André du Crouais tuli kohale esimesena, pisut enne ettenähtud kellaaega. Meigitud ja soenguga, sügava väljalõikega kleidis Paula näol oli külalislahke naeratus. Külaliste jaoks oli tal alati varuks suurepärase tuju tagavara – ta hüüatas “kui hea meel mul on!” ja tormas kallistama. Külalise sõbrannaga, kes esimest korda neile tuli, vahetas Paula käepigistuse ja paar asjakohast repliiki. Philippe jälgis seda stseeni võõristusega ja lähenes külalistele vastu tahtmist.
“Philippe!”
Du Crouais sirutas embamiseks käed ja üle tema näo levis selline lai naeratus, millega võetakse vastu südamesõpru pärast kauast lahusolekut.
Philippe hoidis vaevu muiet tagasi ja sirutas rõhutatud pidulikkusega oma käe ette.
“Tere, André!”
Surunud prantslasel kätt, silmitses ta kõhna pikajuukselist ülbe pilguga tütarlast, du Crouais’ uut armukest. Ta oli nagu eelmised – silmatorkavalt ilusad ja üsna rumalad.
“Jule Patton,” esitles pikajuukseline, tõstes viisakalt peenikese päevitunud käe.
“Philippe Hadey.”
Ta mõistis kohe, mis vigur tema ees on. Sellised arvavad, et maailm keerleb ainult nende ümber, on veendunud oma vastupandamatuses ja kinnistunud sellele. Philippe ei kannatanud naiste sellist omadust. Seda enam meestes, aga du Crouais oli just selline. Küllap nad sobisid Jule’iga suurepäraselt.
“Saame siis tuttavaks!”
Philippe surus Jule’i kätt, vaadates ükskõikselt tütarlapse suurtesse tumerohelistesse silmadesse.
“Palun!”
Paula osutas peaga võõrastetoa poole.
“Kui tore, et tulite!”
Teist korda helises kell just siis, kui Jule ja du Crouais tuppa astusid. Saabusid Worrenid. Nende üle oli Philippe siiralt rõõmus.
Targad, sihikindlad, lihtsad ja head suhtlejad Anthony ja Silvia Worren töötasid koos laiale lugejaskonnale mõeldud populaarteadusliku ulmekirjanduse kirjastuses, mis oli oma suuruse poolest teisel kohal New Yorgis. Anthony – kunstilise toimetajana, Silvia – korrektorina. Nendega oli alati millestki rääkida, nad tundsid huvi kõige ja kõigi vastu, sealjuures armastasid nad teravmeelitseda ja naerda.
“Tere, sõbrad! Mul on väga hea meel teid näha!”
Philippe embas kõigepealt tüsedavõitu Silviat, seejärel tema hiiglasekasvu abikaasat.
Söögitoast lendas külalistele vastu Paula. Tema hääletooni kunstlikkus ja võlts naeratus Philippe’ile läbinägelike Worrenite ees tekitas mehele piinlikkust.
“Kui tublid te olete, et tulite! Me ei ole ju sada aastat kohtunud!”
Ta suudles ja embas esmalt sõbrannat, seejärel tema meest.
Philippe vaatas naist ja mõtles, et poleks paha külalistetuba kaheks jagada. Ühes võtaksid koha sisse Paula ja need, kellega talle suhelda meeldib, teises aga – tema koos Worrenite, Hilliardide, Christine’i, Rogeri ja küllap… ka Jordaniga.
Jordanist oli ühtaegu nii mõnus kui hirmus mõelda, just nagu lähenevast loodusõnnetusest – äärmiselt kaunist ja surmavalt ohtlikust. Philippe aina kordas endamisi: parem oleks, kui ta hoopiski ei tuleks, kuid iga uksekella helina ajal tõmbus ta süda kokku.
Kolmveerand kaheksa istuti lauda, millel juba ilutsesid Paula firmaroad. Kokku olid tulnud kõik, välja arvatud Luisa Batterwart – ühe auväärse daami tütar, kellega Paula ema aastaid sõbrustanud oli – ja salapärane Jordan Miles.
Vein valati välja ja kõneosav Arthur Campell tõusis, kavatsedes toosti öelda. Philippe’il tõmbus sees kõik kokku: tal tuli teeselda armunud meest ja tõenäoliselt suudelda oma naist just nagu armastuse ja truuduse märgiks. Õnneks läks see karikas seekord temast mööda, igal juhul sel hetkel, sest uksekell helises jälle. Ta asetas pokaali kiirustades lauale ja hüppas toolilt püsti.
“Ma avan!”
Paula pööras pead ning saatis mehele hämmeldust ja kahtlust täis pilgu, muutudes näost silmanähtavalt kahvatuks.
Arthur vakatas. Philippe sammus ukse poole, olles ülimalt erutunud. Kas naine tunneb ta ära? Mida ta ütleb? Kas ta meenutab nende rumalat lapsepõlvearmastust? Kurat, mis vahet sellel on? Kõik on möödanik, täna on temal ja Paulal viies pulma-aastapäev…
“Philippe!”
Luisa säras, nagu alati, tervisest ja reipusest.
“Õnnitlen!”
Ta embas meest otse lävel ja sirutas tema poole kinkepaberisse pakitud karbi.
“Aga kus siis pruut on?”
“Ma olen siin!” hüüdis Paula söögitoast. “Tule rutem meie juurde!”
Alles nüüd kogus Philippe nii palju julgust, et kiigata Luisa sõbranna poole, kes oli uksel peatunud ja huviga sisse vaatas. Esimene, mida mees kohe tähele pani, oli sama silmade helk nagu aastate eest.
Tema! läbistas mehe pead õnnelik mõte. Selles pole mingit kahtlust.
Jordan vaatas teda naeratades, sirutas ette ühe käes olevatest gerberatest, ja astus üle läve.
“Õnnitlen!”
“Aitäh,” pomises Philippe, mõistes kurbusega, et Jordan ei tundnud teda ära.
“Jordan Miles,” lausus naine.
“Philippe.”
“Väga meeldiv!”
Naine järgnes sõbrannale võõrastetuppa ning hakkas seal tervitama ja tutvuma perenaise ning teiste külalistega. Philippe jäi hetkeks esikusse. Temaga toimus midagi arusaamatut.
Mälestused sõidust Vermonti tõusid kujutlusse nii eredalt, et ta tundis – ta läheb hulluks, kui ei saa ükskõik millise hinna eest kas või korraks tunda nende huulte soojust.
Kergelt jahmununa peletas ta imelikud mõtted eemale ja läks tuppa tagasi. Jordan ja Luisa võtsid koha sisse otse tema vastas. See ühtaegu rõõmustas teda, kuid ajas ka segadusse. Paula, justkui midagi kahtlustades, hakkas hoolikalt jälgima Jordanit ja mehe näoilmet. Teised ei märganud midagi, kui, siis ehk Silvia välja arvata. Ta vaatas nüüd Paulat ja Philippe’i tähelepanelikumalt, tõmbamata endale siiski erilist tähelepanu.
“Suurepärase paari terviseks!” kuulutas jälle püsti tõusnud Arthur. “Olete meil toredad, arukad sõbrad! Teile külla tulles süda rõõmustab!”
Jama! mõtles Philippe vastu tahtmist püsti tõustes. Mida iganes, aga rõõmust on meie majas küll puudus.
“Elage kaua ja sõbralikult, et kõik teid kadestaksid,” jätkas Arthur vaimustatult. Ta oli hea ja mitte rumal inimene, kuid olles hellitatud heaoluga targa naise poolt, oli ta täielikult kaotanud oskuse näha võõraid muresid.
“Viis aastat koos! Kui palju ja samas kui vähe!”
Philippe põrnitses veinipokaali, kuid silmanurgast jälgis Jordanit. Naine naeratas Arthurit kuulates. Seejärel, pöörates ootamatult pilgu talle, Philippe’ile, Jordani nägu muutus. Ta mõtles pisut ja hüüatas seejärel rõõmsalt:
“Philippe? Te ütlesite, et teie nimi on Philippe?”
Kõigi pilgud pöördusid. Naine surus käed vastu rinda ja naeratas vabandavalt Arthurile.
“Andke andeks, jumala pärast! Ma katkestasin teid. Teie öeldud toost oli suurepärane. Joome kõigepealt.”
Philippe tänas teda mõttes. Nüüd, kui Arthuri sõnad, mis olid välja paisatud intrigeeriva hüüdena, lendasid kõigil peast, kadus ka vajadus kujutada end õnneliku abielumehena. Ühe lonksuga pokaali tühjendanud, asetas Philippe selle lauale ja istus.
“Ega me juhuslikult tuttavad ole?” küsis Jordan,