“Lahutust ei ole siin kerge korraldada,” lausus tädi vaikselt, “ja Inglismaal on see tunduvalt raskem.”
“Aga ta ei saa mind tahta edasi pidada!” hüüatas Virginia.
“See jäägu muidugi tema otsustada,” kostis tädi. “Tema kirjad on alati viisakad. Ta küsib alati, kas ta saab kuidagi aidata. Ma arvan, Virginia, ma peaksin talle ütlema, et sa oled jälle terve.”
“Ei! Ei! Seda ei tohi sa teha! Kas kuuled, tädi Ella May? Sa ei tohi! Ta võib mind vaatama tulla ja seda ma ei suudaks taluda.”
“Kiiret pole kuhugi,” ütles tädi vaikselt, “aga ta peab varem või hiljem teada saama.”
“Miks?”
“Sest kui sa kogu ülejäänud elu siia suletuna ei istu, saavad inimesed teada.”
“Millised inimesed? Mul pole sõpru.”
“Aga ajakirjandus on alati olemas,” sõnas tädi. “Kui sa end natuke tugevamana tunned, kui sa vaatad elutoasekretärlaua alumisse sahtlisse, leiad sa hulga ajalehti, mis ma sinu jaoks alles hoidsin – fotod sinu laulatusest – suured pealkirjad su haigusest. Markii pruut oli üsna mitmeid päevi esikülje uudiseks. Su ema surm andis sellele etendusele veel muidugi erilise aktsendi.”
Virginia nuuksatas vaikselt.
“Oh, tädi Ella May! Mida ma pean tegema?”
“Ma arvan, et sul tuleb täiskasvanuks saada,” vastas tädi. “Saad aru, Virginia, sa pole kunagi õieti iseenese jaoks asju läbi mõelnud. Su ema ei lasknud seda teha ja kuigi ma tean, et temaga oli raske, arvan ma, et sa kaldusid pigem talle alluma lihtsalt sellepärast, et sa ei suutnud lahinguid taluda. Lömitamine ei ole ameeriklasele kohane. Sul tuleb minna otse lahingusse ja võita see inimeste kartmise koll, mille sa enda jaoks oled loonud. Lõppude-lõpuks on nad samasugused kui sa ise. Nende südamed löövad; kui neid kriimustada, siis nad veritsevad ja ka nemad tunnevad ärevust ja hirmu, muret ja rõhutust.
Virginia vaikis hetke; siis küsis ta:
“Mida ma sinu arvates peaksin tegema?”
“Seda tuleb sul enesel otsustada,” vastas tädi.
“Tähendab, ma peaksin kutsuma ta siia minuga kohtuma?”
“Ma arvan, et üsna pea tuleb meil talle öelda, et sa oled terveks saanud. Ning oleks üsna tore tema nägu näha, kui ta sind näeb, nagu sa nüüd oled, mäletades, milline sa olid, kui ta sinuga abiellus.”
“Ma vihkan ja põlgan teda,” protesteeris Virginia. “Ma vajusin kokku, seepärast tädi Ella May, et kolm nädalat pärast seda, kui ema oli käskinud mul temaga abielluda, lamasin ma öösiti ärkvel, aina korrates: “Ma vihkan sind! Ma vihkan sind!” Kas tead, ma tegin isegi ühe väikese mehekuju vahaküünlast ja torkasin sellesse väikseid nõelu, öeldes: “Sure! Sure!” Mu hoidja rääkis mulle, et indiaanlased teevad seda neile, keda nad vihkavad. Aga tema ei surnud. Ta tuli kohale ja ma… abiellusin temaga.”
Tema hääl kadus hetkeks nuuksatusse.
“Sul võib naer peale tulla, meenutades, kui inetu ma olin, aga mina unistasin, et ühel päeval ma armun. Ma lootsin, et leian mehe, kes armastab mind hoolimata mu välimusest ja mitte mu raha pärast. Ma arvan, et kusagil mu mälu tagasopis oli mälestus sellest, kuidas sa isa vastu astusid ja jäid kindlaks abielule mehega, keda sa armastasid. Mul polnud siis veel kuigi palju vanust, aga ma mäletan, et kuulsin ema ja isa rääkivat, milline tobu sa oled ja kuidas ainult rumalad inimesed räägivad, et maailm püsib armastuse najal. Aga isegi siis teadsin ma, et sul oli õigus.”
“Oh, sa vaene laps!” ütles tädi Ella May vaikselt.
“Ma muutusin üha inetumaks,” jätkas Virginia, “aga see ei peatanud mu unistusi. Kui ma öösel voodisse läksin, jutustasin ma tavaliselt endale ühe loo. Mina olin selles alati kangelanna ja kangelane armus minusse sellepärast, et ta ei teadnud, kes ma olen.
Mõnikord kohtasin teda juhuslikult pargis. Mõnikord poes. Ma kaotasin ema rahva hulgas või eraldusin teenijatest. Ja siis, kui ma mõistsin, kui jube ma välja näen, kujutlesin, et ta on pime. Ma läksin haletsusest talle ette lugema ja tema armus minu häälde. Lõpuks me abiellusime ja olime koos õnnelikud, sest me armastasime teineteise hinge, mitte välimust.”
“Oh, Virginia, kallis! Kui ma vaid oleksin teadnud,” ütles tädi. Siis lisas ta: “Sellest poleks mingit kasu olnud. Ma poleks saanud sinu juurde sinna suurde võimukasse majja tulla ja su ema poleks mind nagunii sinna lubanud.”
“Ma mõtlen nüüd, tagasi vaadates, et mu unistused muutusid isegi tõelisemaks kui igapäevane elu,” rääkis Virginia. “Aga kas sa tead, tädi Ella May, ma püüdsin end parandada. Ma püüdsin olla seda meest väärt, kes tahab mind ja mitte mu raha. Ma tegin õppetundides kõvasti tööd, kui mul neid kohutavaid peavalusid polnud. Ma võtsin raamatukogust raamatuid, millest oli väga raske aru saada, aga ma sundisin end neid lugema, sest ma arvasin, et need parandavad mu aju.”
“Ma olen kindel, et parandasidki,” kostis tädi Ella May.
“Ma loodan,” vastas Virginia. “Vahetevahel läksid peavalud nii tugevaks, et oli raske keskenduda, aga ma lugesin tohutul hulgal. Sind ajab see naerma, aga ma tunnen kogu Ameerika ja Suurbritannia ajalugu ja tean üsna palju ka Prantsusmaa kohta.”
“Ma ei usu, et need teadmised raisku läheksid,” ütles tädi Ella May.
“Nüüd sa mõistad,” jätkas Virginia, “miks oli mõte abielluda mehega, kes tahab mind ainult raha pärast, nagu põrgussesõit. See reedab kõik, millesse ma uskusin, kõik mu unistused, püüdlused, kõik, milleks ma olen elanud need viimased viis aastat, mil ma hakkasin suureks saama.”
Tekkis vaikus ja siis äkitselt langes Virginia põlvili tädi kõrvale.
“Aita mind, tädi Ella May!” palus ta. “Aita mul temast vabaks saada! Nüüd, kus ma selline välja näen – tänu vaid kõigele sellele, mida sina minu heaks oled teinud – nüüd, kus ma olen normaalne tavaline tüdruk, leian võib-olla mehe siiski, kellest ma olen unistanud. Aga kõigepealt pean ma vaba olema – vaba sellest õnnekütist. Palun, aita mind!”
Tema tädi vaatas alla väiksesse, innukasse näkku, mis oli tema poole suunatud. “Ta on armas,” mõtles ta. “Pole raske leida mitte ainult üht, vaid tosinate kaupa mehi, kes temasse armuksid. Kuid ta hakkab neid alati kahtlustama. Ta hakkab alati endalt küsima, kas neid huvitab tema või tema raha.”
“Aita mind,” anus Virginia ja tema suured violett-hallid pikkade ripsmetega silmad olid oma palves meeleheitel.
Tädi pani kausi lüditud hernestega kerge kolksatusega maha.
“Ma aitan sind, Virginia,” ütles ta peaaegu järsult, “aga kõigepealt teeme lõuna valmis. Me vajame head toitvat sööki, kui me seesuguse kaaluga probleemi hakkame lahkama.”
Virginia hüüatas ja hüppas püsti.
“Oh, tädi Ella May,” ütles ta, heites käed oma tädi kaela ümber, “ma teadsin, et sinu peale võib loota.”
“Kõik on väga hästi,” ütles tädi kergelt naerdes, vabastades end kokkupõimunud käte vahelt, “aga see ei saa olema kerge ülesanne.”
“Sa kirjutad talle, eks?” küsis Virginia õhinal. “Sa ütled talle, et ma tahan lahutust ja et ta võib saada sellise rahasumma, nagu ta tahab, kui ta mu vabaks laseb?”
“Ma ei kavatsenud just midagi sellesarnast teha,” vastas tädi kööki kõndides.
“Sa ei kavatsenud?” päris Virginia talle järgnedes.
“Kõigepealt,” selgitas tädi, “mees, kellelt oodatakse sellist pöördelist otsust, võib ummisjalu siia tormata kohe, kui ta on mu kirja kätte saanud. Kas sa tõesti tahad seda?”
Virginia nägu kahvatus.
“Muidugi ei taha ma teda siia,”