Tegelikult ei teadnud krahv kuigi hästi, kuidas ta leidis end linnavalitsusest, kus neid ametlikult paari pandi.
Kuna nad olid erinevat usku, ajasid nad läbi ilma järgneva kirikliku laulatuseta.
Kuid nad olid sellegipoolest ametlikult abielus.
Madame Flaubert’il oli selle tõestuseks vasakus käes uus kullast abielusõrmus.
Krahv ei olnud ainus, kes oli talle Armeroni lossi ilust ja tähtsusest rääkinud.
Markii, kes oli tihti lossis viibinud, kirjeldas seda kui näidet parimatest keskaegsetest ehitisest kogu maal.
Aiad, mis oli loonud eelmine krahv, olid tema sõnutsi ilusamad kõigist, mida ta eales näinud oli.
See kõik ei olnud sellegipoolest valmistanud uut krahvinnat ette oma vanema kasutütre nägemiseks.
Ta oli eeldanud, et mõlemad tüdrukud on nägusad.
„Kuidas nad saakski midagi muud olla?” küsis ta krahvilt. „Kui sina, kallim, oled nii ilus, et iga naisterahva süda sind nähes võpatab.”
„Sa meelitad mind,” ütles krahv, aga oli üsna valmis teda edasi kuulama.
Uus abikaasa sai tõsise šoki, kui astus võõrastetuppa, kus Lencia ja Alice neid ootasid.
Nad olid häbelikud ja oma kasuema suhtes mingil määral vaenulikult meelestatud, kuigi nad ei tahtnud seda tunnistada.
Nad ei oodanud hallis, kus krahv neid näha oli lootnud.
Selle asemel seisid nad imeilusas toas, mis oli alati tundunud perfektne taust nende emale.
Sinised kardinad ning katteriided toolidel ja diivanil jäljendasid tema silmi, sätendavatel lühtrid särasid nii nagu tema silmad, kui ta nägi kedagi, keda ta armastas.
Krahv oleks tahtnud esimesena tuppa astuda.
Kuid tema naine pani oma käe tema omasse ning nad sisenesid kõrvuti.
Vaid üheks hetkeks valitses täielik vaikus.
„Siin me oleme, tüdrukud,” ütles krahv, „ja ma olen nii väga seda taaskohtumist oodanud.”
Pingutusega liikus Lencia ettepoole.
Siis tõmbaski tema kasuema sügavalt hinge.
See tüdruk oli kindlasti rivaal, keda ta ei olnud osanud karta – väga noor ja nii armas, et isegi naisterahvas jäi teda ainiti vahtima.
Lencia suudles oma isa põsele ja too suudles teda vastu.
„Me oleme väga sind tagasi oodanud, papa,” ütles ta.
Rääkides ei suutnud ta end hoida mõningase üllatusega vaatamast naist, kes isa käsivarrest tugevasti kinni hoidis.
Krahvinna oli riietunud nii, et ta kindlasti muljet avaldaks.
Ta kandis jaanalinnusulgedega kaunistatud kübarat.
Nende värviga sobisid kokku kõrvades rippuvad rubiinidest ehted.
Tema atlass-siidist keebi õlale oli kinnitatud rubiinist pross.
Ta oli kindlasti elegantne, aga samal ajal oli temas midagi teatraalset.
Lencia tajus, et kasuema ei sobinud tema ema võõrastetuppa, ega ka sellesse lossi.
„Nüüd sa pead tutvuma minu tütardega,” ütles krahv.
„Yvonne, see on Lencia, keda, nagu ma sulle rääkisin, oleks pidanud juba eelmisel aastal õukonnas esitlema. Selle asemel kummardab ta kuninganna ees järgmisel kuul.”
Kumbki naistest ei lausunud sõnagi ja krahv jätkas kiiresti:
„See on Alice, kes on alles seitseteist aastat vana, aga ma eeldan, et ta tahab osaleda mõnedel pidustustel, kuhu tema õde on kutsutud.”
„Nad on palju vanemad, kui ma ootasin,” ütles krahvinna. „Nähes, kui noor sa välja paistad, kalleim, arvasin ma, et su tütred veedavad aega lastetoas.”
See oli sedasorti meelitus, mida krahv oli ka Nice’is kuulnud ja nautinud.
Sel hetkel tundus see üsnagi kohatu.
„Ma olen kindel, papa,” ütles Lencia, „et sa igatsed juba oma teed. See on sinu jaoks valmis.”
Rääkides liikus ta kamina poole.
Krahv ja tema uus naine järgnesid talle.
Tee oli asetatud diivani ette nagu alati.
Seal olid traditsiooniline läikiv hõbedast teekann ja – katel.
Samuti kuninganna Anne’i aegne teetoos, millest oli lossis serveeritud kõige esimest Tseilonist toodud teed.
Laual oli ka aukartustäratav valik sooje nisujahukooke, kurgivõileibu, puuviljakooke, külmasid kooke ja mitmeid muid hõrgutisi, mille poolest Armeroni köögid kuulsad olid.
Kui nad jõudsid pika pitsiga ääristatud katteriidega lauani, ütles Lencia krahvinnale:
„Kas teie kallate tee välja või soovite, et mina seda teeksin?”
See oli küsimus, mille tähenduslikkust taipas krahvinna kohe.
Peaaegu ilma pausita vastas ta:
„Muidugi teen seda mina. Ma tean täpselt mismoodi teie kallis imeline isa oma teed armastab juua.”
Ta võttis siidist alusseelikute sahisedes ja pahvaku eksootilise parfüümi saatel diivani keskel istet, näoga hõbedase kandiku poole.
Seal oli alati istunud nende ema. Sel hetkel mõistis Lencia kui väga ta põlgab seda sissetungijat naist, kes ei võta iial nende ema kohta ei lossis ega kusagil mujal, selles oli ta kindel.
Samas pidi ta pärastlõuna ja õhtu möödudes tunnistama, et tema isa oli paremas meeleolus, kui ta lahkudes oli olnud.
Isa leidis ilmselt, et ta uus naine on äärmiselt lõbustav.
Alles siis, kui nad olid läinud ülemisele korrusele magama, ütles Alice sosinal:
„Kuidas ta sai tuua kedagi sellist ema asemele?”
„Ta paneb isa naerma,” vastas Lencia. „Aga…”
Ta hoidis tagasi sõnu, mida oli ütlema hakanud.
Mis mõtet oli võidelda vältimatu asja vastu?
Nende armastatud isa oli nad mingis mõttes maha jätnud.
„Me ei kaotanud mitte ainult oma ema, vaid ka oma isa,” ütles Lencia voodisse minnes endale kibedalt.
Järgnevatel päevadel kordas ta seda mõttes ikka ja jälle.
Uus krahvinna oli täis otsustavust ja tema kohalolekut ei olnud võimalik ignoreerida.
Naisel oli kavas ennast maksma panna seal, kus tema positsioon seda lubas.
Teenijatele jagas ta terava häälega käsklusi, aga krahviga oli mesimagus.
Ta ei meelitanud meest mitte ainult sõnadega, vaid näitas end ka hea ja hoolitsevana.
Ta tõi mehele sigarikarbi enne, kui viimane seda soovis.
Ta kloppis patja enne, kui mees toolile istus.
Oli tema kõrval peaaegu kogu päeva.
Lencia pidi endale tunnistama, et ta isa nägi oma aastatest noorem välja.
Samas tundis ta piinlikkust, kui ta kasuema nii pealetükkivalt krahvi meelitas ja ümbritsevatele tähelepanu pööramata mehega flirtis.
Alice vaatas neid suurte silmadega, nagu oleks tegemist etendusega, kus tema on publik.
Kuna Lenciale tundus tema kasuema käitumine niivõrd labane, hoidis ta igal võimalusel oma isast ja selle uuest naisest eemale.
Tüdrukud olid isaga enne viimase Nice’i minekut kokku leppinud, et too viib tütred enne Londoni vastuvõttude hooaja algust Prantsusmaale.
Alice