See oli avar ja muljetavaldav postijaam-võõrastemaja.
Omanik mäletas Lenciat sellest korrast, kui nad isaga olid reisinud.
„See on meile privileeg ja au veel kord armulist preilit näha,” ütles ta kummardades. „Kas te jääte meile pikemaks või teete oma reisil lihtsalt vahepeatuse?”
„Minu õde ja mina sooviksime teie juures öö veeta,” ütles Lencia, „ja me oleksime tänulikud, kui te muretseksite meile homseks kiire tõlla, mis meid Londonisse viiks.”
Omanik nägi pisut üllatunud välja, kuid ei öelnud mitte midagi.
Ta juhatas tüdrukud ühte tuppa, mis oli Lencia teada üks nende parimaist magamistubadest.
Nende isa kasutas seda viimasel korral, kui nad seal peatusid.
Lencia leidis, et nad peaksid õhtustama eraldi ruumis, et vältida tuttavatega kohtumist. See läks neile loomulikult rohkem maksma.
Kui Lencia nägi, kui palju nad pidid maksma oma magamistoa ja õhtusöögi eest, oli ta rõõmus, et oli isa seifist nii palju raha kaasa võtnud.
Tõld, mis neid Londoni rongijaama toimetas, oli samuti kallis.
Sarnaselt oma isale andis ka Lencia kutsarile korraliku jootraha.
Kui ta hommikul trepist alla tuli, kiirustas ta omanikuga hüvasti jätmisel.
Ta lootis, et viimane ei märka, kui erinev ta võrreldes eelneva õhtuga välja näeb.
Tegemist oli vanema meesterahvaga, kes kandis prille ja seetõttu lootis Lencia, et too ei pane tähele.
Ta oli selga pannud ühe oma ema kleitidest ja pähe kübara. Kleidi, milles ta saabunud oli, pakkis ta kohvrisse.
Nüüd tundus talle, et kõik jõllitavad teda.
Näo osas oli ta tegelikult sohki teinud – ta oli end vaid pisut puuderdanud ja ei olnud huultele võiet kandnud.
„Seda panen ma hiljem peale,” ütles ta endale.
Alice märkas erinevust silmapilkselt.
„Sa näedki vanem välja,” ütles ta, kui nad postitõllas istusid. „Tegelikult ma isegi arvaksin, et sa hakkad kolme-kümnele liginema, mitte kahekümnele.”
„Ma loodan, et kõik teised arvavad seda sama,” ütles Lencia, „ja ma pean käituma väga väärikalt. Ma ainult mõtlen, kas ei oleks olnud targem väita, et sa oled mu tütar.”
Alice naeris.
„Ma arvan, et see oleks juba nende kergeusklikkuse proovilepanek. Ausalt öelda, Lencia, näed sa väga-väga ilus välja. Just nagu emagi, kui ta seda kübarat kandis.”
„Noh, pea meeles, et nüüdsest alates olen ma leedi Winterton,” ütles Lencia, „ja sinu perekonnanimi on Austin.”
„Alice Austin ei kõla sugugi halvasti,” ütles Alice, „ja jumal tänatud, et me oma eesnimesid ära ei vahetanud, muidu ei suudaks ma seda iial meeles pidada.”
„On väga oluline, et me vigu ei teeks,” ütles Lencia.
Ta kordas seda, kuni nad lõpuks rongijaama jõudsid.
Siis tõstis portjee nende pagasi tõllast välja.
Kui portjee eemalduma hakkas ja küsis, millise rongi peale nad lähevad, palus Lencia tal peatuda.
„Üks hetk,” ütles ta. „Ma kardan, et ma unustasin meie pagasile sildid külge panna. Kas te oleksite nii hea ja seoksite need minu eest pakkidele?”
Rääkides ulatas ta mehele sildid.
Kolmele neist oli rasvaselt musta tindiga kirjutatud „Leedi Winterton” ja kahele ülejäänule „Miss Alice Austin”.
Portjee sidus need vastutulelikult erinevate kohvrite ja kübarakarpide külge.
Viimaseid oli kolm, üks neist kuulus Alice’ile.
Lencia sidus veel ühe sildi korvi külge, milles oli veidi toitu, et nad saaksid rongis süüa.
Ta leidis, et restoranivagunisse ei maksa neil minna.
Alice sidus oma käekotile samuti sildi.
Selle oli ta ise pakkinud.
Lencia teadis, et see sisaldas mitmeid raamatuid Loire’i oru losside kohta ja eriti Chaumont’i kohta.
Alice rääkis nii palju lossidest.
Nüüd, kus nad olid juba teel losside poole, kartis Lencia, et õde võib Chaumont’i jõudes pettuda.
Portjeele avaldas tema tiitel muljet ja ta otsis neile tühja kupee, millel oli silt „Ainult leedidele”.
„Te olete varased, mileedi,” ütles ta. „Ma palun, et valvur tuleks ja lukustaks ukse, juhuks kui viimasel hetkel peaks suur mass pääle tulema.”
„See oleks väga meeldiv,” vastas Lencia.
Ta andis mehele jootraha.
Sel ajal, kui too teda üliväga tänas, mõtles neiu, kas jootraha oli ehk liiga suur olnud.
Portjee pidas sõna, valvur tuli ja lukustas nende kupee ukse.
Nad olid selle eest tänulikud, sest viis minutit hiljem saabus perroonile terve kooli jagu inimesi.
See oli üks lärmakas kamp teismelisi.
Nii seltskonna saatjatel kui ka portjeedel oli raskusi, et takistada kampa vallutamast kõiki vaguneid, olgu need siis esimese, teise või kolmanda klassi omad.
Lõpuks mahutati nad kolmanda klassi vagunitesse.
Peale nende tuli rongi peale veel suur hulk rahvast.
„Meil veab, et me omaette oleme,” ütles Alice.
„Ma poleks ealeski arvanud, et selline mass siia rongi peale tuleb,” vastas Lencia, „aga nüüd me saame lõunastada rahus niipea, kui sul nälg peaks tulema.”
Tema ise oli liiga ärevuses ja kartlik, et midagi süüa.
Samas paistis odrakeedis, mille nad kaasa olid võtnud, ülimaitsev olevat, ja korvis oli ka veidi puuvilju.
Doverisse jõudmine võttis rongil rohkem aega, kui nad arvestanud olid.
Iga kord, kui rong peatus, kartis Alice, et midagi on juhtunud ja nad ei jõuagi pärastlõunasele Calais’sse viivale laevale.
„Ma olen kindel, et see ootab rongi saabumist, arvestades, kui palju inimesi siin peal on,” ütles Lencia rahustavalt.
„Ei oleks mingit mõtet oodata, kui rong on katki läinud. Ja rongid lähevad muide vahel katki,” vastas Alice. „Ma olen sellest ajalehest lugenud.”
Lencia naeris.
„Ajalehed räägivad asjadest ainult siis, kui midagi on valesti ja mitte kunagi siis, kui kõik on hästi. Ma olen üsna kindel, Alice, et kuna kõik on siiani ilusti läinud, on meil ka seekord õnne.”
„Ma loodan ka seda,” vastas Alice.
Nad jõudsid tõepoolest õigeaegselt Doverisse.
Kui nad läksid neid ootava laeva pardale, oli Alice liiga õnnelik, et rääkida.
Oli soe tuulevaikne päev ja meri paistis rahulik.
Nad nägid reisijaid hordidena laevalaelt allapoole minevat, aga Lencia otsustas, et ta istuks meelsamini nii kaua kui võimalik õues.
Alice arvas samuti nii.
Nad leidsid kaks mugavat tooli, millelt nad laeva minema seilates nägid Doveri valgeid kaljusid.
„Me tegimegi seda! Me tõesti tegimegi seda!” hüüdis Alice. „Eile öösel ma mõtlesin, et miski kindlasti peatab meid viimasel hetkel.”
„Noh, sinu soov on täide läinud,” ütles Lencia, „ja me ei saaks enam rohkemat paluda.”
„Ma palun kohe päris