„Ma saan aru, et küsid selle leedi käest, kes ei saanud sinuga tulla,” pakkus Amorita.
„Just nii,” tunnistas Harry, „ent tema ei ole leedi ning sina ei tohi temast rääkida.”
„Ma räägin temast ju ainult sinuga,” kostis Amorita.
„Ning peol tohid sa samuti ainult minuga rääkida. Sa püsid minu kõrval ega pööra tähelepanu mitte millelegi, mida teised mehed sinule ütlevad – ning eelkõige ei tohi sa rääkida mitte ühegi teise sealviibiva naisega.”
„Hästi,” sõnas Amorita tõredalt. „Õpetussõnad võid sa ka hilisemaks jätta, ent praegu pead sa minuga haiglasse hoidjat vaatama tulema ja arstidele kinnitama, et maksad operatsiooni eest.”
„Kui ma ei võida, lasen ma end maha!” lausus Harry.
Amorita naeris. „Nüüd teed sa lihtsalt melodraamat! Sa tead suurepäraselt, et võidad sõidu, kui sul vähegi korralik hobune on. Ning krahvi tallides leidub kindlasti mõni, keda sa teistele eelistaksid.”
„Eks ma tean paremini, kui neid näinud olen,” vastas Harry, „nii et meil on parem õigel ajal sinna kohale jõuda.”
„Kui kaugel see on?” päris Amorita.
„Meie juurest umbes viisteist miili,” vastas Harry, „ent nende vanade kronudega, kes meile veel jäänud on, võtab see sellegipoolest mitu sõidutundi.”
„Me lahkume piisava ajavaruga,” vastas Amorita lõpuks.
Ta astus vennast eemale, et tooli peale jäetud käekotti võtta.
Harry jälgis teda pilguga. Siis sõnas ta: „Oled sa päris, päris kindel, Amorita, et me peaksime seda tegema? Hobuste ratsastamise koha pealt olen ma veel hädapärast suutnud isa jälgedes astuda, ent ma tean, et selle üle tunneks ta õudust.”
Amorita naeratas. „Sa oled suurepäraselt hakkama saanud! Pole sinu süü, et me viimaselt kahelt laadalt ühtegi head noorlooma ei leidnud. Ent mul on tunne, et nüüd on me õnn pöördumas.”
Harry ohkas. Baronet, nende isa oli ühte hobust ratsastades õnnetul kombel surma saanud. Sir Arnold Howe oli lootnud ratsut kalli hinnaga maha müüa ning see oleks tal võimaldanud suhteliselt mugavalt ära elada. Howe’i loss oli perekonna valduses olnud juba kolm sajandit. Kurval kombel ei olnud Howe’idel kunagi eriti palju raha olnud.
Kui Sir Arnold väikese mõisa ning tiitli päris, sai temast suguvõsa esimene mees, kel õnnestus pisut paremale järjele jõuda. Nimelt oli tal erakordne anne hobuste taltsutamiseks. Kui tema juba mõnda hobust treenima hakkas, muutus ka kõige metsikum ratsu malbeks ja kuulekaks.
Kui ta abiellus, elasid tema ning ta kaasa lagunevas lossis hobuste ostmise ja müümisega õnnelikult ära. Sir Arnoldil läks suisa nii hästi, et ta sai endale lubada poja Etonisse ja seejärel Oxfordi õppima saatmist.
Ent sõja ajal konfiskeeris armee kõik parimad hobused. Sellest ajast alates ei leidnud Sir Arnold enam selliseid noorloomi, keda tal vaja oleks läinud. Raskeks muutus ka erakordsete ratsude avastamine, keda ta oleks võinud välja õpetada ja seejärel väga arvestatavate rahasummade eest maha müüa. Sellegipoolest olid nad olnud väga õnnelikud.
Leedi Howe’i, kes oli väga kaunis daam, ent kes väga harva pidudel käis, ei olnud olukord põrmugi muretsema pannud. Kui kohustused Sir Arnoldit Londonisse kutsusid, käis mees seal üksi, kuna leedi Howe’il puudusid moekad kleidid. Alles siis, kui Amorita vanemaks sai, hakkas Sir Arnoldi kaasa muretsema.
Kuidas küll nende tütar, kes iga päevaga üha enam tema moodi läks, küll sobivat abikaasakandidaati kohata võiks? Leedi Howe teadis hästi, et ta poeg Harry liikus Londonis rikaste ja tähtsate inimeste seltskonnas, keda St. Jamesi tänava härrasmeeste klubidest arvukalt leida võib, ent Harry tõi harva kedagi enda juurde koju. Seda seepärast, et ta ei suutnud oma sõpru nii luksuslikult võõrustada, kui need teda vastu võtsid.
Peale Sir Arnoldi surma, mis ei olnud kuidagimoodi olnud mehe enda süü, vaid lihtsalt õnnetus, teadis Harry, et peab proovima isa jälgedes käia. Tal oli vaja lossi ülalpidamiseks raha leida, teenijatele maksta ning oma järelejäänud pereliikmetele toidupoolist pakkuda.
Ehk jäi leedi Howe nii haigeks just suurest muretsemisest. Ta külmetas talvel, sai kopsupõletiku ning suri.
Leedi Howe oli ka Amorita pärast muretsenud. Ehk oleks tal õnnestunud mingi ime läbi tütar tolle kaheksateistkümneaastaseks saades Londonisse seltskonnadebüüdile saata. Selle asemel tuli perekonnal aga hakkama saada matusekulutustega. Selle nimel pidi Harry ratsu loodetust väiksema summa eest maha müüma.
Õde-venda leidsid end üksi lossist, mille katus iga päevaga järjest rohkem läbi lasi. Harryl oli õnnestunud ratsastada üks hobune, mille ta Londonisse viis ja mõistliku raha eest maha müüs. Ent ta teadis, et iga teenitud penn kulub tal oma külakese kaupmeeste arvete maksmiseks. Lisaks tuli tal muretseda mõned uued hobused, keda välja õpetama asuda.
Ta oli läinud White’si klubisse, lootes, et kuuleb mõnelt sinna seltskonda kuuluvalt härrasmehelt ratsastamist vajavast noorest sälust, kelle taltsutamise Harry raha eest ette võiks võtta. Klubisse minnes lootis ta väga, et ei raiska oma aega. See, kui ta sõber Roydin Eldridge pakkus suurt rahasummat võidusõidu eest, mille kohta Harry üsna kindlalt arvas, et suudab selle võita, näis talle kui jumala sõrm. Võidusõidul osalemise tingimuseks oli aga kurtisaani kaasa toomine.
Tattersallist Chelsea’sse sõites oli ta olnud kindel, et Milly temaga kaasa tuleb, ent see, et parun täpselt valel hetkel tagasi pidi jõudma, oli tema jaoks märkimisväärne ebaõnn. Nüüd oli ainus viis, kuidas oma amme operatsiooni eest maksta, õde Elde’i lossi kaasa võtta.
„Ma ei tohiks seda teha, see on vale,” ütles ta endamisi. Ent siis vaatas ta taas oma õele otsa ning justkui esmakordselt täheldas ta, et too on väga kena – ehkki mitte samal moel kui kurtisaanid oma mingitud nägude ja volksuvate silmadega. Ta õde ei sarnanenud poolilmadaamidega ka nende traditsiooniliste võlude poolest, mida nood omatahtsi sisse-välja võisid lülitada.
Amorita oli väga heleda jumega. Tegelikult olid ta juuksed seda karva, millisena päike idast tõuseb. Ta jume oli tüüpiliselt inglaslikult õrnroosakas. Ometi oli ta nahk valgem, kui Harry peale oma ema kellelgi teisel näinud oli. Neiu silmad olid väga suured ning näis, nagu olekski ta väikese terava lõuaga näos vaid silmad. Selmet olla sinised, olid need kahvaturohelised nagu ojavesi, milles päikesekiir sädeleb.
„Ta on kaunis!” ütles Harry endale üllatunult, justkui oleks ta seda alles nüüd märganud.
Ta teadis, et temast on andestamatu viia õde meeste keskele, kes jooksevad tal sabas põhjusel, millele Harry isegi mõelda ei julgenud.
„Miks sa mind vahid, Harry?” küsis Amorita ootamatult.
„Ma mõtlen, mida teha, et sa rohkem… näitlejanna moodi välja näeksid,” kokutas Harry.
„Ära selle pärast muretse,” vastas Amorita. „Mäletad, kui me jõulunäidendit etendasime, näitas mamma mulle, kuidas endale meiki teha. Kõikidele avaldas muljet, kui hästi see mul õnnestus.”
„Mida sa värvide ja puudriga tegid?” päris Harry.
„Need on kuskil kodus alles,” vastas Amorita. „Ma leian need üles, ära muretse.”
„Sul tuleb kogu Elde’i lossis viibimise aja meiki kanda,” sõnas ta vend.
„Kas see ongi krahvi lossi nimi?” uudistas Amorita. „Kui temal on loss nagu sinulgi, olen ma kindel, et see on hea enne!”
„Küll aga on halvaks endeks see, kui ta avastab, kes sa tegelikult oled,” nähvas Harry. „Seega kuula, Amorita – sul tuleb kohe koju minna ning mina tulen sulle homme järele.”
Ta mõtles hetke, enne kui jätkas: „Ma loodan tuua kaasa ka riided, mida sa kandma hakkad, sina aga võid senikaua harjutada meigiga, mida sa jõulude aegu kasutasid. Harjuta, kuni näed välja nagu näitlejanna! Mõistad?”
Amorita