“Põgened?”
“Lähen Harryga Rooma, isa noorema venna juurde,” selgitas Christine. “Ta naitus ühe itaalia tüdrukuga, keda suguvõsa heaks ei kiitnud. Seetõttu olen kindel, et isa äraoleku ajal sobib tema mu eestkostjaks ning võib minule ja Harryle abiellumiseks loa anda. Ühest küljest teeks ta seda suguvõsa kiuste ja teisest küljest romantika pooldajana.”
“Kõlab tõepoolest üliromantiliselt!” õhkas Mina. “Aga kas oled ikka veendunud, et toimid õigesti?”
“Täielikult,” sõnas Christine otsusekindlalt. “Me Harryga armastame teineteist ja oleme valmis ootama mu seitsmeteistkümnenda sünnipäevani. Ent seda ma tean, et kui markii peaks mind kosima – ja seda ta teeb –, siis sunnivad isa ja kasuema mind temaga abielluma!”
“Oled sa kindel, et markii just sind tahab?”
“Muidugi!” ühmas Christine. “Hannah’ sõnutsi otsib ta endale juba pikemat aega noort, süütut ja puutumata kaasat, kes ei sekkuks tema värvikatesse armuafääridesse. Nüüd on kasuema selle töö tema eest ära teinud ja mina olen tal justkui varrukast võtta!”
Tüdruku hääl oli hirmunud, kui ta jätkas: “Nüüd siis teame mõlemad, et kui ma Vent Royali jõuan, siis olen neil pihus. Just sellepärast saatsingi täna varahommikul Harryle telegrammi ja sain temaga pärast lõunat põõsaste vahel kokku.”
“Kuidas see võimalik on?” ei jõudnud Mina ära imestada.
“Väga lihtsalt. Muide, me oleme seda varemgi teinud,” tähendas Christine. “Nagu sa tead, teeb Draakon kella kahe paiku lõunauinakut ja kohustab meidki selleks. Aga mina lipsasin külguksest välja ja peitsin end puude varju. Kui ma põõsastesse jõudsin, ootas Harry mind värava juures!”
Christine’i nägu säras õnnest, kui ta ütles: “Ta armastab mind, Mina! Ta armastab mind nii väga, et ei taha riskida minust ilmajäämisega. Niipea kui olen Londonis, põrutame Rooma.”
“Ja millal see juhtub?”
“Me lahkume homme!”
Christine põimis peopesad kokku.
“Harry on nii nutikas. Kasuema kirjutas, et isa tõld saabub neljapäeval ja tema taipas otsekohe, et meil võib tekkida raskusi Londonist ärasõitmisega, kui markii hobused mind ees ootavad.”
“Mis plaan sul siis on?” tahtis Mina teada.
“Harry saatis telegrammi “isa sekretärilt Londonist” ja teatas, et plaanid on muutunud ning tõld tuleb mulle homme järele.”
Justkui taibates, et sõbratar tema sepitsustest aru ei saa, asus Christine selgitusi jagama: “Muidugi ei kuulu see tõld isale, vaid on Harry poolt üüritud. Ma ei sõida koju Grosvenori väljakule, vaid Hawkstone’ide majja. Harry isa pole praegu Londonis, nii et sealt on lihtne järgmisel hommikul Rooma sõita.”
“Jube keeruline,” leidis Mina. “Kas sa ei karda vahele jääda?”
“Kui see peaks juhtuma, siis tähendab see nii Harryle kui ka minule suuri probleeme,” vastas Christine. “Ja et proua Fontwell võib mind ihuüksi Londonisse mitte lubada, siis tulingi sinu abi paluma. Ehk oled nõus minuga kaasa tulema?”
“Loomulikult teen ma sinu heaks…” alustas Mina, ent oli sunnitud vaikima, sest sõbratar tõi kuuldavale vaikse karjatuse.
“Mina! Mul tuli üks mõte! Suurepärane idee!” vadistas Christine. “Aga oota üks minut – las ma mõtlen veidi.”
Ta asetas näpud justkui keskendumise hõlbustamiseks meelekohtadele ja venitas: “Sa tuled minuga päriselt Londonisse, aga Draakonile ütleme, et palusin su endale saatjaks.”
Mina silmad läksid suureks, kuid ta ei lausunud sõnagi, vaid laskis teisel kõnelda.
“Kullake, see on minu siiras soov ja ma luban, et mis ka ei juhtuks – siia sa igatahes ei jää, et ennast orjatööga alandada. Aga kuula mind lõpuni…”
Ta sulges silmad ja püüdis mõtteid korrastada.
“Selle asemel, et kooli tagasi pöörduda, kui meie Harryga oleme putket teinud, lähed hoopis Vent Royali ja elad markii juures niikaua, kuni ma olen abiellunud.”
“Kuidas, palun? Mida see peaks… tähendama?” oli Mina keeletu.
“Saa aru,” rahustas Christine, “et nii on palju turvalisem. Pealegi vajad sa ulualust, kuni ma kellegi sulle järele saadan.”
“Kas sa tahad öelda… et ma pean… teesklema, et… olen sina?”
“See pole üldse raske,” rehmas neiu. “Ta pole mind kunagi näinud!”
“Mitte… kunagi?”
“Ei. Selle eest hoolitses kasuema! Niipalju kui see tema võimuses oli, ei lasknud ta markii lähedusse ühtki naist. Ja kui markii meile isa kodusoleku ajal külla õhtusöögile tuli, olid kõik ülejäänud naissoost külalised vanad või vähemalt inetud.”
Christine peaaegu irvitas, kui ta lausus: “Mind laseb ta markii lähedusse üksnes sellepärast, et nii on talle soodsam. Emb-kumb – kas markii leiab endale uue silmarõõmu – ilusa, ahvatleva ja kütkestava, nagu nad tal kõik on – või abiellub mõne noore ja rumala neiuga, kelle üle kasuemal mingit võimu pole.”
“Ma saan aru, kuhu sa… sihid,” soostus Mina, “aga tõepoolest, kullake… ma ei või ometi… sinu… kohale asuda. Esiteks taipab ta kohe, et ma pole… sina.”
“Kuidas nii?” vaidles Christine. “Ma ju ütlesin, et ta ei ole mind näinud, sest mind käsutati iga kord õppetuppa. Aga mul oli kombeks teda uksesilmast piiluda ja tema pöörase käitumise üle ahastada.”
Tüdruku hääl oli vihaseks muutunud.
“Nagu sa juba tead, jälgis kasuema rangelt, et ma tema puhkuseplaane kihva ei keeraks ning sokutas mulle sappa “valvuri” – muldvana pensionärist koduõpetajanna, kes oli tegelikult üsna kahjutu ja igav.”
Ta ohkas.
“Kui mul poleks lubatud aeg-ajalt Devonshire’is nõbude pool või Edinburghis ema sugulaste juures viibida, oleksin viimaks täiesti ära pööranud!”
“Oli sul nendega lõbus?”
“Jah, vägagi. Ja jumal tänatud, et kasuema seda ei teadnud, vastasel juhul oleks ta mu külaskäikudele kriipsu peale tõmmanud,” rääkis Christine. “Ta jälestab mind niisama palju kui mina teda. Ta põlgab mind kas või juba sellepärast, et isa mind nii väga armastab.”
Mina, kes uskus, et Christine võõrasema õeluse suhtes liialdab, nagu harilikult, ei lausunud sõnagi. Ent ta oli kuuldust äärmiselt rabatud.
Kuidas võib leedi Lydfordi sugune tähtis tegelane endale nii rämedat käitumist lubada? Ja ka markiist oli jäänud mulje kui ääretult ebameeldivast inimesest, kellest oleks parem eemale hoida.
Ilmselt ei jäänud Christine’ile sõbratari kõhklused märkamata, sest ta anus: “Kullakallis Mina, palun aita mind! Kui sa seda ei tee, siis on üsna tõenäoline, et mul ei tule Harryga abiellumisest midagi välja. Sa tead niisama hästi kui mina, et pikal teekonnal Rooma võib nii mõndagi juhtuda.”
“Kuidas sa võid temaga ihuüksi reisile minna?” ei taibanud Mina.
“Selles pole midagi kohatut, sest Hannah tuleb minuga kaasa,” lunis Christine. “Sa ju tead, missugune moraalijünger ja korralikkuse kehastus ta on.”
Mina purskas taltsutamatult naerma. See oli täiesti tõsi.
Hannah, tõsiusklik presbüterlane, hoidis Christine’il valvsalt silma peal. Tema juuresolekul ei saanud midagi laiduväärset juhtuda.
“Sedan’d küll, et Hannah on äärmiselt tõhus seltsidaam,” pidi Mina viimaks möönma.
“Minu arvates liigagi tõhus!” leidis Christine.