Ära kriimusta end vastu unistusi. Monika Rahuoja-Vidman

jaoks on see võibolla uudis,“ jätkas ta nooremale mehele otse silma vaadates. „…ehk on see sulle aga hoopis enesestmõistetav ja sügav arusaam, aga võibolla ka kergendust toov mõistmine, sest ma kordan – mitte keegi teine pole selline kui mina. Anna mulle üks tund oma elust ja ma jutustan sulle midagi sellist, mida keegi teine ei tea.“

      Meribell kummardas ning läks istus ühele seina ääres olevatest toolidest. Ta kaalus võimalust kasutada „Basic Instinktist“ nähtud võtet ja jalga sellise kaarega üle teise tõsta, et see oleks papid hulluks ajanud aga kartis, et vahest oleks see liiast olnud. Ah, teine kord, midagi peab ka varuks jääma. Ta tõstis jala üle põlve nagu normaalsed inimesed ja näiliselt kinganinasid vahtides piidles pingeliselt meeste nägusid. Keegi ei öelnud sõnagi. Ühtekokku möödus ehk ligi minut. Isegi tänavamüra polnud kuulda. Olemine hakkas piinlikuks muutuma ja Mirebell tajus, et niheleb närviliselt:

      „Aga… ma tahtsin ju kohe minema minna? Ja nüüd istun ikka siin. Neetud uimased nässakad! Langesid nad jälle koomasse või? Mis siis nüüd edasi saab…“

      Artur Elmarovitśil võttis tublisti aega, enne kui ta jälle normaalselt hingata sai. See tüdruk on ju midagi erilist! Ta ei häbenenud mitte midagi… Niimoodi vähemalt tundus. Ja mis saab veel siis, kui teda veidi julgustada? Ergutada ja juhendada… Väriseva käega pistis mees käe taskusse, et leida taskurätik, millega laupa pühkida. Kerge müks küünarnukiga Juhani poolt sundis teda imestunult pead pöörama. Miks Juhanovitś ometi midagi ei ütle? Ei küsi tüdruku nime, telefoninumbrit? Kas tema peab hakkama siin sekretäri mängima või? Ta tahtis just Juhanilt küsida, mida too mökutab, kuid kuuldes teda lõpuks neiuga kõnelema hakkamas, tardus. Mida see mees nüüd õieti plaanib?

      „Ma saan aru, mu sarmikas neiukene, et sul pole vist fotot kaasas?“ Juhani hääl oli lipitsev. Mida paganat… Miks ta neiu kiitmise asemel hoopis mingit jama ajab? Hetke pärast aga Artur Elmarovitś taipas. Jah, see mõte oli päris hea, tubli Juhan!

      „Tead, kuidas sulle seda nüüd öelda, aga meil on fotosid tegelikult väga vaja,“ jätkas Juhan. „Meil tuleb ju otsustada, kes…“

      Mirebelli järsku põlema löönud silmad pidurdasid mehe jutuhoogu ja ta pöördus kiiresti fototeema juurde tagasi:

      „Ma mõtlen, et sa võiksid meiega kaasa tulla… Läheme kõigepealt… sööme midagi ja siis tuleme siia koos tagasi ja me teeme sinuga mõned pildid? Mis sa arvad? Sest kui me saame täna sinuga veel mõned võtted teha, siis ma arvan ja Artur Elmarovitś arvab ka,“ ta vaatas kõrvale ja tema jalg läks otsekui juhuslikult vastu Arturi jalga, mille peale too innukalt noogutas:

      „Absoluutselt, absoluutselt…“

      „…et see on kõige kiirem lahendus ja meil on ju fotograaf olemas. Sa oled meie parim kandidaat! Ma arvan, et fotod pole mingi probleem, sa näed seal kindlasti sama kena välja, kui elus! Aga nõudmised on sellised, mis parata…“

      Mees naeratas ja nihutanud prillid otsaesisele, vaatas küsivalt Mirebellile.

      Tüdruk tõusis püsti ja suunas pilgu aknale. Möödus minut, enne kui ta otsusele jõudis. Ja muigas.

      Restoranis olles helistas Juhan kellelegi ja hotelli tagasi jõudes oli üks Mirebellile täiesti tundmatu noor nolk neid juba ootamas. Tema pikad sorakad juuksed ja veidi pungis silmad ei kutsunud tüdrukut mehehakatist imetlema, kuid igaks juhuks hoidus ta suud pruukimast. Mine tea, kes sest nolgist kunagi saab või kus teda hiljem vaja peaks minema.

      Oma tööd nooruke fotograaf aga vist tundis, sest nõudis sobiva koha leidmiseks trepist ülesminekut. Kohe teise korruse fuajees, mida valgustas akendest otse sisse vaatav õhtune päike, jäi ta aga seisma ja teatas kindlal häälel, et pildistada tuleb seal, sest siin on õige valgus!

      Juhan kehitas selle peale õlgu, vanamees vajus aga ohates tugitooli ja püüdis Mirebelli arvates ellu jääda. Trepiastmetest ülesminemine oli Artur Elmarovitśiks kutsutava võhmale võtnud. Isegi Juhani küsimusele:

      „Mis arvad, kas kümmekonna pildi hulgast leiab sobi… ee… õige?“ suutis ta vastuseks vaid ebamääraselt mühatada:

      „Ooh… seh… ähh!“

      Fotosessioon möödus üks-kaks-kolm ja palju kombekamalt kui Mirebell oleks iial arvata osanud. Ta ei pidanud end vaevama mõtetega, kuidas võita vanameeste tähelepanu või kuidas olla neile meele järele, sest otse loomulikult ei meeldinud talle kumbki kiimakott. See, et meeste silmad põlesid ja vanemal hetkeks isegi ila sõna otseses mõttes suunurgast nagu vana uurikett välja nirises, käis asja juurde ja seda ta isegi omamoodi nautis:

      „Las ilastavad, mis see minu asi on, ha-ha… Näevad, aga ei saa ja ongi kõik.“

      Omamoodi huvitav oli vaid see, et mida nad talle veel valmis pakkuma on, saamaks seda, mida nad niikuinii iialgi ei saa. Vaesed mehikesed ei saanud veel aru sellest taktikast, mida Mirebell juba väga hästi teadis ja planeeris – palju tahad, vähe saad! Antud juhul, mitte midagi, välja arvatud see, et maksta tuleb neil endastmõistetavalt korralikult.

      Vaesekesed – nii nimetas ta neid nüüd. Sellistele vanadele kollidele võiski ainult kaasa tunda. Mõne mehe enda arvates kõlav ametinimetus polnud Mirebelli meelest midagi väärt, kui mehel endal välimust polnud.