“Minu isa Paul nägi ikka õige mitu aastat vaeva, et mu ema Amanda Elfriidet kätte saada.“Ta käve mul igäl puul järgi. Lätsi ma laulukoordi, jälle Sandi-Paul sääl,” rääkis ema hiljem. Koos olid nad ka näiteringis. Isa kiitis meile, oma neljale tütrele sageli: “Tüdrukud, teil ei ole väga vigagi, aga nii ilus kui teie ema ei ole mitte keegi!””
Jüri: “Hakkasin täiesti teadlikult perekonda soetama. Ma valisin hoolega ja siis langetasin otsuse, mida pean tänaseni täisloosiks ning oma elu kõige suuremaks õnnestumiseks.”
Professor Vaga oli õpetanud Jürit märkama naise ilu puus, kivis, savis ja õlis. Aga elus? Muuseumitöötajast naabrinaine Kadriorust, Aet nimeks, oli Jürile varemgi silma jäänud, aga kuna kumbki polnud vaba, lükkus projekt edasi. Kuni 1976. aastani – siis klappis kõik.
Anu: “Me käisime kolleegidena läbi, kuigi elasime mõlemad oma elu. Samal päeval, kui oli minu esimese abikaasa Kalevi matus, olime mõlemad kutsutud Väino 50. sünnipäeva peole. Niisugune on elu.”
Väino: “Küllap hiljem viibisime Anuga koos mõnel esietenduse peol ja mina viisin ta autoga koju. Anu oli inimesena mulle sümpaatne ja laval meeldis ka väga. Midagi temas oli, mis mu ära võlus.”
Mehega kohtumist nägi Ülle kaader kaadri haaval unes ette. Ja justkui selle tõestuseks, et kõik, mis määratud, saab teoks, kõik, mis aimatud, saab selgeks, ripub nüüd nende koduseinal üks unenäoline maal, Imat Suumani “Südamevõti”, millega Indrek talle kosja tuli.
Krista: “Ionel ikka naljatab, et korjas mind bussipeatusest üles. Tegelikult hakkasime teineteist piidlema juba 14aastaselt, sõitsime hommikuti samas Lasnamäe bussis.”
Ionel: “Muide, Jaapanis peetakse tüdrukult telefoninumbri nuiamist väga halvaks tooniks. Mina seda ei teadnud ja kui oma lugu kord Aasia kolleegidele rääkisin, võis nende nägudelt lugeda pettumust: muidu tundus täitsa korralik mees…”
Krista: “Olime 17 aastased ja käisime kunstiinstituudis ettevalmistuskursustel, kui Ionel ütles, et tal oleks üks jutt, kas mul on aega kokku saada.”
Ionel: “Mingit juttu muidugi ei olnud. Varsti läksin Vene kroonusse ja mul oli aega kaks aastat mõelda.”
Krista: “Kirjutasime pikki kirju. Elasime juba enne koos ja kui Ionel sõjaväkke läks, jäin mina tema ema juurde. Elasin Ioneli toas…”
Ionel: “…ega märganud tagasi koju minna! Eks kaugelt oli toa vabastamist ka imelik nõuda. Rahuliku eesti mehena ootasin, et aeg annaks arutust.”
Krista: “Ja siis mingil hetkel Ionel ütles: “Peaks vist avaldused sisse viima.””
“Ta oli tohutult tõsine, isegi range. Pikad juuksed, pintsak ja püksid,” meenutab Andero esimest nägemist. “Kooliajal olid teised prioriteedid; polnud tunnetki, et peaks endale kellegi vaatama. Kursusekaaslased olid nagu vennad ja õed.”
Ka Külli tunnistab, et teda ei külastanud hetkekski uid Anderost kui kaaslasest. “Viimase kursuse jõulupeol ajasime juttu ja mõtlesin, et näe, milline hea inimene. Niimoodi see jäi. Alles ükskord kevadel, kui Andero pidi maale sõitma, ütlesin, et “ma tulen ka”. Ja tema ei öelnud, et “ära tule”. Ega me mitmetunnise sõidu jooksul eriti rääkinud. Kuulasime Tätte-Matvere “Majakavahi armuhüüdu”, päike loojus… Siis oli küll selge, et nii võiks jäädagi.”
“Ma lähenesin kolmekümnele ja kell ikka täiega tiksus. Eks silmarõõmusid oli varem ka, aga kui me Johannesega “Family” plaati lindistasime – no seda, kus peal on lugu “Sajab mehi” – ja ühel õhtul kahekesi kauemaks tööle jäime, ikka väga pikalt jäime, armusin ma lõplikult.”
Kärt: “See oli aastal 2002, kui palusin Andresel üht artiklit vaadata: kas olin kõigest õigesti aru saanud.”
Andres: “Saime kokku Eesti Päevalehe parklas. Kui me nüüd sealt mööda sõidame, näitan talle alati: siit sai kõik alguse. Kärt jooksis majast välja, tuli mu autosse, seljas kreemjaspruun mantel. Andis mulle mingi paberi kätte… Mul valgusid read silme ees laiali, üritasin midagi tarka öelda.”
Kärt: “Tagantjärele on Andres öelnud, et ei suutnud meie arutelu jälgida, sest oli esimesest hetkest peale armunud. Mäletan, et läksin tagasi kontorisse ja ütlesin kolleegile: “Anvelt on jube kihvt mees, mulle ta meeldib.”
Kaks aastat hiljem septembris helistasin Andresele, juhuslikult päev enne ta sünnipäeva. Tahtsin taas ühe artikli asjus aru pidada.”
Andres: “Mul ei olnud tema numbrit alles, kõhklesin, kas võtta vastu või mitte. Võtsin.“Tere, siin Kärt Karpa…” Kargasin millegipärast püsti ja jooksin, telefon käes, teise tuppa. Ei tea, mispärast, mõlemad toad olid sama tühjad ja pimedad. Leppisime kokkusaamise ülejärgmiseks päevaks.
Kohtusime Olümpia hotellis Englishmani pubis. Ta üritas tööasju ajada, kuulasin mõnda aega ja ütlesin: “Ma tahaks ise midagi rääkida.” Ja rääkisingi, et mul on tema vastu tunded… Kärt kuulas, suu ammuli. Arvan, et tal oli ka alateadlik sümpaatia varem olemas, et ta kohe vedu võttis. Samast õhtust jäime kokku.”
“Vend Tõnis osutas kunagi Aili suunas: “See on see tüdruk, kes Mustamäe suusahüppetornist alla hüppas.” Olin vingest naisest vaimustatud ja hakkasin ta pilke püüdma. Hiljem selgus, et oli vaid hüppetorni jalamilt alla lasknud.”
Jana: “Tutvusime täiesti juhuslikult. See oli aastal 1996 suusaliidu 75. aastapäeva jätkupeol sõprade juures. Mina ei teadnud suusatamisest midagi ja Jaagust polnud ka varem kuulnud. Meil tekkis kohe vastastikune tõmme. Seda tüüpi ta ei ole, et oleks mesijuttu veeretanud.”
Jaak: “Ma ilmselt palusin Jana tantsima.”
Jana: “Mina kindlasti ei läinud. Mulle ei meeldi eriti tantsida, pulmavalsi venitasime ikka kuidagi ära.”
“Unustasin kord vabariigi aastapäeva jätkupeol mütsi Kristiina korterisse, teda veel tundmata. Umbes aasta pärast, kui talv jälle lähenes, tahtsin oma head ja kallist mütsi tagasi. Sain kelleltki Kristiina numbri ja helistasin. Müts oli tõesti sinna jäänud, võisin järele minna ja juhul, kui plaanisin seda teha kahe päeva pärast, olin palutud ka Kristiina sünnipäevapeole. Ega ma kindel olnud, kas minna või mitte. Otsustada aitas kogemata bensiinijaamast leitud kirjandusajakiri Lugu, mille kaanelt leidsin Kristiina. Nii tutvusin esimest korda temaga põhjalikumalt, pildid olid ilusad ja jutt ka päris kena, igatahes otsustasin mütsi ära tuua.
Sünnipäevast mäletan esimese asjana, et Kristiina astus minu poole üle suure toa vaiba ning komistas. Olen ikka arvanud, et tõeliselt head asjad esimesel lähenemisel komistavad, ning ebausule kindlaks jäädes pole meil sealtpeale ühtegi päeva koosolemist vahele jäänud.
Nii ilusa, andeka, eduka ja meeldiva luuletaja kõrvale saabki sobida vaid üks Metsapoole põhikoolis käinud külapoiss. Olen natukene düsgraafik, loen aeglaselt ja