Eesti Naise paarirubriigis on aastate jooksul jutustanud oma kooselust üle 200 paari. Ent raamatusse on haaratud teistegi artiklite kangelasi.
Eestlase lausutu ei vahuta romantikast. Kui öeldakse, tuleb see hingepõhjast ning puudutab sügavalt. Mulle tundub lausa, et peatükkidesse “Armastuse argipäev” ja “Kuidas suhet hoida?” ongi tänu nii paljudele kogemustele saanud kirja pika ja õnneliku kooselu saladus!
Loodan väga, et see raamatuke lisab maailma killukese soojust ja armastust. Sest armastus ON kõige tähtsam.
Aitäh kõigile, kes kõnelenud, ning kõigile, kes küsinud ja talletanud!
Helina Piip,
raamatu koostaja
ARMASTUS
“Mingi hetk on liblikad kõhus ja sa tunned selle ära. Minu meelest asubki armastuse häll kõhus. Ja mulle meeldib väga sõna “kõhutunne”. Armastus on taevalik and, sa võid selle vastu võtta või tagasi lükata. Tõelist liblikat oma kõhust juba minema ei aja, tema mürgeldab omatahtsi – selline on elu seadus.”
“Minu mees on mulle tihti öelnud: “Sinuga ei ole igav.”See tähendab umbes sama, mis öelda: “Ma armastan sind.””
“Armastust on elus just nii palju, kui su enda sees on.”
“Armastus ei tähenda ainult emotsionaalset seisundit… seda võib ta ka tähendada, aga armastus on seotud tahtega, selleks tuleb midagi teha. Üks asi on armastada üleüldse, teine aga teha iga päev väikseid armastuse tegusid, mis on palju raskem.”
“Armumise ühe definitsioonina on väidetud, et see on ajutine südame- ja hingamiselundite häire, millega kaasneb osaline ajuhalvatus…
Ka kohvik Pegasuse kuulsal keerdtrepil käies olime kunagi kõik kellessegi armunud või kohe armumas, aga ainult kord oli sel catwalkil silmanähtav tulemus. Kui üks neiu õnnetult komistas, siis selgus, et paar verepiiska ja ehtsad valupisarad on vägagi toimiv armujook, kuna mees, kes kukkujast seni väljagi polnud teinud, aitas ta püsti ning püsis siis tema kõrval üsna kaua. Kuid mitte igavesti.
Aga ehk peitubki just selles – armastuse heitlikkuses – alati ka uus lootus ja ootus.”
“Kui koospüsimist seletama hakata, kõlab enamik põhjendusi liiga mõistuspäraselt ja argiseks pisendavalt. Eeldus on ikka see, et ollakse emotsionaalselt teineteisele olulised. Usun, et minna millegagi lõpuni on äärmiselt oluline: et oleks kogetud nii algus, keskpaik kui lõpp. Mitte lühiversioon, lühisuhete analoog, kus need kolm etappi on samuti olemas, kuigi üksteise kukil; vaid maksivariant, kus kõik iseloomulik veelgi võimendub. Muidugi, kõige lihtsam ja õigem on öelda, et see on armastus, mis inimesi koos hoiab. Armastus oma lõpututes vormides.”
“Armastust saaks kõige paremini võrrelda – õhuga! Sellesama õhuga, milleta me ei suuda elada, sest see sisaldab eluks vajalikku hapnikku. Kui see hapnik puudub abielus, siis on suhe määratud koltumisele ja hääbumisele. Mul on tõsiselt kahju neist, kelle egoism on suurem kui armastus. Varem või hiljem lämbuvad nad hapnikupuuduses ja muutuvad elavateks laipadeks. Niisuguseid on meie hulgas üllatavalt palju.”
“Armastus on paratamatult risk, teinekord isegi sõda. Ja armastuse deemonile võib ka kergesti alla jääda. Aga teist võimalust ei ole. Inimene on oma loomult riskeerija.
Suures armastuses on alati midagi ohtlikku. See on nagu tohutu bensiinitünn. Me võime kõik õhku lasta, kui ei oska sellega ümber käia.”
“Armastus on vanemaks saades muutunud vabamaks. Suhetes on tähtis iseenda väljendamine ja pidev areng. Mulle meeldivad inimesed, kes ei kontrolli oma lähedaste elusid, vaid uurivad neid lugupidamise ja kui vaja, ka leppimisega.”
“See on olnud läbi aegade ju suur filosoofiline küsimus – kumb on parem, kas armastada või olla armastatud? Mina arvan, et kõige tähtsam on ise armastada – kas või seda inimest, keda enam su elus ei ole.”
“Ega armastus ei peagi olema alati ilusat nägu. Tal võib olla vahel ka väsinud nägu. Kirega on, nagu on, see läheb mööda. Sõprus on oluline. Põhiline, et inimestel on emotsioonid ja huumorimeel. Kõige hullem, kui on ainult rahu ja muud polegi.”
“Kaks inimest, kes on saanud lapse, ei peaks iialgi küsima: kuhu kadus meie armastus? Sest see lihtsalt realiseerus: mängib jalgpalli, jonnib, on vaimukas. See muutus armastuseks, mis peab vastu, kuni silmad on lahti. Aus kaup!”
“Armastus on algselt kaugel romantikast, kõigepealt on see tahte küsimus. See kõlab üsna kummaliselt, aga see on otsustamise küsimus – kas sa TAHAD teist inimest armastada ja temaga koos olla? Kui jah, siis sa teed suhte hoidmiseks ju kõik. Ja sealt edasi võib armastus juba tõepoolest vägagi romantiline olla, sest sa tahad näiteks abikaasale lilli kinkida või temaga koos reisile minna!”
“Oleme siin ilmas niisuguse programmiga, et füüsiline tõmme päris kindlasti ajapikku väheneb. Alles siis selgub, mis on pinnale jäänud. Kui midagi olulist on alles ja – veel parem! – täiustunud ja avardunud, siis see on kuld, on Armastus. Himudeta ja muude omakasuaspektideta altruistlik armastus viib inimese ka suurele tarkusele – armastusele ja kaastundele – lähemale.”
Kas armastus ajas muutub?
Andres: “Kindlasti muutub! Aja jooksul on meiegi elus olnud kõik etapid – elu enne last, siis pärast seda, koos kasvamine. Inimesed ju muutuvad ja ega tundedki paigal püsi.”
Kaie: “Andres ütleb, et mina olen veel konservatiivsem kui tema. Olen oma kodust saanud kaasa väga selged juhised eluks. Mu vanaema ütles mulle mitmeid õigeid asju, aga muu hulgas ka nii: südamel on ohjad, pea seda meeles!”
“Lugupidamine on tähtis. Kui inimene hakkab sind tüütama, mõtled esialgu, et see ei ole ometi võimalik! Eriti õudne, kui tüütama hakkab tore ja armas inimene. Kes oli see “Sõja ja rahu”tegelane, kes vastas küsimusele, kas ta armastab oma naist: “Kas ma näiteks oma sõrme armastan? Noh, ei oska öelda… Aga katsuge vaid ta minult ära võtta!””
Mis ajad on teie elus olnud kõige rõõmsamad?
“Ma mäletan üht väga ilusat talve. Suusatasin oma mehega põllu peal, oli tavaline õhtu. Aga kui ilus see mulle tundus…” Velda näitab pilti oma Taadist, kes on juba 40 aastat manalas.
Kas te uut meest ei tahtnud?
“Kuidas mina sain teist tahta, kui ma olin lapsest saati temale määratud,” imestab proua Velda. “See pole jutt ega miski!”
“Ei saa ju eeldada, et armastatud inimesed elavad meist kauem; et kurbust saavad tunda ainult teised ja meie mitte kunagi…Minu meelest on oluline oma elureis läbi teha võimalikult avatud silmadega ning püüda mitte kahjustada ennast ja teisi. Enesehaletsus on kõige egoistlikum tunne. Inimesi, aega ega elu ei saa omastada. Kui Dan suri, oli mul hea meel, et olin tema poolt olnud, temaga koos olnud ning et ta teadis ja tundis seda. Minu jaoks see ongi armastus ning mul ei tule mõttessegi sellest oma eludraamat teha. Oli suur vedamine veeta väärt aastad nii võrratu