Ent siiski oli see pigem etteaste kui spontaanne reaktsioon.
Siis ütles krahv endale, et on ilmaasjata kriitiline ning ei salli kohmakaid tüdrukuid, kel puudub enesekindlus.
„See oli teist nii kena, et tulite nii kaugele mind vaatama!“ ütles Elaine pehmelt.
„See ei ole ju nii kaugel,“ vastas krahv, „ning mu uuele rakendile oli see kerge. Ma mõtlesin, et tahate seda võib-olla näha.“
„Jah, muidugi.“
Ta sai neiu toonist aru, et tegelikult ei olnud ta huvitatud.
Krahv tahtis talle rääkida, et mis hobusega sõitmisse puutub, siis on Hampton paras argpüks ning teisejärguline ratsutaja, kellele ei meeldi hobused, kui nad on natukenegi erksamad.
Siis ütles ta endale, et tema enda huvides ei ole praegu õige hetk Hamptonist rääkida.
„Ma tulin, Elaine,“ ütles ta sügaval häälel, „sest mul on teile midagi öelda.“
Neiu tõstis sinised silmad tema poole ja küsis lihtsameelselt:
„Mis see on? Ning kas see poleks võinud oodata, kuni ma Londonisse tagasi tulen?“
„Ei, ei oleks!“ ütles krahv kindlalt, „ning tegelikult ma mõtlesin, et maal, kus minu arvates meeldib teile sama palju kui mullegi, on selleks õige koht.“
Talle tuli pähe, et tal pole õrna aimugi, kas neiule meeldib maal või mitte.
Ta oli näinud Elaine’i ainult Londonis ning nad ei olnud ta kodus midagi rääkinud.
Siis unustas krahv kõik muu peale selle, et neiu silmad uurisid ta nägu ning ta kergelt paotatud huuled olid väga kenad.
Krahv tahtis teda suudelda ning oli kindel, et tema oleks esimene mees, kes seda teeks.
„Ma tulin teilt küsima, Elaine,“ ütles ta, „et kas te tuleksite mulle naiseks.“
Sõnad libisesid ta huultelt spontaanselt ning ta mõtles, et mitte nii elegantselt kui oleks võinud.
Elaine’i silmad läksid suureks, vastates, nagu oleks see täielik üllatus:
„Mul ei olnud… aimugi, et teil… on minu suhtes sellised tunded.“
„Aga on.“
Krahv pani käe neiule õlgade ümber. Tema hämmastuseks tõstis neiu käed, nagu tahaks end kaitsta.
„Palun,“ palus ta, „palun ärge mind suudelge!“
„Miks mitte?“
„Sest ma ei ole… veel otsustanud… ning kuna te palusite mind naiseks… pean ma… selle üle… järele mõtlema.“
„Järele mõtlema?“ küsis krahv juhmil toonil.
Ta ei olnud isegi oma kõige pöörasemates kujutlustes kunagi arvanud, et naine, kellele ta teeb ettepaneku, ei võta seda innukalt vastu.
Nüüd ütles Elaine teda kätega eemale tõrjudes:
„Ma… ma ei mõelnud… et teil on tõsi taga.“
„Muidugi on mul tõsi taga!“ vastas krahv kindlalt. „Vägagi, ning ma arvan, Elaine, et teen teid õnnelikuks.“
Ta arvas, et kuidas siis muidu, kui neiu näeb, kui palju on mees talle andnud.
„Te olete väga lahke ning ma tean, et papale… te meeldite,“ ütles Elaine. „Samas… oleks suur viga… abiellumisega kiirustada… enne kui tunneme teineteist… pisut paremini.“
Krahv oli hämmastunud.
„Me oleme teineteist viimastel nädalatel kohanud,“ ütles ta.
„Jah, aga… mitte kahekesi olles,“ ütles Elaine. „Alati on meie ümber palju inimesi.“
Krahv ei vastanud ning hetke pärast ütles neiu silmi maha lüües:
„Muidugi olen ma kuulnud, kui edukas te olete… ning kui paljud… naised on olnud… teisse armunud.“
„Te ei tohiks kuulujutte uskuda!“ katkestas krahv. „Ning ma kinnitan teile, Elaine, käsi piiblil, kui vaja, et ma ei ole kunagi, ja see on tõsi, endale kedagi varem naiseks palunud.“
„Siis on mul muidugi see au,“ ütles Elaine, „väga… suur au… aga ma pean… mõtlema.“
Neiu läks tema juurest eemale akna juurde ning päikesepaiste ümbritses teda nagu oreool.
Krahv vaatas neiut tükk aega, jäädvustades selle pildi, enne kui tema juurde astus.
Siis ütles ta:
„Olge mõistlik, Elaine, ma armastan teid ning tean, et suudan teid end armastama panna. Kuulutame oma kihluse välja ja abiellume enne hooaja lõppu.“
Elaine tõstis jällegi käed, nagu oleks mees piirid ületanud.
„Ma pean mõtlema… palun… ma pean… mõtlema.“
„Mis seal mõelda on?“ küsis krahv.
„Teist, muidugi! Teist!“
„Mispärast minust?“
„Ma tahan olla… kindel,“ ütles Elaine kõhklevalt, „päris… päris kindel, et me… armastame teineteist küllaldaselt… et abielluda.“
„Ma ei paluks teil endaga abielluda, kui poleks kindel, et teie olete just see, keda ma tahan,“ ütles krahv, „ning ma arvan, kallis, et sulle meeldiks olla Charn, ning see oleks täiuslik raam su ilule.“
Krahv mõtles, et neiu kuulab, ning jätkas:
„Kõigist kaunitest naistest, kes on olnud Charni lossi perenaised, oled sina kõige ilusam.“
„Tänan,“ sosistas neiu.
„Me toome Romney sinust portreed maalima ning ma panen selle oma kabinetti üles.“
„Mulle see… meeldiks.“
„Vastus on siis „jah“?“
Jälle pani krahv käe neiule ümber, ent too nihkus eemale.
„Ma tahaksin siiski mõelda… ent ma tahaksin muidugi Charni näha… kui sa mu sinna kutsuksid.“
Krahv sirutas käed laiali.
„Tule homme ja kutsu kaasa, keda tahad.“
„Sa oled nii… lahke,“ ütles Elaine, „aga homme on Londonis ball, millest ma ei saa… keelduda.“
Krahv hakkas naerma.
„Sa pead teadma, mu kallis, et mina kui sinu abikaasa olen tähtsam kui ball.“
„Aga see… ball… on üpris… eriline.“
„Miks?“ küsis krahv.
„Sest see korraldatakse… minu auks.“
„Kes korraldab?“
„Hamptoni markii.“
„Ta korraldab sulle balli?“ hüüatas krahv imestunult.
„Ainult väikese. Kuna papa ei saa endale seda lubada, siis võid ette kujutada, kui põnev see mulle on.“
„Muidugi,“ vastas krahv. „Ja ma oletan, et olen ka kutsutud?“
„Ma olen kindel, et James kutsub sind, kui ma teda palun.“
„Ei maksa vaeva näha,“ vastas krahv.
Seejärel, nagu arvates, et see on temast väiklane, lisas ta:
„Muidugi, kui sa oled minuga kihlatud, siis Hampton peab aru saama, et sa ei saa ballile ilma minuta minna. Teisest küljest, sul on alati võimalik ta üle parda heita.“
„Ma… ma ei saa… seda teha!“ hüüatas Elaine. „See oleks… jäme!“
„Kuula nüüd, Elaine,“ ütles krahv tõsisel toonil, „ma armastan sind ning olen otsustanud,