegi ei saa sellest aru, kõik arvavad, et sellistest asjadest unistamine on lapsik ja jabur. Et üks kahekümneaastane tüdruk peaks hoopis muude asjade peale mõtlema … Sina, Lizzie, kindlasti mõistad mind, sa armastad ise ka Ulrikat nii väga.”
Mõistsin,