Markii tunded Fleuri vastu olid tugevamad kui ühegi teise naisterahva vastu, kellega Charles teadis teda suhelnud olevat.
Seepärast kartis ta, et sõber saadab taktitunde kus see ja teine ning kutsub Percevali duellile.
Sel moel lööks ta lõkkele skandaali, mis erutaks kogu Londonit.
Kuna markii oli sõja ajal näidanud üles harukordset julgust, kasutas Wellongtoni hertsog iga võimalust, et teda ülistada.
Seetõttu imetlesid markiid paljud lugupeetud inimesed, kelle arvamusel oli kaalu.
Teda kadestasid vaid need, kes teadsid, et ei küüni iial tema tasemele.
Lord Charles oli alati kahtlustanud, et Fleur Monroe on liiga hea, et olla tõsi.
Ta hirmutas teadasaamine, et tütarlaps kohtus Settingtoni krahviga täpselt samal eesmärgil nagu markiigagi.
Tema esimene mõte oli kohe tütarlapse truudusetusest sõbrale teada anda.
Tegelikult tegi talle heameelt, et Percevali kihlvedu oli säästnud teda sellest kohustusest.
Siiski ta teadis, et markii oli sügavalt haavunud.
Võtab kaua aega, enne kui markii suudab toibuda sellest, mis talle veel hiljemgi seostub naisterahva reetlikkusega.
Parim, mida ta saaks teha, on Londonist lahkuda.
Ja siis, nagu välk selgest taevast, oli talle tulnud mõte lasta sõbral kehastuda teenriks.
See hoiaks kindlasti tema mõtted truudusetust naisest eemal, mõtles lord Charles.
Ning samal ajal annab see talle ka võimaluse tutvuda nende inimeste elulaadiga, kelle elu ei ole niisama suuri mugavusi pakkuv kui tema enda oma.
Markiil oli kõik.
Lord Charles arvas, et markiil oleks raske uskuda, et teised inimesed kannatavad sajal erineval põhjusel.
Põhjustel, millest ta midagi ei teadnud.
Ta oli imetlenud markiid juba ajast, mil nad õppisid koos Eatonis.
Seal oli ta olnud parim kõikidel spordialadel ning võitnud, paljude meelest ebaõiglaselt, ka mitmeid auhindu vaimsetel jõukatsumistel.
„Ta ei ole mitte õnnetähe all sündinud,” ütles lord Charles endale, „vaid see on valgustanud ka kogu tema hilisemat elu.”
„Aga nüüd, Johnnie, hakkame plaane tegema,” ütles ta sõbrale, „Esimene asi, nagu sa isegi tead, on leida sulle võimalus. Selleks peame me sulle soovituskirjad kirjutama.”
Markii, kes oli olnud mõnevõrra rusutud meeleolus, muutus rõõmsaks.
„Me mõtleme kogu selle asja sama täpselt läbi, nagu oleks see lahinguplaan,” ütles ta.
„Seda teha on sulle alati meeldinud,” tuletas lord Charles talle meelde.
„Ma usun, et teatud mõttes pakub see mulle isegi lõbu,” ütles markii, „aga mu maskeering peab olema lollikindel.”
„Loomulikult!” nõustus lord Charles, „vastasel juhul kaotaksid sa kihlveo ning Torm oleks minu!”
„Kurat sinuga!” kirus markii. „Sa oled liiga enesekindel! Kui ma ei suuda olla tubli ja kiiduväärne kutsar, on mul küll iseenda pärast häbi!”
Ta naeratas, enne kui lisas:
„Kas sa mäletad, Charles, et ma olin Eatonis võrratu näitleja. Sa pole ju ometi unustanud neid Shakespeare’i näidendeid, mida meid mängima sunniti? Ma olin suurepärane Shylock!”
„Minu arust oli su roll „Suveöö unenäos” koomilise Bottomina veelgi parem!”
„Nüüd solvad sa mind küll juba tahtlikult!” oli markii haavunud. „Ja minu meelest võiksid sa mu tentsikuna minuga kaasa tulla.”
„See ei ole hea mõte,” ütles lord Charles kärmelt, „sest ma teeksin sel juhul kõik selleks, et sul ei õnnestuks minu Hõbepistrikku endale võita!”
„Kogu see mõte on hullumeelne!” ütles markii. „Võtame seepeale veel ühe klaasi!”
Lord Charles tõstis oma pokaali.
„Joome kõige nägusama kutsari terviseks, kes iial neljahobukaarikut on juhtinud!” ütles ta.
„Mulle meeldiks mõelda, et ma olen parim ohjade käsitsemisel!” vastas markii.
Võttes klaasist lonksu šampanjat, ei saanud ta isegi enam aru, kuidas ta oli lasknud segada end millessegi nii rumalasse.
Teine peatükk
Olles naasnud oma koju Berkeley väljakul, istus markii maha ja asus tegevusplaani välja mõtlema.
Ta mõistis, et Charlesil oli olnud õigus, kui ta soovitas tal Londonist lahkuda.
Oleks viga Fleuriga kokku puutuda.
Kuigi markii tundis, et vihkab neidu, igatses see osa temast, mida ta pidas südameks, siiski tema järele.
Fleur oli nii veetlev, õrn ja järeleandlik.
Markii suutis vaevu uskuda, et selle kauni fassaadi all oli salakaval ja tõusiklik naine.
Ta ei suutnud rahulikult paigal istuda.
Ta tõusis ja kõndis ringi oma kabinetis, mille kõiki seinu ääristasid raamaturiiulid.
Kuigi paljud inimesed oleks seda imeks pannud, oli markii innukas lugeja.
Ta tundis äkilist soovi minna kaugetele maadele, mida ta kunagi varem polnud näinud.
Siis aga mõistis ta, et tal puudus igasugune soov lasta Charlesil Torm endale võita.
„Kõigepealt võidan ma Hõbepistriku endale ja siis, kui ma ei suuda Fleuriga silmast silma kohtuda, lähen uurima maid, millest siiani olen vaid lugenud.”
Ta istus oma töölaua taha ja helistas kella.
Otsekohe saabus teener.
„Ma tahan Waltersiga rääkida,” ütles markii.
„Hea küll, mu härra.”
Teener lahkus kabinetist ja markii teadis, et ta suundus maja tagaukse poole, mis viis tallide juurde.
Walters oli tema kutsar Londonis.
Võrreldes Eaglesi ülemkutsariga, kes oli markii tallides töötanud juba kolmkümmend kaks aastat, oli ta noor mees.
Oodates trummeldas markii sõrmedega kirjutuslaual.
Kuid ta aju töötas sama vilkalt nagu oma võitlussalkadele Napoleoni parimate vägede vastu rünnakuskeemi koostades.
Ta oli sõjas olnud nii edukas, et see üllatas lisaks tema käsualustele teda ennastki.
Vähemalt siis, mõtles ta, oli ta olnud juhtpositsioonil ning teadnud, kes oli ta vaenlane.
See valeliku suu ning suurte tõde varjavate silmadega nägu ei olnud kindlasti mitte kenade killast.
Läks vaid vähe aega, enne kui uks avanes ja teener lausus:
„Härra Walters, mu isand.”
Kutsar astus tuppa.
Markii vaatas teda teise pilguga kui tavaliselt.
Walters oli pikk mees, peaaegu sama pikk kui ta isegi.
Kuigi ta näojooned olid mõnevõrra tahumatud, oli ta kahtlemata nägus ning tema tumedad juuksed olid kammitud üle pea, paljastades kandilise otsaesise.
Ta seisis aupaklikult lävepakul, kuni markii ütles:
„Walters, mul on vaja sinuga rääkida!”
„Jah, mu härra?”
„Astu lähemale, sest see, millest ma rääkida tahan, on konfidentsiaalne,” ütles markii.
Walters sammus lähemale, kuni jõudis