Willoughby asetas tühja karbi rõdule, kus igaüks, kes akna avas või sulges, seda nägema pidi.
Ta libistas end tagasi maa peale ja kõndis üle muru sinna, kuhu oli oma hobuse jätnud.
Mees ratsutas aeglaselt ja mõtlikult koju tagasi.
Sellest hetkest alates pidi iga tegu tema elus olema hoolikalt läbi mõeldud ja kaalutletud.
Järgmisel hommikul vara läks Willoughby Wicke tagasi Londonisse ja kandis ette oma komandörile Knightsbridge’i kasarmutes.
Ta oli lahkunud vara neljahobusetõllas, mida ta juhtis sama hästi kui ratsutas.
Tema toapoiss järgnes talle suure hulga pagasiga.
Hiljem sel päeval, jätnud hüvasti vaid oma isa ja ei kellegi teisega, lahkus Willoughby Wicke Indiasse.
Ta ei suhelnud preili Lettice’iga enam kunagi ning sellest hetkest alates oli tema elu muutunud.
Indiasse jõudes ei raisanud ta kaaslaste hulgas valitsuse residentsis palju aega.
Vanemohvitserid küsitlesid teda.
Olles saanud tema kohta raporti Londonist, teadsid nad hästi, et Willoughby on silmapaistvalt intelligentne noormees.
Tegelikult oli ta just see mees, keda nad väga raskel hetkel otsisid.
Willoughby kadus ja naasis, kandes ette Calcuttas või Simlas.
Raportid, mis ta endaga kaasa tõi, olid nii erakordsed, et isegi need, kes Suure Mängu saladusse pühendatud olid, suutsid neid vaevu uskuda.
Nad mõistsid, et Willoughby võttis endale riske, millega ükski teine mees ei oleks suutnud silmitsi seista.
Siiski tundus olevat ime, et ta alati ellu jäi.
Tema toodud info oli eriti väärtuslik.
See mitte ainult ei osutunud ikka ja jälle tõeks, vaid säästis ka paljude briti sõdurite elu.
Nad pingutasid kõigest väest, püüdes teha seda, mida neilt sel hetkel nõuti.
Nüüd, kahekümne seitsme aastasena, oli Willoughby Wicke’ist saanud Suure Mängu veteran.
Teda usaldasid kõrgetel kohtadel olevad mehed, kellega vaid vähesed noored ohvitserid kunagi kokku puutusid.
Salajase töö tõttu teadis ta viimaseid luureandmeid, mis venelaste tegevuse kohta kauges põhjas Indiasse jõudsid.
Ilmselgelt oli ta meister ümberkehastumises.
Ta oli just osalenud väga tähtsal ja muidugi salajasel koosolekul sõjaministeeriumis, mis oli kestnud varaste hommikutundideni.
Ta oli kergendusega mõelnud, et saab seitseteist päeva kestva India reisi jooksul puhata.
Willoughby kutsuti alati istuma kapteni lauda, sest ta oli nii tähtis tegelane.
Mees loomulikult keeldus.
Vahel lõunatas ta või võttis laevatekil mõne dringi sõpradega, kes juhtusid temaga ühel ajal reisima.
Ülejäänud aja veetis ta oma kajutites, kus toapoiss teda teenindas.
Lõõgastumiseks luges Willoughby raamatuid, milleks tal Indias aega ei jätkunud.
Kui ta sportida tahtis, tegi ta seda hommikul väga vara.
Tavaliselt oli pardal mõni silmapaistev sportlane, kellega ta laevatekil tennist mängida sai.
Kui sportlasi polnud, jalutas Willoughby laevatekkidel, kui teised reisijad olid söömas või magasid.
Kui Coromandel Inglise kanalisse liikus, mõtles ta ohates, et saab nüüd tõesti puhata.
Tegelikult oli viimane nädal Inglismaal kurnav olnud.
Sõjaministeerium vajas teda peaaegu igal minutil päevast, ta vastas küsimustele, selgitas, mis juhtunud oli ja pidi tõdema, et teda kuulati austusega.
Kui oli üldse keegi, kes paistis mõistvat, mida venelased teevad, oli see major Willoughby Wicke.
Sõjaministeeriumi pealikud tunnistasid seda.
Kui laev kanalisse liikus, sai major aru, et Biskaia lahe ületamine saab raske olema.
See ei häirinud teda, sest ta oli äärmiselt hea meremees ning polnud tegelikult kunagi merehaige olnud.
Willoughby lihtsalt ei tahtnud käe- või jalaluud murda.
Ta veedaks rohkem aega lugedes, see tuleks talle kahtlemata kasuks.
Coromandel oli hästi ehitatud laev ning P. & O. liinide uhkus.
See küll õõtsus veidi, kuid mitte pooltki nii palju kui selle sõsarlaevad, ütles kapten uhkusega.
Gibraltarile lähenedes paistis päike ja meri oli sinine ning ees laius Vahemeri.
Õhtu oli soe, kuigi oli alles märtsi lõpp.
Aknast välja vaadates tundis major, et vajab veidi värsket õhku.
Ta ei jalutanud esimese klassi tekil, sest oli kindel, et seal on palju mehi, kes temaga rääkida tahaks.
Nad tahaksid talle ka oma naisi ja tütreid tutvustada.
Selle asemel läks ta ülemisele tekile, kus tavaliselt reisijad ei käinud.
Laevakorstnate ja tekiehitise vahel oli veidi ruumi istumiseks, kuid muidugi mitte tekiistme jaoks.
Kuu paistis ja taevas oli tähti täis.
Puhus vaikne tuul.
Major liikus aeglaselt vööri poole, kus teadis olevat tuule eest kaitstud pingi, millel ta tihti istus.
Ta jõudis selleni.
Ümber pinki kaitsva puidust vaheseina minnes kuulis ta oma üllatuseks hirmunud karjatust.
Ta märkas, et pingil istub naine.
Major teadis, et oli teda ehmatanud ja ilmselt ka hirmutanud ning ütles seetõttu vaikselt: “Palun vabandust, et teid häirisin, ma ei lootnud siit kedagi leida.”
Ta pöördus minekule, kuid naine ütles: “Te olete… inglane… oh, palun… palun… aidake mind! Ma… kardan ja… ei tea… mida… teha.”
Major oli hämmeldunud.
Esimene mõte oli, et see pole tema asi.
Kuid ta mõistis, et on võimatu ignoreerida hirmu selles väga noores hääles.
“Jah, ma olen inglane,” vastas ta. “Mis teid hirmutab?”
“See… on üks… mees,” vastas neiu.
Major mõtles veidi küüniliselt, et seda ta oligi oodanud.
Kuid kuna hääl oli nii noor, arvas ta, et tema kohus on vähemalt ära kuulata, mis neiut häiris.
Ta kavatses istuda pingile, kus ta tihti üksinda istunud oli.
Neiu, kellega ta rääkinud oli, libistas end eemale pingi teise otsa.
“Nii, mis teile muret teeb?” küsis major. “Ei saa olla õige, et te sellel väga mugaval ja meeldival laeval hirmu tunnete.”
“Seda… mõtlesin… minagi,” vastas Mavina, “aga see on… läinud hullemaks… ja hullemaks ja… nüüd ma ei julge… enam tagasi… oma kajutisse… minna.”
Tema katkendlikust häälest mõistis major, et neiu pole pisaratest kaugel.
Kui mees tema poole vaatas, muutis laev veidi kurssi ja kuu valgustas Mavina nägu.
Major nägi, et neiu on väga noor ja äärmiselt kaunis.
Ta nägi ka, et tema poole vaatavates silmades on pisarad.
Pisarad olid ka neiu põskedel.
Major ootas ning hetke pärast ütles Mavina: “Ta kõnetas… mind… kõigepealt siis, kui ma… pardale… tulin