Kukule oli lubatud rohkem kui teistele. Ta sai “Tätoveeringuga” filmistaariks. Film õnnestus ja siis hakkasid need filmirollid üksteise järel tulema. Tal ei olnud veel näitlejadiplomitki käes, aga ta oli juba megastaar.
Näiteks erialatunnis ähvardas Merle Karusoo joonlauaga, et kõik istugu reas ja tekst olgu täpne. Kuku võis magada laua peal, sest tema oli tulnud filmivõttelt. Ma arvan, et see ei ole õige. Nii ei tohi teha.
Miks ma ei näe Kukut praegu mängimas? Miks ta joob nii palju? Milles asi? Ta sai liiga kiiresti kõik kätte. See ei tähenda, et me teda kadestasime. Meie tegime ikka oma koolitöid: “Lutsepp, õpi!” Lutsepp õppis ja on nüüd Draamateatris esinäitleja.
Kursusekaaslane Ain Lutsepp, Eesti Draamateatri näitleja ja Eesti Teatriliidu esimees:
Esimene kohtumine Kukuga oli naljakas. Läksin kursusekaaslasele Villu Tarile ühiselamusse külla. Astusin tuppa, rääkisime Villuga tükk aega juttu ja siis ta ütles: “Kuku on ka siin.” Mina ei pannud teda algul tähelegi, ta oli nii väike ja nii kõhn seal voodis linade vahel, ainult nospel paistis välja. Siis Kuku tõusis, pani suitsu ette ja hakkas rääkima meestejuttu.
Ta oli vist kõige noorem meie kursusel. Kooliajal ta veel kasvas, sõna otseses mõttes. Viis-kuus sentimeetrit, kui mitte kümme.
Tagasi vaadates tundub, et meie kursus oli väga iseseisvate mõtlejate kooslus. Kuku oli selles seltskonnas erandlik, sest ta tuli kaugelt Setumaalt. Kui suuri raskusi võis tal olla linnas kohanemisega! Mikk Mikiver ütles ühes proovis, et “sa oled üks igavene setu, aga sinu puhul on see pigem kiituseks”.
Kukut iseloomustasid eelkõige nurgelisus, tahe ja vitaalsus. Laval ta ei valetanud. Ta oli krobeline, kandiline, aga täis energiat.
Tema lavakõne eksam tubaka kahjulikkusest oli midagi erilist! Usun, et kõik saalis olnud mäletavad seda – suurelt mängitud väike inimene.
Kaks esimest kursust õppisime Kaarli puiesteel, siis läksime Toompeale. Kursus kogunes pidevalt, olid lõbusad õhtud. Tööd tehti ka pikalt. Kuna meil oli kursusel inimesi, kes pürgisid lavastajaks, siis iseseisvaid töid tehti ööni välja. Hommikul kell üheksa tulid ja õhtul viimase või eelviimase bussiga said koju. Mitte alati, aga kui olid tulemas erialaeksamid, siis oli väga intensiivne aeg.
Kukuga oli mul side, mis mõnikord inimeste vahel tekib. Et ei pea paljusid asju seletama. Kui me töötame, siis me töötame, mitte ei räägi, mida ja milleks. Lihtsalt teeme!
See oli õpilasaeg, mil Kuku energia sütitas ka teisi. Kirglik püüd teha kõike maksimaalselt. Me olime noored ja tegime kõvasti tööd.
Kursusekaaslane Anne Veesaar:
Võib-olla on ta oma töö juba ära teinud ega peagi enam midagi mängima? Ma ei tea. Mul on kahju, et Kuku ei mängi enam, sest minu meelest on ta geenius.
Seda oli näha juba kooliajal: ta taipas iga asja jube kiiresti ja liikus edasi. Tema etüüdid olid metsikult fantaasiarikkad. Ta tuli Setumaalt ja võib-olla ei osanudki alguses puhast eesti keelt, oli meist noorem ka. Ta oli ürgandekas. Erialatunnis vaatasid teda kõik, suu ammuli.
Kui meil algasid koolis esimesed suured näitemängukatkendid, siis mängisime niimoodi, et Kuku oli Hamlet ja mina olin tema ema Gertrud. Esimeses proovis hakkasime lugema värssi, mis oli meile niikuinii liiga keeruline, ja juhendaja Lembit Peterson ütles, et “te olete lava peal nagu kaks setut ja mingist kuninglikust seisusest, nagu peaks olema Taani printsi puhul, ei ole jälgegi”. No ma olengi ema poolt setu.
Proovisime Kukuga iseseisvalt neid katkendeid ja siis ühel hetkel ma vaatasin kõrvalt, et ta ongi prints! Aga kui sul on hea partner, siis on pool rolli juba valmis. Kuna tema oli prints, siis ei jäänud mul muud üle kui kujutada ette ja panna kursusekaaslased uskuma, et mina olen kuninganna.
Ta oli geenius. Ma olen ise näinud, kuidas ta hüppas tantsutunnis õhku, pool meetrit maast kõrgemale, ja mingi hetke lihtsalt seisis õhus. Ausõna!
Lavakunstikateedri IX lennu (1976–1980) lõpetajad:
1. Roman Baskin
2. Madis Kalmet
3. Guido Kangur
4. Oiva Kaupinen
5. Arvo Kukumägi
6. Ain Lutsepp
7. Toomas Lõhmuste
8. Tõnu Oja
9. Paul Poom
10. Tõnu Raadik
11. Mati Rebane
12. Katrin Saukas
13. Ülle Side (Kaljuste)
14. Imbi Süvalep (Herm)
15. Villu Tari
16. Maret Tuurmaa (Mursa)
17. Anne Veesaar
18. Marika Vernik
19. Krista Viirand
Kursuse juhendaja Merle Karusoo
Tudengid mänguhoos: Hommik Teatrile pühendatud mälestusõhtul (1977) esinevad I tööline (Madis Kalmet), naine (Katrin Saukas) ja II tööline (Arvo Kukumägi).
Kaks hetke diplomietendusest “Puud olid, puud olid hellad velled” (1979), kus Kukul oli täita meespeaosa: Hind (Arvo Kukumägi), Ell (Anne Veesaar) ja Jaan (Ain Lutsepp).
Kursusekaaslane
Ülle Kaljuste:
Meil oli koolis ikka jube range kord, Karusood kartsime, ta tundus nii õudselt range ja reeglipärane. Põhjus võis olla ka see, et Karusoo ise just lõpetas kooli ja hakkas kohe uut kursust õpetama. Ju ta siis püüdis kange pedagoog olla.
Kuku:
Merle Karusoo oli tore naine. Nõudlik. Karm. Minu suhtes ei olnud karm, ma ei lasknud olla. Kui ma esimesel kursusel hakkasin kino tegema, siis Karusoo usaldas mind, ütles, et ainult mind ta lubab, teeb erandi. Ütlesin talle, et muidu ma lähen koolist minema.
“Koolitöös, kus Kuku mängis don Juani teenrit Sganarelle´i, oli ta ka väga naljakas. Tal on selline füsiognoomia, mis mõjub naljakalt, ja kui tal on närv taga, hirmus tõsiselt ta ju teeb…” meenutab Ülle Kaljuste, kes diplomietenduses “Don Juan” mängis Donja Elvira rolli.
Kursusekaaslane Ülle Kaljuste:
Teisel või kolmandal kursusel pidime erialaeksamiks ette valmistama monoloogi. Kuku luges
Tšehhovi monoloogi “Tubaka kahjulikkusest”. See oli nii pööraselt naljakas! Nägin seda päev enne eksamit, kui kursusekaaslased said üksteise töid vaadata. Ma olin kõveras, tooli pealt alla kukkumas.
Minu meelest ei teinud ta nalja, vaid kõik asjad langesid kokku. Tema kuju, see surmtõsidus, meeletu närv ja tekst ise. Ta värises ja muudkui rääkis. See mõjus nii kohutavalt naljakana, et ma tegin naerust püksi. See on ainuke kord elus, kui ma olen naernud endale tilgad püksi.
Diplomietendus
“Poiste sõidud”: Poiss, kes sõidab koju (Arvo Kukumägi), Tüdruk (Maret Tuurmaa, praegu Mursa) ja Kotipoiss (Tõnu