Krahv jäi nõusse, nagu alati, kui ta uus naine midagi soovitas.
Nõnda läks Safina ta enda sõnul eksiili.
Võis minna kolm aastat, enne kui ta jälle Inglismaad või oma kodu näeb.
“Kui sa ei saa minu juurde tulla, mu kallis laps,” ütles isa, “siis luban, et tulen ise sinu juurde.”
Mingil moel oskas Isobel seda takistada.
Isobel tahtis küll Euroopasse minna, kuid iga naise unelmate maaks on ju Pariis.
Safina sai teada, kus nad käisid, aga mitte isa käest.
Mõned kaasõpilased olid vanematelt kuulnud, et Isobel vallutas Prantsusmaa oma iluga.
Ta oli korraldanud suure balli nende Champs Élyseès’ majas, mida oli veennud krahvi kuuks ajaks üürile võtma.
“Muidugi on ta kleidid,” rääkis üks tüdrukutest Safinale, “parimatelt rätsepatelt ja kalliskive kadestab iga naine, kes neid näeb.”
Isa kirjades – ta kirjutas Safinale kohusetundlikult iga nädal – oli Pariisist väga vähe juttu.
Tal olid olnud mõned tähtsad kohtumised peaministriga, ütles ta, ja ülimalt huvitav kokkusaamine imperaatoriga.
Krahv polnud just eriti andekas sulemees, aga Safinale tema kirjad meeldisid.
Need olid ainsad asjad, mis sidusid teda Inglismaa ja oma minevikuga.
Kuna Safina oli nutikas tüdruk, pühendus ta õppimisele.
Ta ei õppinud mitte ainult kõike, mida nunnadel õpetada oli, vaid võttis eriõpetajatelt lisatunde.
Nad õpetasid tavalisest kooliprogrammist rohkem aineid.
Seepärast oskas ta nüüd hästi mitte ainult prantsuse ja itaalia, vaid ka saksa ja hispaania keelt.
Tal olid eritunnid ka mitmes teises aines.
Eriti sel viimasel aastal, kui ta oli kõigist teistest õpilastest vanem.
Tal polnud vaja tavalistes koolitundides käia.
Seal õppisid tüdrukud seda, mida tema oli õppinud juba eelmisel aastal.
Reis läbi Prantsusmaa oli väsitav.
Samas oli see huvitav.
Kui nad jõudsid Calais’sse, ütles nende kuller, kes oli neid Firenzest saadik eskortinud:
“Üks laev asub tunni aja pärast teele, m’leedi, ning ma olen teile ja õele kajuti kinni pannud.”
“Aitäh,” vastas Safina, “ma loodan ainult, et ma ei jää merehaigeks. Pärast nii pikka aega rongis istumist ma juba lausa ootan mereõhku.”
Õde Benedict oli siiski vilets laevasõitja ning heitis kajutis kohe pikali.
Safina kõndis kulleri saatel tekil ringi.
Viimane oli keskealine itaallane, kes oli maailmas palju ringi reisinud.
Neiu leidis, et see, mida mees talle räägib, on huvitav.
Samas oli ta väga elevil mõttest, et saab varsti jälle oma kodumaad näha.
“Kui raske mul võõrasemaga ka poleks,” ütles ta endale, “tunnen ma, et mamma on minuga, ning kui ma aias jalutan või metsas ratsutan, siis mõtlen ainult temast.”
Kui nad Doverisse jõudsid, ootas seal ees inglise kuller.
Neiu üllatuseks teatas käskjalg talle, et nad ei lähegi Londonisse.
Safina oli eeldanud, et isa ootab teda sadamas.
Nad oleksid veetnud ühe öö Sedgewick House’is Park Lane’il ja seejärel Wick Halli sõitnud.
Oli reede ja Safina teadis, et isale meeldib alati nädalalõppe Wickis veeta.
“Kuhu ma siis lähen?” küsis Safina kullerilt.
“Leedi Safina,” vastas mees, “mul kästi teile teatada, et kõrgeauline leedi kohtub teiega kohas, kuhu ma teid viin, ja et ma ei vastaks küsimustele enne, kui oleme kohale jõudnud.”
Ta kõneles mõnevõrra piinlikkust tundval moel ja Safina vaatas talle murelikult otsa.
Ta ei suutnud mõista, miks peab võõrasema nii salapärane olema.
“Kus mu isa on?” küsis ta.
Kuller kõhkles.
Ühe hirmsa hetke jooksul mõtles Safina, et isa on haige või surnud.
Viimaks, justkui tundes, et peab vastama, ütles kuller:
“Kõrgeauline lord on teel Edinburghi.”
“Edinburghi!” hüüatas Safina. “Miks papa sinna läheb?”
Talle tundus väga imelik, et isa läheb ära just siis, kui tema koju jõuab.
Oma viimases kirjas oli isa öelnud:
“Ma pole päris kindel, mis ajaks on võõrasema planeerinud Su saabumise Inglismaale, kuid kinnitan Sulle, mu kallis, et ootan innukalt, millal Sind näha saan, ja meil on teineteisele nii palju rääkida.”
“Ma arvan,” ütles kuller, “et kõrgeauline lord pidi minema Tema Majesteedi erimissioonile.”
Ta tegi pausi, enne kui jätkas:
“Ma tean, et Edinburghis viibimise ajal on tema võõrustajaks hertsog Hamilton.”
“Kas papa mulle kirja ei jätnud?” nõudis Safina.
“Olen kindel, et kõrgeaulise leedi käes on teie jaoks kiri,” vastas kuller.
Ta oli elatanud mees, kes Safina mäletamist mööda oli vanasti tema eest hoolitsenud.
Tal oli tunne, et mees on millegipärast pahane ega ole tegelikult temaga päris avameelne.
Miks ta nii tunneb, ei osanud ta arvata.
Ta lihtsalt tundis nii ning see, mida ta oma eelaimuseks nimetas, eksis harva.
“Kõrgeauline leedi saatis ühe teenijatüdruku, kes praegu võõrastemajas ootab,” jätkas kuller, “ning ma arvan, m’leedi, et peaksite midagi sööma ja jooma, enne kui hakkame minema sinna, kus öö veedate.”
Kõik see tundus Safinale väga imelik.
Siiski näis parem olevat küsimuste esitamist mitte jätkata, sest õde Benedict ja itaalia kuller kuulasid jutuajamist pealt.
Nad pidid kohe Firenzesse tagasi pöörduma.
Safina jättis nendega hüvasti, tänades neid mõlemaid, et nad tema järele vaatasid.
Ta andis kullerile ohtra jootraha, mille oli pannud ümbrikusse.
Õde Benedicti jaoks oli tal kingitus, millest ta teadis, et see õde rõõmustab, kui ta paki lahti teeb.
Ta suudles nunna hüvastijätuks ja ütles:
“Tänan teid… tänan teid… et olite nii lahke, ja ärge mind unustage, palun.”
“Sa tead, et pean sind meeles oma palvetes,” vastas õde Benedict, “ning hoidku sind jumal ja tema inglid.”
Safina tundis pisaraid silma kerkivat.
Ta pööras ümber ja astus tõlda, mille inglise kuller härra Carter oli tema jaoks tellinud.
Nad sõitsid hotelli.
Ta leidis seal, et talle oli tellitud kerge eine, puhuks kui ta oleks reisil merehaiguse all kannatanud.
Ta polnud näljane, kuid sõi ära, mida pakuti, ning oli siis valmis teekonda jätkama.
Tüdruk, kes pidi temaga koos reisima, oli teenija, keda ta polnud varem näinud.
Ta tundus mingil põhjusel,