“Mina olen ülirahul, et me vahelduseks siia folgile tulime,” sõnab Kirjanik, rüübates sõõmu külma õlut.
“Pole paha,” nõustub Kõvamees. “Mereäärne koht, mõnus ujumas käia, palju bikiinides tibisid. Muusika on muidugi lahja.”
“Ole nüüd, siin on olnud täitsa häid bände. Kas või needsamad folkrokkarid, kes praegu mängivad,” vaidleb Kirjanik. “Muide, järgmisel nädalal pidi siit saja kilomeetri kaugusel toimuma üks hea džässifestival…”
“Unusta ära! See tähendab, et mine, kui tahad, aga ilma minuta!” ägestub Kõvamees, kargab püsti ja hakkab edasi-tagasi kõndides innustunult seletama: “Mina tahan rasket rokki! Tahan metal’it! Tahan muusikat, mis on elus! Ja ehtne! Saad aru?!
Mind ei huvita muusikakonservid. Ma pole mingi tibi, kes vahib, suu ammuli, kuidas edev nolk kribistab DJ-puldis vinüülplaate. Ka see pole mingi õige kontsert, kui keegi toksib plaadimuusikale käsitrummi juurde. Ega elektroonilise muusika tudiludi, kui kiitsakad kutid näpivad arvuteid, isegi õieti teadmata, mida nad teha tahavad. Või räppimine, püksid rebadel nagu trellide taha pistetud neegril, kellelt politseinikud on püksirihma ära võtnud, et ta ennast sellega üles ei pooks. Ja kindlasti mitte džäss, mille saatel keerutab kombekalt jalga vanem generatsioon, kelle hinge uuristavad pangalaenud samamoodi, nagu kaaries järab hammastesse auke. Ei, ei, ei!
Kontserdil tahan ma ennast täiesti välja elada, hüpata ja karjuda. Ja ma tahan, et mu ümber oleksid samasugused fännid, kes elavad muusikale kaasa. Mitte peenutsedes puusa nõksutavad daamikesed või ülesmukitud ahvid, kelle viimse kui detailini lihvitud välimus karjub: “Vaadake mind!” Selliste eputiste tähelepanu pole mitte muusikal, vaid sellel, et kellegi tanksaabas ei riivaks nende läikivaid kingakesi.
Kui ma lähen kontserdile, siis ma tahan, et see oleks hea ja aus raske rokk. Kaasakiskuv. Raevukas. Kirglik. Mina arvasin, et me kõik mõtleme niimoodi?”
Kõvamees mõõdab pilguga Armunäljaseid, kes nõusolevalt pomisevad.
“Ma olen sinuga üldiselt nõus, ütleme, 95 protsendi ulatuses,” noogutab Kirjanik. “Kuid ei maksa ennast stiililiselt liiga piirata, et ainult raskemuusika ja kõik. Mõni muu bänd on ju ka nii hea, et tasub kuulata.”
“Väga õige!” lööb kaasa Bändimagnet, raputades uhket säravblondi juuksepahmakat. “Vaata, näiteks mina ei viitsi kuulata selliseid… noh, mittepandavaid muusikuid. No ei kisu kaasa elama, kui laval ägisevad ainult vanad rokipeerud, higi tilkumas mööda kortsus nägusid. Vähemalt üks kena ja noor silmarõõm võiks ikka bändis olla! Aga mina ju ei hakka teile sellepärast ütlema, et kuulame ainult seksikaid bände.”
“Kuule, tibi, oled sa segi läinud või?” imestab Kõvamees, keerutades nimetissõrme blondiini meelekohal. “Kas sa tõesti käid kontserdil ainult sellepärast, et muusikud sind märjaks ajaksid?”
“Ütle enne, kas sul raha on?” küsib Bändimagnet vastu.
“Praegu ei ole, aga… Miks sa küsid?” imestab Kõvamees.
“No näed! Raha sul ei ole ja mõistust ka eriti mitte, aga ikka on sinuga koos tore olla, kallis sõber,” naerab Bändimagnet ja teeb Kõvamehele pika pai. “Ja siis veel räägitakse, et naised tahavad meestelt ainult raha! Tahavad muidugi – siis, kui mehel pole midagi muud pakkuda. Sama loogika kehtib ka pillimeeste puhul: kui muusika on keskpärane, siis olgu vähemalt välimus pandav.
Kui muusik on tõeline talent, siis ei loe enam miski muu. Üks Tuva kurgulaulja oli välimuselt ümmargune null, pisike tüse lambanäoga mehike, aga kui ta suu lahti tegi… Kui kuulsin tema laulus ühekorraga kaht häält, kõrgem vibreerimas madalama kohal, siis sain aru, et tõeline anne on ikka üle kõige muu. Ja see kurgulaulja ei laulnud rokk-kontserdil.”
“See on õige, et anne on kõige tähtsam,” noogutab Kõvamees. “Aga ikkagi meeldib mulle, kui anne rokib!”
“See vaidlus ei lõpe teil kunagi,” tähendab Maarja muiates. “Lähme parem ujuma!”
Jutt jääb soiku. Armunäljased ajavad ennast püsti ja longivad mere poole, pugedes punase turvalindi alt läbi. Tumedas vormiriietuses higistav nooruke turvamees saadab neid igatseva pilguga.
Nagu elupäästja või nii
Õigupoolest oli Raisakotkal esmalt teistsugune hüüdnimi. Ent milline? Seda ei mäleta enam keegi. Mehe endine nimi kaob ajaloo prügikasti samal hetkel, kui Raisakotkas kummardub maantee äärde magama kustunud rokkari kohale ja pistab käe talle taskusse. Tahtmatuteks tunnistajateks mõned Armunäljased, kes tinistavad festivaliplatsi lähistel mäenõlval põõsastiku varjus viimaseid öiseid napse ja toidutänavalt kaasa haaratud allahinnatud sööke.
Teksased. Pluus. Tagi. Raisakotkas otsib selili lebava mehe taskud läbi niisuguse kiiruse ja metoodilisusega, mis annab tunnistust, et see pole tal kaugeltki esimene kord. Kui Raisakotkas hakkab magajat kõhuli keerama, lööb rokkar silmad lahti ja rabab läbiotsijal käest kinni. Kiire hoop pähe kustutab mehe uuesti ning Raisakotkas sobrab häirimatult läbi ka ohvri pükste tagataskud. Saak: mõned rahatähed ja lössis suitsupakk.
Mööda teed tuiavad lähemale kolm hilist uitajat. Neid märgates teeskleb Raisakotkas, et ta raputab oimetuks löödud meest õlast.
“Ei see enne hommikut ärka!” naerab üks kolmest lähenevast mehest.
“Tõstame ta tee pealt eemale, siis ei sõida keegi talle otsa,” teeb Raisakotkas ettepaneku ja sasib meelemärkuseta lamaja õlgadest kinni. Teised mehed haaravad kehast ja jalgadest ning – üks, kaks, kolm, korraga! – tõstavad nad oimetu rokkari maanteest mitme meetri kaugusele.
Pilku tõstes märkab Raisakotkas mäenõlval lebasklevaid Armunäljaseid. Ta viipab hüvastijätuks kolmele möödujale ja ronib sõprade kõrvale. Justkui polekski midagi erilist juhtunud.
“Sa oled ikka tõeline…” Lill tunneb, et tal napib sõnu, “…tõeline Raisakotkas! Nii lihtsalt ei tehta! Rokkar ei tee mitte kunagi teise rokkari taskuid tühjaks!”
“Kuidas nii?” trotsib Raisakotkas, kelle tavaliselt emotsioonitul pokkerimängija-näol virvendab midagi häirituselaadset. Igatahes peab napisõnaline Raisakotkas pikima filosoofilise tiraadi, mida Armunäljased on eales tema suust kuulnud. “Mida sina, plika, ka tead! Mina olen rokkar. Olin seda juba siis, kui sina polnud veel sündinudki. Ja ma teen omasuguste taskuid tühjaks. Järelikult ei ole sul õigus: rokkar tühjendab küll teisi rokkareid. Pealegi…” Raisakotkas teeb väikese pausi, et süüdata sigaret äsja saagiks saadud lössis pakist, “ma toimetan tee peal magavad tüübid alati kõrvale. Ohutusse kohta. Nii et ma olen nagu elupäästja või nii. Ja Armunäljaseid ma ei puutu. Mitte kunagi!”
Lill raputab pead. Midagi selle loogika juures tundub mäda, aga… Ah, ükskõik! Lill tunneb, et ta on liiga purjus, et moraaliapostlit mängida.
“Anna üks suits!” küsib tüdruk hoopis.
Lill jälgib mõnuga, kuidas teistelt suitsu norima harjunud Raisakotkas peab endaga sisemist võitlust, kuni – pärast pikka viivitust ja tõrksa käega – kougib taskust priske koni ja ulatab selle Lillele.
“Ma ei taha su konisid, anna terve suits!” protestib Lill.
“Neid on mul endalgi vähe!” uriseb Raisakotkas nagu koer oma konti kaitstes.
Lill pahvatab naerma. Raisakotkale iseloomulikku ihnust ei kõiguta miski, isegi mitte röövimiselt tabamine! Rohkem sellest vahejuhtumist ei räägita.
Pidu jätkub, kuni viimane viinalonks kõrist alla valgub. Seejärel kulgeb seltskond edasi telkla poole. Paigale jäävad vaid Lill ja Raisakotkas. Kuueteistaastase neiu viimane selge mälestus on see, kuidas ta hoiab mehe varrukast kinni