Demelza teadis, et vennal on õigus, kuigi ta oleks tahtnud vastu vaielda.
Trance oli erakordne hobune ning Mosesega oli Yorki hertsog eelmisel aastal võitnud Derby3.
Viimane oli Crusaderi kõrval ka üks kõige silmapaistvamaid hobuseid kõigi nende puhtavereliste ratsude hulgas, keda võiduajamistel näha sai.
Kui Demelza tõttas alumisele korrusele avama magamistube, millest paljusid polnud pikemat aega kasutatud, mõtles ta huvi ja põnevusega hobustele, keda ta kahe päeva pärast näeb.
Neiule tähendasid nad palju enam kui suursugune rahvahulk, kes nende võistlemist pealt vaatas, ja mõte, et Crusader tuleb mõisa talli, oli erutavam kõigest, mida ta pika aja jooksul oli tundnud.
Demelza tahtis väga sellest Abbotiga vestelda, kuid teadis, et esmalt tuleb tal maja krahvi ja tolle külaliste saabumiseks ette valmistada ning ta lootis, et too ei pea oma raha tuulde visatuks.
Neiu jaoks olid ruumikad, kuid madalad toad iidsete nikerdatud seinapaneelide ja üüratute neljasambaliste baldahhiinvooditega, mille katused puudutasid lage, armastatud ja hurmav osa tema elust ja kujutlusest.
Ajal, mil ta tõmbas eest kardinaid, millest paljud olid kulunud, ja lükkas pärani rombikujuliselt klaasitud aknad, mõtiskles neiu, kas nii rikas krahv näeb vaid seda, kui armetu kõik on.
Võib ju olla, et mees ei märkagi pleekinud seinavaipade küpset ilu, poleeritud põrandate värvi ega neid katvate paljude vaipade pehmeid värvitoone.
Demelza jaoks oli ilu kõikjal, just nagu Langstonite ajalugu leidus igas toas, igas maalis ja mööblitükis.
Õnneks, mõtles neiu, oli ta tänu kuumale ilmale valmistanud värsket pot-pourri’d4 ja enamik tube lõhnas selle järele.
Ema oli talle andnud salajase retsepti, mida oli põlvest põlve pärandatud kuninganna Elizabethi aegadest, nagu ka eriretsepti mesilasvaha jaoks, millega poleeriti põrandat ja mööblit.
Omad retseptid olid ka südantkosutavatel ravivahenditel, mida neiu jagas külaelanikele, kui neil oli mingi säärane haigus, millega Windsori arst ei suvatsenud tegelda.
Tavaliselt oli mõisas väga vaikne. Puudest ümbritsetud maja seisis päris Windsori metsa veeres, ja kuigi võiduajamisrajani oli vaid pisut üle ühe miili, ei tunginud siia rahvahulga kära.
Kuid praegu, mõtles Demelza, oli see kuidagi väga erutav, et mõis haaratakse võiduajamisnädala põnevusse.
Neiu teadis, et mitte ainult mõte majapidamise puudujääkidest oli pannud teda Gerardi ärasaatmissoovile vastu seisma, vaid ka see, et ta ei suutnud võiduajamisi vahele jätta.
Ta oli käinud neil lapsest saadik ja nautinud iga hetke.
Praegusel hetkel, teadis Demelza, püstitati raja äärde telke ja putkasid, täpselt nagu igal aastal.
Sealt võis leida igasuguseid suupisteid ja keelekastet näljastele ning janustele inimestele, kõiksugu meelelahutajaid – žonglööre, rändlaulikuid, ebardeid, ja hulgaliselt mängutelke, kus – nagu neiu väga hästi teadis – pügati kõiki, kes olid piisavalt rumalad riskimaks oma raske tööga teenitud säästudega.
Eelmisel aastal sai isegi Jem tüssata laadatrikimeestelt, keda oli nõmmel hulgaliselt. Poiss oli kaotanud rohkem kui gini, püüdes ära arvata sõrmkübarat mängus, mida ta vanaisa põlglikult “tobude mänguks” nimetas!
Ka taskuvargad ja pikanäpumehed saabuvad hordides.
Neiu koos Nattiega, kes teda alati saatis, naersid siiani kampa, kes oli samasuguse palava ilmaga, nagu selgi nädalal oodata, lasknud jalga tõldadest ja tribüünidelt näpatud seitsmekümne ülekuuega.
Kuid ükskõik, mis seal juhtus, Demelza oli hurmatud ning sündmused andsid kõne- ja naeruainet terve järgmise aasta, kuni uute võiduajamisteni.
“Ma ei suudaks sinna minemata jätta,” sõnas ta endamisi, “ja tänavu näen ma Crusaderit galoppimas, ja saan ka temaga rääkida ja teda katsuda, kui ta meie tallis on.”
Mis oleks veel suurem õnnestumine, mõtles neiu, kui et ta pillaja vanaisa, kes oli raisanud suure hulga raha aeglaste hobuste ja kärmete naiste peale, oli ühtlasi esimestele ehitanud ka väga kena talli?
“Ehk võetakse kõik samaaegselt tarvitusele,” mõtles Demelza.
Silmade särades jooksis neiu pesukapi juurde, et näha, kas on piisavalt voodiriideid kõigi kuue voodi jaoks, mis kasutusse lähevad.
Kõikide linade ja padjapüüride vahele olid pakitud lavendlikotikesed, mis ta eelmisel aastal oli valmistanud.
Hetkeks lõi neiu kõhklema, silmitsedes ühte hunnikut, mis paiknes teistest eraldi ja oli servatud ehtsa pitsiga. See voodipesu oli olnud ta ema rõõm ja uhkus.
Siis lausus Demelza peaaegu kuulmatult:
“Ta maksab piisavalt, ta on selle ära teeninud!”
Neiu viis linad majaperemehe magamistuppa, kus Langstonid-mõisaomanikud olid maganud sellest ajast saadik, mil kuningas Henry VIII oli andnud kloostri ja seda ümbritsevad maad Sir Gerard Langstonile.
Seal oli maganud ka Demelza isa, kuid Gerard oli eelistanud oma tuba ka pärast päranduse saamist.
See oli täis kõiki neid asju, mida vend poisipõlvest saadik oli kalliks pidanud, ning auhindu, mis ta oli võitnud Oxfordis, osaledes oma hobustel harrastajate takistus- ja murdmaasõitudes.
Majaperemehe magamistuba oli sisustatud tumeda tammega ning üüratu neljasambalise voodi punast sametit kaunistas Langstonite vapp.
Kardinad olid eest tõmmatud ja aknad avatud, kui Demelza tuppa astus. Ta pani linad voodile.
Kuna neiu oli oma isa armastanud, hoidis ta tolle asju nii, nagu isale oli meeldinud: elevandiluuga kaunistatud harjad olid kõrge tualettlaua peal ning endiselt seisid riidekapis häilitud ratsasaapad.
“Pean need siit ära koristama,” mõtles Demelza.
Ta tõstis saapad üles ja pidi need juba koridori kappi viima, kui talle tuli pähe parem mõte.
Neiu suundus kamina poole. Sellest paremal asuval seinapaneelil olid imepeenelt nikerdatud lilled ning ta sirutas käe ja vajutas ühele kroonlehele.
Seinapaneeli osa avanes vaikselt.
Sees paistis nii üles- kui ka allapoole viiv trepikäik.
See oli üks neist salajastest treppidest, millest Demelza oli vennaga vestelnud ning mis viis päris maja tippu, kus asus Preestrite tuba.
Kuninganna Elizabethi valitsuse ajal oli see olnud kasutusel kabelina ning kui katoliiklasi taga kiusati ja tuleriitadel põletati, nagu ta õe Mary valitsuse all protestantidega toimiti, varjati seal paljusid preestreid.
Langstoni mõis oli tegelikult olnud üle Inglismaa üks tähelepanuväärsemaid jesuiidipreestrite salajasi peidupaiku.
Demelza meelest olid mõned salatrepid ehitatud enne toda aega, võib-olla olid teinud seda mungad, kes soovisid noviitsidel silma peal hoida, või vahest hoopis mõnel kurjakuulutavamal põhjusel.
Kuid kuninganna Elizabethi ajal oli majast saanud treppe ja kitsaid koridore täis labürint, kus uksed avanesid peaaegu igasse maja tähtsamasse tuppa.
Gerard oli teadnud sama hästi kui õdegi, et kui Demelza kord Preestrite tuppa magama kolib ja kasutab salatreppe, ei saa ühelgi võõral neiu majasviibimisest vähimatki aimu olla.
“Isegi kui nad mind näevad,” mõtles Demelza muigel sui, “peavad nad mind Valge Daami kummituseks.”
Ta ütles endale, et peab seda meeles pidama ja käskima Gerardil naljatades viidata Langstonite kummitusele, kes oli siinkandis tuntud.
Cromwelli aegu teatasid Langstonid avalikult, et on maa poliitikast vähe huvitatud. Aeg-ajalt majutati Cromwelli vägesid isegi majas ja maavaldustes.
Kuid