Bredon oli aru saanud, et valitsejanna polnud kuigi haritud.
Seetõttu mõtles ta ise vähe ning rääkis enamasti seda, mida mõtles abikaasa.
Vikondile torkas pähe, et kuna printsess oli nii noor ja kuulus ka perekonda, ei taibanud tsaar tema juuresolekul suud kinni hoida.
Printsess jutustas edasi ja kuigi tema jutt oli väga huvitav, tundis vikont end siiski pisut süüdi.
Samal ajal polnud tal muud valikut kui kuulata.
Õhtu saabudes sattus Bredon aga kimbatusse.
Ta taipas alles siis, et kupees oli vaid üks voodi.
Aset silmitsedes nägi mees, et venelased olid siiski arvestanud, et sinna mahuks ka kaks koos reisivat inimest.
Kuid praegu pidi ta voodi printsessile loovutama.
Kui vikont seda printsessile ütles, hakkas neiu vastu.
„Loomulikult mitte,” sõnas printsess. „Ma määrisin end teile ise kaela ning olen valmis põrandal magama. Nagu teate, on mul palju sulepatju kaasas.”
„Need ajavad teid terve öö aevastama!” lausus vikont. „See ei lase mul aga magada.”
„Ma ei saa olla nii isekas, et teie voodi hõivata,” ütles printsess.
Loomulikult lahendas Bates probleemi.
Istumisalas oli tagaseina vastas diivan.
Bates avastas, et selle käetoed saab alla lasta ja diivanist voodi teha.
„Bates, see oli hea mõte,” hüüatas vikont. „Mulle ei tulnud see pähegi. Mul olnuks diivanil oma pikkade jalgade tõttu väga ebamugav magada.”
„Nüüd on teil mugav, mu härra,” lausus Bates. „Praegu on soe, aga kui väljas lund sajab, siis antakse kõigile palju tekke.”
Vikont pidi tunnistama, et diivan oli tõesti mugav, vaat et paremgi kui voodi.
Printsess sai endale omaette toa.
Seetõttu ei paistnud enam nii silma, et tegelikult ei reisinudki nad seltsis.
Veetnud printsessiga kaks päeva koos, mõistis vikont, kui noor ja süütu tütarlaps ta on.
Ta oli täiesti omakasupüüdmatu.
Bredonile tegi rõõmu, et kui printsess temaga vestles, ei püüdnud neiu kordagi tema kui nägusa mehega flirtida.
Vikont oli viimastel aastatel palju kaunite, atraktiivsete ja elukogenud naistega aega veetnud, mitte üksnes Inglismaal, vaid ka Pariisis, Roomas, Viinis ja veel paljudes linnades.
Ta oli kahemõtteliste repliikidega harjunud.
Igast vestlusest kumas armuhõngu.
Vikont oleks pidanud olema väga rumal – mida ta kindlasti polnud –, kui ta poleks aru saanud, kui nägus meesterahvas ta on.
Peale selle oli ta sarmikas ja heade kommetega.
Vikont oli harjunud, et kui mõni naisterahvas teda vaatas, põles tolle silmis kaval tuluke, punased huuled olid muigvel ja hääles kõlas noot, mis oli iseenesest juba teatud laadi kutse.
Kuid printsessiga oli asi teisiti.
Neiu rääkis vikondiga innukalt ja kuulas teda tähelepanelikult.
Ta ei püüdnud endale kui naisterahvale kuidagi tähelepanu tõmmata.
Bredon ei mõelnud, et printsessile pole pähegi tulnud, et räägib nägusa meesterahvaga.
Neiule oli ta väljapääs ebameeldivast olukorrast.
Ta oli mehele tänulik.
Kuid samas tundus vikondile, et printsess oleks samuti käitunud koos isa või vennaga aega veetes.
Ta mõtles virilalt, et see mõjub ta egole hästi, et printsess ei püüa talle meeldida.
„Ma hakkan vist vanaks jääma,” mõtles vikont muiates.
Rong kihutas ööpimedusse.
Järgmisel päeval peatus rong kütuse hankimiseks mahajäetud kohas, mida ümbritsesid vaid lagedad ja tühjad väljad, taamal uttu mattunud silmapiir.
Alles Ungari piirile lähenedes muutus vikont murelikuks.
Nüüd võis tsaar juba kahtlustada, et printsess on koos temaga paleest põgenenud.
Sellisel juhul ootavad teda piiril kolmanda osakonna mehed, et kupee läbi otsida.
Bates koristas õhtusöögijäänuseid.
Õhtusöök polnud eriti maitsev, sest toit oli juba kolm päeva vana.
Printsess tühjendas viimast šampanjaklaasi.
Vikont tõusis lauast ja läks akna juurde.
„Arvestasin, et meil peaks peagi kütus otsa lõppema. Kuid Bistritzi jõudmiseni on veel mitu tundi aega,” lausus vikont.
Bates ja printsess kuulasid tähelepanelikult.
„Seetõttu peame otsustama, kuidas teie kõrgeausus peidab end nuhkide eest, kes võivad meid oodata ja vaguni läbi otsida.”
„Kas peaksin teie arvates… mõnda… teise kohta minema?” küsis printsess pisut ehmunult.
„Püüdsin mõelda sellele, et teid ei leitaks ega Sankt-Peterburgi tagasi ei viidaks,” vastas vikont.
Printsess hüüatas ehmunult.
„See peab kuidagi õnnestuma! Ma olen samuti selle üle pead murdnud, kuid ma kardan nii väga! Oh, palun! Ma pean… saama… end kuhugi… peita!”
Bates, kes laualt laudlina võttes juttu pealt kuulis, ütles: „Teie kõrgeausus, mul on üks mõte, kuid see ei pruugi teile meeldida.”
„Mis mõte?” küsis vikont.
Ta oli Batesiga nii mõneski keerulises olukorras olnud. Teenril oli alati mõni mõte, sageli nii hullumeelne, et seda ei saanud ellu viia.
„Mõtlesin, et kui venelased tulevad tema kõrgeausust otsima, siis otsivad nad noort naisterahvast,” vastas Bates.
„Kas te soovitate mul meheks riietuda?” küsis printsess.
„See on küll hea mõte, kuid minu riided on teile liiga suured ja mida Bates ka ei mõtleks, keegi ei usuks hetkekski, et te olete tugevama soo esindaja,” lausus vikont.
„Üks hetk, mu härra,” segas Bates vahele, „ma ei teinud ettepanekut tema kõrgeaususel meheks riietuda, vaid vanemaks naisterahvaks.”
Vikont ja printsess jõllitasid teenrit.
„Kuidas see võimalik on?” küsis Bredon.
„See oleneb sellest, mis tema kõrgeaususel kohvris on,” vastas Bates. „Kuid ma loodan, et seal on loor. Tänapäeval kannavad kõik vanemad naisterahvad loori.”
Vikont teadis, et see vastas tõele.
Londonis oli see suur mood.
Vikont oli täheldanud, et kaunitarid, kellega ta pargis sõitis või härrastemajades lõunatamas käis, kandsid näo ees loori.
Mehe meelest tegi see naised veetlevamaks.
Vikont oli tähele pannud, et loori kandsid vaid abielunaised, samuti tiaarat ja kõrvarõngaid, mis polnud noortele neidudele ja neile, kes polnud endale kaasat leidnud, lubatud.
Kui vikont Batesi ettepaneku üle oli järele mõelnud, hüüdis ta rõõmsalt: „Bates, sa oled geenius! Sul on kindlasti jumestusvahendid kaasas!”
„On küll, mu härra,” vastas Bates. „Kunagi ei või teada, millal neid võib vaja minna.”
Reisides oli vikondil vajalikuks osutunud välimust muuta, kuid mitte Vene salakuulajate tõttu.
Aeg-ajalt tahtis ta käia kohtades, mis polnud diplomaadi