Juba kaks tundi olid nad millegi üle elavalt aru pidanud. Ševtšenko žestikuleeris ägedalt kätega ja näis justkui protestivat. Teda kivinenud ilmel jälgiva Bogdani emotsioone reetsid vaid korrapäraselt kokkutõmbuvad lõualihased. Grusiin Ahhavili jõi aga samal ajal oimugi liigutamata teed, nagu istuks ta kellegi peielauas. Aeg-ajalt näis ta siiski midagi kaalukat lausuvat, sest tema sõnade peale vajusid mehed iga kord mõttesse, andes talle võimaluse taas segamatult teed rüübata. Viimaks andsid kõigi rahulolevad noogutused märku üksmeelele jõudmisest. Mehed tõusid püsti ja surusid üksteisel kätt. Tavalise hüvastijätu kohta jäid nende käed kokku veidi liiga kauaks, mistõttu jäi mulje, et see tähistab hoopis milleski kokkuleppimist.
Kõrvallaudade kivistunud nägudega mehed olid juba püsti ja igaüks vastavalt protseduurireeglitele oma kohtadele liikunud. Bogdan suundus kahe ihukaitsja saatel peaväljapääsu poole. Lahkusid ka teised.
Hotelli konditsioneeritud õhust tänavale astudes lõi väljujatele näkku kuumusepahvak. Silmagi pilgutamata nööpis Krestinov oma pintsaku eest lahti ning istus ukse ette veerenud tumedate akendega Maybachi. Teda saatnud ihukaitsjad kadusid välkkiirelt nagu rahatäht mustkunstniku sõrmede vahelt. Kuueliitrine mootor möirahtas võimsalt, pannes kaks läheduses seisvat poisikest imetlusest tarduma, ning masin sööstis paigalt. Asfaldihiiglasele järgnes must Toyota Land Cruiser, säilitades ees kiirendava autoga piinlikult väljamõõdetud neljameetrist vahemaad.
„Sokolnikisse,” ütles Bogdan juhile ja sirutas end tagaistmel välja. Nautinud veidi ventileeritud nahkistme jahedust, lisas ta juba armulikumal toonil: „Pange Võssotskit, seda vennashaudade lugu. Ma ei viitsi praegu teie möla kuulata.”
Turvamees katkestas eskortautoga raadioside ja pani muusika mängima, mispeale Bogdan end lõplikult lõdvaks lasi. Aknast Moskva jõge põrnitsedes ei teinud ta märkamagi, et liiklus venib nagu kleepuksid autode rattad kuuma asfaldi sisse. Kiiret polnud. Sokolniki parki, Bogdani meeliskohtumispaika väljaspool kesklinna, oli sillalt täpselt seitse kilomeetrit. Sõit jättis piisavalt aega hotellis kokkulepitu läbiseedimiseks. Ahhavili ja Ševtšenkoga tehtud plaan hakkas ilmet võtma ning tema viimaseks ülesandeks oli värvata mees, kellega ta kohe kohtuma pidi. Sadovoje ringteele pöörates liiklus hõrenes ja auto kasvavat kiirust nautides otsustas Bogdan, et ta eelseisva kohtumise peale rohkem ei mõtle. Pakkumine, mille ta teha kavatses, polnud mõeldud tagasilükkamiseks ja nii ei tulnud selle vastuvõtmise pärast üleliia muretseda. Ta sulges silmad ning lasi Võssotski laulul end vennashaudadele kanda.
Kakskümmend minutit hiljem veeres kuumusest naksuv Maybach pargi peaväravate ette. Turvadžiibist hüppas välja ihukaitsja, kes võttis koha sisse bossi auto tagaukse juures. Kõik peatus hetkeks. Ei mingeid „kus-sa-oled” telefonikõnesid või kaela pikaksajamist. Oodatav pidi ise aru saama, et nad on kohal.
Sealsamas lähedal, Bogorodskoje maanteega külgneval parkimisplatsil seisis 700-seeria BMW, mille juht näis midagi ootavat. Kuigi mehe näos ei liikunud ükski lihas, reetsid ta rooli trummeldavad sõrmed ärevust. Autoaknast paistev ümbrus selleks põhjust ei andnud. Lillemüüjad pargiväravate kõrval istusid tardunult nagu ikoonid. Hamburgeriputka juures polnud ühtegi klienti ning paistis, et selle töötajad, kaks noorepoolset tüdrukut, olid hiilinud välja suitsupausi tegema. Ei midagi ebaharilikku.
Enesega mõne sekundi aru pidanud, väljus mees autost ja hakkas Maybachi poole kõndima. Bogdan märkas teda kohe, sest parkimisplatsil ei liikunud ühtegi inimest. Kuigi nad polnud varem kohtunud, oli selge, et läheneja ongi otsitud mees. Tüüp oli pikka kasvu, turske, vanust kolmekümne viie ringis, seljas hele suveülikond – täpselt nagu kohtumise vahendaja kirjeldanud oli. Bogdan kasutas auto süsimustade akende pakutavat privaatsust, et lähenejat tähelepanelikumalt uurida. Ta sportlasepilk märkas kohe head rühti ja liikuvust, mida suurte raskustega kangitrenn polnud puiseks muutnud. Kõige rohkem üllatas aga läheneja hoiak. Tavaliselt tuldi niisugustele kohtumistele surmtõsise näo ja kehtestava kehakeelega, kuid mees jalutas naerulsui, justkui viibiks ta lõbustuspargis. Bogdan oleks võinud vanduda, et noored kurjategijad veedavad kodus peegli ees pikki tunde, et oma karmi hoiakut lihvida ning seetõttu ajas saabuja naerunägu teda veidi segadusse.
„Tere, olen Dmitri. Mul on Bogdaniga kohtumine,” ütles saabuja auto kõrval seisvale ihukaitsjale. Too avas sõnagi lausumata ukse ning Bogdan astus autost välja.
„Tere. Dmitri,” tutvustas saabuja end uuesti.
„Bogdan.”
Endise maadleja käepigistus meenutas kruustangide haaret. Uustulnukas pidi selles tundma autoriteedi aegumatut füüsilist vormi. Heitnud hooletu pilgu hamburgeriputka ees seisvatele inimestele, nõksas Bogdan peaga pargi suunas ja lausus kähiseval häälel: „Lähme, jalutame natuke.”
Vastust ootamata pani ta käe Dmitri seljale ning suunas ta pargiväravate poole. „Parki, seal on rahulikum.”
Dmitri noogutas. Tema jaoks oli see esimene nii kõrgel tasemel kohtumine. Bogdani nime teadsid kõik, kuid teda olid näinud vaid need, kel Moskva allilma tipu lähedale asja. Tänane kohtumine oli kindel märk, et teda on valitud seltskonnas märgatud. Bogdan võttis sõnagi lausumata suuna pargis laiutava purskkaevu poole ja mõnda aega astusid nad vaikides.
Dmitri, keda allilmas tunnustavalt Artistiks kutsuti, oli tuntud kui omanäolise käekirjaga kurjategija. Kui mängu tulid petuskeemide punumine, ümberkehastumine ja psühholoogiline manipuleerimine, siis ei leidunud linnas temale võrdset. Tihtipeale olid ta kuriteod nii meisterlikult korraldatud, et lõpuks ei olnudki neis kriminaalset aspekti, mille eest oleks teda vahelejäämisel võinud süüdi mõista. Ja kui oligi, siis selleks ajaks oli Artist juba ammu kadunud, jättes endast maha vaid mõnelt süütult laenatud identiteedi ja palju pikaksveninud nägusid.
Artisti kuritegeliku käekirja kujunemisele andis tooni nooruses lõpetatud Vene Teatrikunsti Akadeemia. Juba lõpuaktusel diplomit vastu võttes oli talle selge, et lavalaudadele lolli mängima minna ta ei kavatse. Värskete oskuste rakendamine kriminaalse vankri ette tõotas võrreldamatult suuremat adrenaliinitulva. Võimalus olla ise oma elu näitejuht, ise endast legend luua, oli märksa ahvatlevam kui kusagil teatrilaval päheõpitud sõnu korrata. Hoopis risk, raha ja kuratlik rõõm õnnestunud petuskeemidest olid saanud Artisti jaoks edasiviivaks jõuks. Ja nüüd paistis, et tehtud töö võib hakata end ära tasuma. Aastate jooksul hoolikalt tegutsedes oli ta niikaugele jõudnud, et temaga tahtis rääkida üks Moskva allilma mõjukamaid mehi. Vaist ütles Artistile, et nende kohtumisest võib midagi neetult huvitavat välja kooruda.
Bogdan oli samal ajal vana rahu ise. Ta viipas peaga lähima pargipingi suunas ja küsis ihukaitsjatelt poolnaljatamisi: „Noh, poisid, on see normaalne koht istumiseks? Liiga kaugele ei viitsi minna.”
„Seal on parem.” Ihukaitsja osutas pargiväravatest veidi eemalejäävale pingile, mis oli põõsaste varjus.
Bogdan vangutas pead, otsekui oleks ta neid sõnu juba sadu kordi kuulnud. „Lollus ja saamahimu panevad maailma pöörlema,” pomises ta, „alati on keegi, kellele on kasulik, et sa surnud oleks. Aga samal ajal kui inimesed jahti peavad, istume meie puude vilus ja puhkame. Kas pole ülekohtune?”
„Vahel on vaja puhata. Siis saab jälle uue hooga jahti pidama hakata,” ütles Dmitri.
„Õige. Võib jääda mulje, et me puhkame, aga tegelikult me valmistame jahti ette. Õige,” kinnitas Bogdan.
Nad istusid. Autoriteedi taskust ilmusid välja palvehelmed, mida ta keskendunult sõrmitsema asus. Ihukaitsjad võtsid teine teisel pool pinki kohad sisse, seljad istujate poole, ning jäid tähelepanelikult ümbrust uurima.
„Praegu on huvitavad ajad,” jätkas Bogdan ja saatis kõrvalistujale pika pilgu. „Ma tahan sinuga paari teemat arutada. Võib juhtuda, et meil leidub ajudega inimesele üks tööots.”
Dmitri näole libises muie, mille ta kiiresti alla surus. Eileõhtune telefonikõne, kus teatati, et „oleks vaja kohtuda” oli teda kõike muud kui rahulikuks teinud. Nüüd sai siis selgeks, miks temaga