Kell oli kaks, kui lord Victori meelest oli aeg oma tuppa naasta.
Aga Nancy, kes, nagu mees eeldaski, oli täitmatu, klammerdus tema külge.
„Mul oleks parem minna,” ütles lord krahvinnale. „Ma ei taha vahipostile tuleva sõduri või mõne tüütu koridorides ringiluusiva öövalvuri otsa koperdamisega riskida.”
„Ma ei suuda teie lahkumist välja kannatada,” lausus naine vaikselt. „Millal ma teid jälle näen?”
See oli küsimus, mida lord Victori meelest küsis temalt iga naine, kui ta lahkuma hakkas.
Kuid ta teadis, et kui naine on seotud oma kohustustega Windsori lossis, on neil keeruline kohtuda.
„Me peame selle üle mõtlema,” vastas mees.
Naine hakkas protesteerima, aga lord Victor tõusis, pani oma hommikumantli selga ning võttis kätte küünla, millega ta oli näidanud valgust teel oma lossitiivast siia.
Ta kummardas, et naise kätt suudelda, ja lausus:
„Head ööd, Nancy, ja tänan teid, et tegite mu väga õnnelikuks.”
See oli asi, mida lord Victor oli väga palju kordi öelnud.
Ta tegi seda sarmiga, mis erutas eranditult kõiki naisi, kellega ta kõneles.
„Tehke nii, et me kindlasti varsti taas kohtuksime!” anus krahvinna.
Selleks ajaks kõndis lord Victor juba üle toa.
Ta pöördus ust avades, et naisele naeratada.
Lord Victor vaatas ettevaatlikult vasakule ja paremale, enne kui toast väljus.
Kõik oli vaikne.
Ta sulges vaikselt ukse ning kõndis kiiresti mööda koridori eemale.
Vasakule pöörates põrkas ta äkitselt kokku kellegagi, kes tuli teisest suunast.
See oli naine.
Enda ja naise käes oleva küünla valgel nägi mees, et see oli Belgradi markiis.
Naine kandis uhket pitsääristusega hommikumantlit ja pitsist mütsikest.
Lord Victor paotas huuli, et vabandust paluda, kuid naine lausus teravalt:
„Lord Victor! Mida teie sellisel kellaajal keset ööd siin teete?”
„Kardan, et olen ära eksinud,” vastas lord Victor. „Need koridorid on täielik labürint!”
Ta astus rääkimise ajal kiiresti edasi, lootes, et markiis polnud näinud, millisest suunast ta oli tulnud.
Aga kui ta tol hommikul hiljem Windsori lossist lahkus, oli ta kindel, et juhtunust oli juba kuningannale ette kantud.
Ta polnud Nancy Weldoniga pärast lahkumist suhelnud sel lihtsal põhjusel, et tema kiri oleks pidanud minema lossi.
Kui lord Victor neli päeva hiljem kutse kuninganna audientsile sai, teadis ta, et on pahanduses.
Kuna ta oli pisut pelglik, tegi mees markiisi kohta järelepärimise.
Ta sai teada, et naine on kõige vanem seltsidaam, nagu võiski oodata.
Seega oli ta enam või rohkem vastutav endast nooremate ja kindlasti nägusamate eest.
Lord Victor sai teada, et tegelikult ei meeldinud naine lossis üldse kellelegi.
Ja see ei muutnud tema positsiooni kuidagi paremaks.
Uksel tervitas meest Aide-de-Camp2.
Too juhatas lordi mööda käänulisi koridore ning trepist üles kuninganna eraruumidesse.
Lord Victor tundis seda teed väga hästi.
Kuid ta taipas, et viis, kuidas teda vastu võeti, ütles paremini kui sõnad, et ta on pahandusse sattunud.
Kui adjutant oleks olnud noorem, oleks lord temalt salamisi pärinud, mis teda ees ootab.
Aga too oli vanem mees, kellel polnud ilmselgelt mingisugust soovi muuta end meeldivaks või näida sõbralikuna.
Lord Victor kõndis seetõttu tema järel sõnatult edasi.
Enne kui kuninganna toale võis läheneda, tehti tavapärane peatus.
Leidis aset sosinal peetud vestlus teise Aide-de-Camp’iga, kes oli töökohustusi täitmas.
See oli protseduur, mis tavaliselt talle nalja pakkus, mõtles lord Victor.
Tema meelest oli see üsna jabur tava, et külalistele lihtsalt muljet avaldada, kes nad ka pole.
Kindlasti tekitas see aukartust äratava ja austava õhkkonna.
Nüüd, kui asi temasse endasse puutus, tundis ta tahes-tahtmata pisut kartust.
Kui adjutant, kes oli läinud tuppa tema saabumisest teatama, tagurpidi kõndides välja tuli, lausus ta:
„Tema majesteet võtab teid nüüd vastu.”
See oli tuba, mida lord Victor liigagi hästi tundis.
Seal olid hõberaamis fotod, mis reisisid kuningannaga kaasa, kuhu iganes ta ka ei läinud.
Nurgas oli kõrge lehtliilia ning toolidel leenikatted.
Kunstiesemeid täis väikeste laudade tulva keskel oli kuninganna ise, riietatud musta.
Ta oli väikest kasvu, aga autoriteetsus ja tähtsus olid tema juures tohutud.
Tema majesteet oli tähistanud oma võimulolemise 50. aastapäeva.
Lord Victor mõtles paratamatult, milline enneolematu areng oli selle aja jooksul toimunud reisimises, kommunikatsioonis, hariduses ning poliitilise võimu omandamises.
Nüüd valitses kuninganna tohutut impeeriumi, mis võttis enda alla kolm neljandikku kogu maakera maismaapinnast.
Koolis, meenutas mees, oli see kaardile punasega märgitud.
Hämmastaval kombel oli see asi, mida üks väike naine oli saavutanud.
Kui ta 1837. aastal troonile tuli, oli ta öelnud:
„Ma olen hea.”
Nüüd, mõtles lord Victor, kummardas naise ees suur osa maailmast.
Polnud üllatav, et Victoria äratas aukartust.
Lord Victor kõndis aeglaselt kuninganna poole ning nägi, et naine vaatab teda naeratuseta.
Aga kui ta kummardas ja suudles ristipojana kõigepealt naise kätt ja seejärel põske, arvas lord, et kuninganna pilk leebus.
„Ma saatsin teie järele, Victor,” lausus naine oma selge pisut järsu häälega, „sest mul on teile üks ülesanne.”
„Mul on au, madame,” vastas lord Victor.
Samal ajal oli ta täiesti teadlik, et see saab olema karistus.
„Ma olen mõnda aega arvanud,” jätkas kuninganna, „et te peaksite midagi oma riigi heaks tegema, mitte lihtsalt olemist nautima, nagu te olete minu arusaama järgi teinud… hiljuti.”
Enne viimast sõna oli õige väike paus.
„Loomulikult,” vastas lord Victor. „Mul oleks suurim rõõm teha ükskõik mida teie majesteet käsib.”
See oli tõest kaugel.
Kuid mehel polnud muud valikut kui suhtuda meeldivalt kõigesse, mis ette pandi.
„Ma olen alati uskunud, et reisimine rikastab meelt,” lausus kuninganna, „ja arvan, lord Victor, et te pole mõnda aega välismaal käinud.”
„Ma käisin küll kaks kuud tagasi Pariisis,” vastas lord Victor, „aga see oli vaid lühike külaskäik.”
„Pariisis!” hüüatas kuninganna.
Oli