Nad kiirustasid edasi ja jõudsid peagi õue, pimedale alleele.
Siin seisid prügikorvid ning kuna nad liikusid varjus, urises nende peale koer.
Romina mõtles, mis räpas nad ometi kõnnivad, kuid polnud aega vaielda.
Merlin viis Romina allee lõppu ning nad seisid heledalt valgustatud peateel, kus autod neist pidevalt mööda sõitsid. Romina sai lõpuks hinge tõmmata.
Merlin seisatas ning astus siis sõiduteele, et taksot püüda. See peatus mõni jard neist tagapool ning nad pugesid sisse.
“”Nile-Vista”,” ütles Merlin juhile.
“Aga mis autost saab?” sosistas Romina pärast seda, kui nad olid mõnda aega vaikuses sõitnud.
Merlin raputas pead ja Romina ei pärinud rohkem midagi.
Kui nad jõudsid hotelli peaaegu tühja, vuliseva purskkaevuga ootesaali, sammus Merlin laua juurde.
“Helistage “Pyramid Clubi,” ütles ta, “ja öelge, et nad saadaksid härra Nickoylose auto minema. Tal ei ole seda täna õhtul enam tarvis.”
“Hästi, söör,” ütles ööportjee ükskõiksel toonil.
Väsinud liftipoiss saatis nad üles.
Kui nad neljandal korrusel liftist väljusid, peatus Romina väikesel platvormil, kus teineteise vastas olid kaks lifti.
Ümberringi ei olnud kedagi ning naine mõistis, et tõenäoliselt ei kuule neid siin keegi.
Ta avas peopesa ning näitas Merlinile.
“Seda ma püüdsingi talle anda,” ütles ta.
Mees vaatas üle õla ja võttis Romina peopesalt väikese sõrmuse.
See oli tehtud kullast või kulla taolisest metallist ning kujutas endast mao pead – üsna sarnane nende odavate ehetega, mida võis leida igast turistidele mõeldud suveniiripoest või turult.
Mao pea oli ootamatult suur ning pikal punasel keelel oli kolm väikest pärlit.
“On see hinnaline?” küsis Romina.
“Ma ei tea. Vist mitte,” vastas Merlin.
Ta silmade vahel oli Rominale mõistetamatu korts.
Merlin pidi justkui midagi ütlema, kuid nad kuulsid, et lift sõidab üles. Mees võttis Rominal käsivarrest kinni ja juhtis ta mööda koridori sviidi poole.
“Miks sa teda lõid?” küsis Romina.
Ta märkas rahuldustundega, et Merlin oli süüdlasliku näoga.
“Olen alati arvanud, et Queensberry reeglid panevad inimese kehva olukorda,” ütles mees hapult.
“Ma mõtlesin, et see jääb kreeka ööklubi omaniku karakterist pisut kaugele,” võidutses Romina.
Merlin tegi sviidi ukse lahti ja pani tuled põlema. Siis läks ta laua juurde ning keerutas sõrmust lambivalguses sõrmede vahel.
“Kas sinu arvates see mees küsis naise käest seda sõrmust?” küsis Romina.
Merlin võttis taskust oma rahatasku ja libistas sõrmuse kõige sügavamasse vahesse, kust see ei võinud välja kukkuda.
“Unusta ära!” ütles ta järsult ning Romina teadis, et see on käsk.
“Hästi, isand Galahad,” sõnas Romina ning märkas rõõmuga, et Merlin on väga ärritunud.
Romina läks ukse juurde, suutmata vastu panna lahkumisrepliigile:
“Naine ei paistnud just eriti tänulik olevat,” naeratas ta.
Merlini vastust ära ootamata astus ta oma tuppa ja sulges ukse.
Romina mõtles, miks Merlin oli sõrmusest nii huvitatud. See oli ilmselt võrdlemisi odav.
Ta oli just lahti riietunud ning kammis peegli ees juukseid, kui kuulis ukse sulgumist.
Pärast hetkelist kõhklust läks ta Merlini magamistoa ukse juurde ja kuulatas.
Ta koputas õrnalt uksele, kuid vastust ei tulnud. Ta koputas uuesti.
Kuna ikka keegi ei vastanud, tegi ta ukse lahti. Tuba oli tühi. Merlin oli välja läinud ja ta üksi jätnud!
Neljas peatükk
Romina äratas üles läbi õhukeste siidkardinatega kaetud suure ruudukujulise magamistoaakna piiluv päike.
Ta tundis end värske ja reipana, sest tänu kliimaseadmele oli ta maganud mõnusalt, voodil ainult üks tekk.
Nüüd, vaadates kuldset päikest, mis sirutas oma pikad sõrmed üle põranda ning mööda kardinaid, tundis ta, et väljas on palavus, mis püüab sisse tungida.
Äkki vapustas teda meenutus eelmise öö sündmustest – pikk ringkäik mööda ööklubisid; Merlin löömas meest, kes andis kõrvakiilu tumedajuukselisele naisele.
Silmad kinni, suutis Romina seda meest liigagi selgelt ette kujutada: õhuke terav nina, teineteisele liiga lähedal asetsevad silmad, pinges suujoon, milles oli midagi julma ja ebameeldivat ning mis viis mõtted millelegi õudsele ja kurjakuulutavale.
Romina ei olnud eelmisel ööl märganud, kui tugevasti olid mehe näojooned ta mällu sööbinud.
Ning tüdruku – Romina suutis ka teda meenutada – elegantses soengus juuksed, väike südamekujuline nägu, kaunis ning samas rikutud.
Tema puhul teadis Romina miskipärast kindlalt, et naine on tõeline daam, tal on vastav kasvatus ja kultuuritaust. Kuid kui see oli nii, siis mida ta tegi “Pyramid Clubis” sellise mehe seltskonnas?
Tema käekotist välja pudenenud asjad olid hinnalised. Väikeste juveelidega kaunistatud liblikatega puudrikarbi oli Romina ära tundnud, sest oli ise ostnud “Boucheronist” samasuguse. Huulepulk oli samuti kullast ning taskurätik pitsiga ääristatud.
Naine oli asjad kotti tagasi visanud ning seejärel minema jooksnud. Kuid Romina oli oma naiseliku vaistuga märganud kõike.
Siiski näis sõrmus, mille ta üles oli korjanud, odav ja tavaline. Võib-olla oli see kohalik nipsasjake – nagu neid Kairos igalt poolt võis leida? Kuid ehk hoopis midagi teistsugust, kurjakuulutavat ja hädaohtlikku – nagu selle vastiku mehe huuled, kes oli saanud oma teenitud palga?
Romina tundis, et tal tulevad külmajudinad peale.
Ta kammis juukseid, puuderdas nina ning pani huultele pisut puna.
Romina nägi välja väga noor ja rikkumatu. Ta mõtles ohates valeripsmetele ja tugevale meigile, mille ta peab hiljem peale panema.
Toolileenil lebas läbipaistev, nailonist ja pitsist negližee, mida kaunistasid tillukesed lipsukesed ning mille ta oli ostnud koos oma teiste rõivastega “Savoyst”. See oli provotseeriv ja veidi riivatu. Romina tõmbas selle selga ja avas ukse.
Elutoas ei olnud kedagi ning teenijad ei olnud seda veel koristanud. Ajalehed olid segamini, nagu Merlin need eelmisel õhtul oli jätnud. Laual asetsesid mõned tühjad klaasid ning nende kõrval avatud šampanjapudel.
Romina läks kiiresti Merlini magamistoa ukse juurde. Ta koputas tasa ning kui vastust ei tulnud, läbis teda hirmuvärin.
Aga kui Merlin ei olnud tagasi tulnud ja temaga oli midagi juhtunud ning Romina oli täiesti üksi?
Ta avas ukse ning tundis sügavat kergendust, nähes meest rõdul istumas ja hommikust söömas.
Merlinil oli seljas oranž pidžaama ning naeruväärselt kirev, oranži-valgetriibuline, oranžide mansettide ja revääridega satiinist hommikumantel.
Mehe tumedad juuksed olid pisut sassis ning ta paistis väga ebainglaslik ja teistsugune, võrreldes selle mehega, keda Romina oli oma hooldaja kontoris kohanud.
“Tere hommikust.”
Romina