Siis leidiski Roland Standish, et ettepanek minna elama Sir Ewan Cairnsi juurde Šotimaale oli hea ettekääne sokutada oma tütar sugulastele, kuni mees proovis elada senisest erineval moel.
Loomu poolest oli ta tegelikult sportlane, ja kuigi tänu vähesele harjutamisele polnud ta jahimehena alguses eriti vilunud, paranes asi peagi.
Samal ajal nautis ta rabanõmmede servas asuvat suurt mugavat hallist kivist maja ning oma peremehe seltskonda.
Nad käisid maavaldustes jahil, püüdsid jõest lõhet ning lõbustasid kohalikke klannipealikuid ja nende naisi, kes olid meelepärase seltskonna nimel valmis sõitma maha pikki maid iga ilmaga.
Alles siis, kui Roland Standish vihjas, et peaks lõunasse naasma, pakkus Sir Ewan talle oma maavaldustes maja ning palka, millest mees ei raatsinud ära öelda.
Ta pidi lahti ütlema kõigist Londoni sõpradest, kuid nende kaotust leevendas asjaolu, et tal oli ikka veel palju maksmata võlgu, mis võinuksid ununeda, kui ta piisavalt kaua põhjas püsis.
Lõpuks nõusse jäänud, kutsus ta enda juurde Lily, ja avastas tüdruku saabumisel rahulolevalt, et too oli eemal viibides mitte ainult pikemaks kasvanud, vaid ka äärmiselt veetlevaks muutunud.
Lily oli elanud isa sugulase juures piiratud elu, tüdruku käitumises ja arvamustes leiti pidevalt vigu, seega tähendas elu Šotimaal talle uut vabadust ja alguses oli see puhas nauding.
Aastate möödudes hakkas ta aga mõistma, kuidas kõik sõltus isa tööandja tujust ja heast tahtest.
Üle viiekümne aasta vana Sir Ewan oli tänu oma eluviisile ikka veel terve ja aktiivne mees, samuti võimukas ning väga teadlik oma iidsest Šoti sugupuust.
Nagu muistsed klannipealikud, ootas temagi mitte ainult kuulekust, vaid ka jumaldamist, mida ei jagunud enam nii hõlpsalt nagu vanasti.
Ja kuigi muutused jõudsid mägismaale aeglaselt, polnud teenijad enam nõus olema nii allaheitlikud kui varasematel aastatel.
Lily mõistis pea, et Sir Ewanile meeldis tunnetada Standishi ja tüdruku täielikku sõltumist temast. Sai ilmselgeks, et kui Lily midagi erilist soovis, ei muretsenud seda isa, vaid Sir Ewan.
Tüdruk oli samuti teadlik, et kuna mehe abikaasa oli umbes kümme aastat tagasi surnud, oli too üksildane nii mõneski mõttes.
Mees käis korrapäraselt reisimas, Lily mõistis hiljem, et ta külastas pikaajalist sõbrannat, kes avaldas mehe muidu rangelt maskuliinsele elule ainsana naiselikku mõju.
Peaaegu seitsmeteistaastasena avastas Lily, et Sir Ewan mõtles temast kui naisest, mitte kui lapsest.
Kui tüdruku isa suri pärast ühel jäisel novembriööl rabanõmmele paksu udu sisse eksides saadud kopsupõletikku, otsustas Lily Sir Ewaniga abielluda, ammu enne seda, kui mees oli jõudnud otsusele talle ettepanekut teha.
Kui isa matused olid läbi, näis Lily kurvana, ent eriti kaunina mustas kleidis, mis oli kiirustades Perthist muretsetud, naine silmitses Sir Ewanit vidus veekalkvel silmadega ja küsis tasasel lapselikul häälel, mida ta tulevikus veel tihti kasutas:
“Ma tean, et papa ei jätnud… raha… ja tahate… maja teisele esindajale anda… nii et ehk leian mingi töö… Perthis, kui teie… mind aitate.”
Siis pakkuski Sir Ewan naisele abielusõrmust ja ostis kaasavara, mis tolle rõõmujoovastusse viis.
Naine polnud kunagi oodanud, et tal oleksid nii kaunid kleidid, ja ta ei pidanud sugugi vastumeelseks kanda eelmise leedi Cairnsi karusnahku või ehteid.
Nad läksid kolmeks nädalaks Edinburghi, kus Sir Ewan tutvustas oma noort mõrsjat šokeeritud ja pahakspanevatele sugulastele, kes olid mehe ees siiski liiga aukartust täis, et oma tundeid avalikult väljendada.
Ainult Lily tunnetas, mida nad mõtlesid, ja see tegi talle nalja.
Peale tantsupidude, koosviibimiste ja vastuvõttude sai ta külastada ka teatreid.
Naine veenis oma abikaasat ostma rohkem rõivaid ja ehteid, mis olid esimese leedi Cairnsi omadest suuremad ja toretsevamad ning mida too poleks maitsekaks pidanud.
Pärast kolmeaastast abielu hakkas Lily oma tulevikule mõtlema.
Sir Ewaniga abielludes oli Lily teadnud, et mehel on esimesest abielust poeg ja kuigi Alister oli isaga tülli läinud ning elas lõunas, oli ta siiski baronetitiitli ja maavalduste pärija.
Alguses Lily selle pärast ei muretsenud, tegelikult polnud ta mõelnud, et Alister Cairns, kellega ta polnud kunagi kohtunudki, võiks mõjutada tema elu.
Kui aga Lily abikaasa jäi pärast kalal käimist läbimärjaks saades tõsise gripiga voodisse, sai ta äkitselt teadlikuks, et kui mees sureks nagu ta isagi, oleks naine järjekordselt pennitu.
Peatselt pärast abiellumist oli mees olnud temaga üsna avameelne.
“Tegin uue testamendi,” oli ta lausunud mõnevõrra vimmakalt, kuna mehele polnud kunagi meeldinud oma eraasju kellegagi arutada, eriti veel naisega. “Ma ei saa sulle palju jätta. Vanima poja õigusega läheb kõik Alisterile ja ma pole rikas mees.”
Lily ei vastanud kohe ja enne kui ta seda teha sai, jätkas Sir Ewan:
“Sa saad kõik, mis mul on võimalik sulle jätta, kuid pead muutuma vähem pillavaks, mida sa hetkel ei tundu suutvat.”
“Mul on kahju, kui olen… midagi… valesti teinud,” ütles Lily lapselikul häälel, mis avaldas alati õiget mõju.
“Mitte valesti,” vastas Sir Ewan, “kuid sa oled üks pillav noor kiisu!”
Sõnad polnud etteheitvad, vaid hellitavad. Seejärel lausus mees teravalt hoopis teisel häälel:
“Oletan sind uuesti abielluvat, ja parem vaata ette, et see mees oleks rikas.”
Ehk pani just see rohkem kui miski muu Lily mõistma, et lesena peaks ta leidma uue mehe, piisavalt rikka, pidamaks naist üleval nii, nagu ta oli isa surmast saadik harjunud elama.
Edinburghist oli naine saanud seltskonna meki suhu, kuid nüüd taipas ta, et see, mida ta tõeliselt himustas, oli Inglise, mitte Šotimaa pealinn.
Lily luges kõiki ajakirju ja seltskondlikke veerge igas ajalehes ning kuulas samuti, mida naised rääkisid, kuna see oli ses mõttes palju õpetlikum kui meestelt nopitu.
Londoni seltskonnal polnud aimugi, kui huvitatud oldi maa teistes nurkades nende tegemistest.
Lily sai teada Walesi printsi armukestest, professionaalsete kaunitaride lummavusest, tema kuninglikku kõrgust ümbritsevatest aadlimeestest, kes võistlesid üksteisega printsi võõrustamises oma maamajades ja jahipidamises.
Tegelikult oli Darlestoni hertsogit esmakordselt maininud keegi tema abikaasaga vestlev mees.
“Eelmisel nädalal oli Darle’i lossi jahipaunas 2640 faasanit, Cairns!” ütles mees. “Oleksin tahtnud kohal olla.”
“Olen kuulnud, et uus hertsog on pärijaks saades oma laskmisoskust tohutult parandanud,” vastas Sir Ewan. “Kuid sellest on palju aega möödas, kui ma viimati faasanit lasin.”
“Kuidas on sel hooajal lood rabapüüdega…?” küsis ta sõber ning järgnev jutt oli ainult Šotimaast.
Hertsogist rääkisid ka teised inimesed.
“Ma pole oma elu jooksul nii sarmikat meest näinud!” kuulis Lily üht kena abielunaist teisele ütlemas. “Londonis olles nägin teda mitmel tantsupeol, ja ma ei imesta, et ta hüüdnimi on Tormaja. Tegelikult ongi ta kõige uljam ja erutavam mees, kellest naine unistada võiks.”
Kui Sir Ewan oli Lily tema pealekäimisel igal aastal Edinburghi viinud, peatudes kord-korralt veidi kauem kui enne, kuna naine teda palus, suurendas Lily oma teadmisi Darlestoni hertsogist.
Naine säilitas lugusid mehest oma mälus, nagu harakas oma varandust pessa peidab.
Lily hakkas mehe nime otsima seltskonnalehtedest,