Selles romaanis toodud faktid Joseph Listeri ja tema poolt antiseptikute avastamise kohta on tõesed, nagu ka viited Gaiety teatrile.
Legendaarne briti ümarlauarüütlite kuningas Arthur on aastasadu olnud õpetlaste vaidlusobjektiks. Ent 9. sajandist pärit Historia Britonurn kirjeldab kuningas Arthuri sakside vastu peetud kahtteistkümmet lahingut ja 950–1000. aastal kirja pandud Annales Cambriae annab ülevaate Walesi lahingust, „milles Arthur ja Medrant hukkusid“.
Alfred Tennyson muutis Arthuri oma luulega surematuks ja mulle meeldib uskuda 12. sajandi Prantsusmaal laialt levinud legende, mille kohaselt Arthur ei surnudki, vaid ootab oma aega, et tagasi tulla ja päästa need, kes teda vajavad siis, kui maailmas on kurjus ülevõimu saavutanud.
Vahest see hetk, kui hea lõpuks võidule pääseb, polegi enam kaugel.
Esimene peatükk
1870
Tregaroni 4. hertsog Murdoch Proteus Edmond Garon oli suremas.
Hiigelsuures lossis valitses vaikus, teenijad käisid kikivarvul ja summutatud õhkkond andis tunnistust, et surm on ligi.
„Võtab ikke aega,“ tähendas üks teener teisele, kui nad suures gooti stiilis härrastemajas ridamisi saabuvaid tõldu vastu võtsid.
„Tohtrite värk,“ kostis teine teener. „Vaese puhul käib asi kähku, rikast hoitakse elus nii kaua, kui vähegi saab, et oma tengelpunga täita.“
Esimene teener turtsatas naerma, kuid jäi kohe vait, kui hallipäine ja piiskopi välimusega ülemteener peaukse poole sammus.
Ilmselt oli ta märganud mööda iidsete tammedega ääristatud pikka sõiduteed lähenevat tõlda.
Kaks teenrit kiirustasid kivitrepist alla tõlla ukse juurde ja nende kohale asusid kaks järgmist teenrit, kõigil puha Garonite bordoopunase ja kullaga livreed seljas ja puuderdatud parukad peas.
Peaukse juures jälgis ülemteener, kuidas kõrgeauline lesk, markiis Humber tõllast välja astus.
Mees mõtles, kui väheüllatav on hertsogi liiderlikku ja prassivat elustiili arvesse võttes tõsisasi, et viimane suhteliselt noores eas, viiekümne kaheksa aastasena, elust lahkub.
Leskproua kõndis oma erilist suursugusust rõhutades aeglaselt ja väärikalt trepist üles härrastemajja.
„Tere päevast, Dawson!“
„Tere päevast, mileedi,“ vastas ülemteener kummardades. „See on meile kõigile kurb päev, nagu kõrgeauline leedi teab.“
„Ma lähen kohe tema hiilguse juurde,“ vastas leskproua. „Pole mingit vajadust mind saata, Dawson. Ma oletan, et härra Justinile on sõna saadetud.“
„Jah, mileedi. Nii palju kui mina tean, asus kuller eile hommikul Prantsusmaa poole teele.“
„Prantsusmaa!“
See polnud küsimus, vaid hüüatus ning kõrgeauline markiis surus huuled hukkamõistvalt kriipsuks kokku, kui ta aeglaselt rikkalike kivinikerduste vahele pikitud vapikilbiloomadega kaunistatud suurest trepist üles sammus.
Ülemise korruse hiiglaslikus magamistoas, kus kunagi kuningad puhkasid, lebas suletud silmadega ja tema kõrval palvetava isikliku vaimuliku kähisevale häälele mitte mingit tähelepanu pöörav 4. hertsog.
Teisel pool voodit istus toolil hertsogi vallaline õde Alice Garon.
Artriidi tõttu ei saanud viimane põlvili laskuda, ja veidi küüniliselt mõtles Alice Garon, et niikuinii poleks ei jumalal ega vennal sellest sooja ega külma olnud.
Toa kaugemas otsas seisid kuidagi kohmetult kolm arsti ja rääkisid sosistades isekeskis.
Nad olid endast parima andnud, et patsiendi elupäevi pikendada, kuid kopsupõletiku tekkides teadsid nad, et miski ja eriti mitte nende mõnes mõttes piiratud oskused, ei suuda hertsogit elule võita.
Uks avanes ja markiis sisenes tuppa nagu täispurjes laev.
Leskproua astus venna voodi juurde, tema lähenedes tõusis vaimulik püsti ning kadus vaikselt tahaplaanile.
Leskproua kummardus voodi kohale ja asetas käe venna omale.
„Kas sa kuuled mind, Murdoch?“ küsis daam.
Hertsog avas aegamisi silmad.
„Ma olen siin,“ lausus leskproua, „ja mul on hea meel, et oled ikka elus!“
Hertsogi õhukesi huuli kõverdas nõrk pilkav naeratus.
„Sina… tahtsid alati… olla kohal… kui surmati… Muriel!“
Markiis kangestus, otsekui süüdistusest haavudes.
Enne, kui ta vastata jõudis, küsis hertsog õhku ahmides:
„Kus… on… Justin?“
„Ma sain aru, et talle saadeti eile järele,“ vastas markiis. „Äärmine hooletus, minu meelest, et seda varem ei tehtud.“
Rääkides sihtis leskproua pilguga teisel pool voodit istuvat õde ja oli näha, et leedi Alice oleks vastu sähvanud, kui hertsog poleks kurnatult hingeldades jätkanud:
„Temast saab… parem hertsog… kui mina olin.“
Viimane sõna kadus hirmutavasse korinasse, mis tundus tulevat kuskilt hertsogi kurgu sügavustest.
Arstid nihkusid kärmelt lähemale, kuid voodi juurde jõudes teadsid nad, et 4. hertsogi suust enam ühtegi sõna kuuldavale ei tule…
Päiksesepaiste püüdis läbi kergelt määrdunud aknaid varjava pitskardina sisse tungida.
Nagu oleks päikese soojus tugitoolis istuvat väljasirutatud jalgadega meest häirinud, vaatas ta madala voodiks mugandatava diivani peal lamaskleva naise poole, et öelda:
„Päev on palav. Kas tahaksid end veidi tuulutada?“
„Pole oluline,“ vastas naine. „Kui sina tahad välja minna, siis mine.“
„Mul pole häda midagi,“ kostis mees.
„See on kohutav, et sa siin sedasi kükitama pead, Harry, aga ma olen nii tänulik.“
Rääkides sirutas naine käe välja ja mees tõusis, et istuda voodi servale, hoides naise kätt oma pihus.
„Sa tead, et ma tahan sinuga olla, Katie,“ lausus mees, „ja ma palun jumalat, et saaksin midagigi teha.“
Naine, õigupoolest üsna lapseohtu, ohkas.
„Mina ka, ja just sel pärastlõunasel ajal on nii piinav teatrisse mitte minna. Ma mõtlen lakkamatult, kuidas nad seal uues riietusruumis istuvad ja kenasid riideid selga panevad. Oh, Harry, kes minu riideid kannab?“
See oli karje, mis paistis tulevat südame põhjast, ning Harry pigistas tugevamini naise sõrmi, kui ta kostis:
„Mitte keegi. Holingshead hoiab sinu jaoks su kohta. Ma ju rääkisin sulle.“
See oli vale, kuid ta kõneles veenvalt ning nägi naise silmi taas elustumas.
„Täna saame teada, eks ole?“ küsis Katie. „Doktor Medwin näis kindel olevat, et saab täna meile vastuse anda.“
„Jah, nii ta ütles,“ oli Harry nõus.
Ta vaatas Katiet, kui too tagasi padjale naaldus, pikad punakuldsed juuksed õlgadele langemas.
Ehkki päikesevalgus otse tema peale ei langenud, tundus siiski, et selle kuldne sära valgustas ta juukseid, pannes need punakalt hõõguma, otsekui oleksid need elus.
„Millest sa mõtled, Harry?“ küsis Katie.
„Mõtlesin, kui võluv sa välja näed.“
„Mis mõte on olla võluv, kui ma olen siin lõksus ega saa tantsida?“
Ta hääl oli kähe ja otsekui soovides jutuainet vahetada, tõusis Harry, et võtta tooli kõrvalt maast ajaleht ning lausus:
„Tregaroni hertsog on suremas.“
„Ma loodan, et ta mädaneb põrgus!“
„Ma loodaksin sedasama,“ kostis Harry, „kuid mulle tundub, et tema põrgu on üks mugav paigake, kus selleks spetsiaalselt ette nähtud kuradid