100 valitud novelli. 4. raamat. O. Henry

oleksin kapten, paneksin su kolmekümneks päevaks peavahti veiseliha ja tamale peale. Sõda,” jätkas ta, “on hiilgav ja kuulsust toov. Ma ei teadnud varem, et oled argpüks.”

      “Ma pole seda,” sõnasin mina. “Kui oleksin, annaksin su marmorvalgele laubale veidi jumet. Halastan sulle,” laususin, “nagu ka hispaanlastele, sest miskipärast olete te mulle alati seent meenutanud. Mis õigusega sa, väike leedi Shalott, käpardlik kotiljonitantsija, kõdumuldvormis valatud klaaskuju, Saksa Alpides uue aasta eelseks ostubuumiks valmistatud männisõdur, minuga sel kombel räägid? Kuulusime kunagi samasse seltskonnakihti,” jätkasin, “ja talusin sind, kuna näisid mulle vagura ja ebakindla tallekesena. Ma ei mõista, millest see huvi rüütellikkuse ja mõrva vastu. Su iseloom on teinud saja kaheksakümne kraadise pöörde. Ütle, miks?”

      “Sa ei mõistaks seda, Ben,” ütles Willie, naeratas üleolevalt ja tahtis lahkuda.

      “Pea kinni!” karjusin ma tal khakivärvi sineli hõlmast kinni haarates. “Ajasid mu marru ja seda hoolimata ükskõiksusest, millega ma sinusse alati olen suhtunud. Tahad iga hinna eest kangelaseks saada ja usun, et tean põhjust. Teed seda seepärast, et oled kas nupust nikastanud või loodad sellega mõnele tüdrukule muljet avaldada. Kui põhjus on tüdrukus, siis on mul midagi, mida peaksid nägema.”

      Kui ma vihast hullunud poleks olnud, ei oleks ma seda kunagi teinud. Tõmbasin põuetaskust San Augustine'i kohaliku lehe ja näitasin talle üht kuulutust. See teatas, et Myra Allison ja Joe Granberry abiellusid.

      Willie naeris ja nägin ta näost, et see teda põrmugi ei puuduta.

      “Oh,” sõnas ta, “kõik teadsid, et ükskord see juhtub. Kuulsin sellest juba nädal aega tagasi.” Ja ta hakkas uuesti naerma.

      “Heakene küll,” sõnasin mina. “Kuid ütle siis, mis see on, mis kihutab sind kuulsuse särava vikerkaare poole? Loodad sa presidendiks saada või oled enesetapjate klubi liige?”

      Nüüd segas kapten Sam vahele.

      “Härrased, lõpetage lõugade lõksutamine ja minge tagasi oma majutuskohta,” sõnas ta, “või muidu saadan teid peavahti. Kõtt! teie mõlemad! Enne kui lähete – ega teil ei juhtu näputäit närimistubakat olema?”

      “Juba läksime, Sam,” sõnasin mina. “Õhtusöögi aeg on niikuinii käes. Kuid mida sa meie jutust arvad? Olen märganud, et oskad üpris hästi kasutada haardekonkse ja klammerduda Kuulsuse õhupalli külge. Milleks üldse ambitsioonid? Mis paneb meest päev päeva järel eluga riskima? Kas tead midagi, millega ta vaev lõpuks tasutud saab? Mina tahan koju,” jätkasin ma. “Mind ei huvita karvavõrdki, kas Kuuba vajub põhja või jääb veepinnale ning ma ei anna isegi piibutäit jänesejunni tubakat selle eest, et näha kuninganna Sophia Christinat või Charlie Culbersonit seda muinasjutusaart valitsemas. Ja ma ei taha oma nime näha üheski teises nimekirjas kui ellujäänute omas. Kuid olen tähele pannud, et sina, Sam,” laususin, “otsid mõnikord kahurikuulide alt kihisevat kuulsust. Ütle, miks sa seda teed? Mis sunnib sind kangelastegudele? On põhjus ambitsioonides, äris või mõnes kojujäänud tedretähnilises Phoebes?”

      “Ben,” sõnas Sam teravalt nagu mõõk põlvede vahel. “Kui kõrgem ohvitser võin ma su argpüksluse ja deserteerimiskatse eest sõjakohtu alla saata, kuid ma ei tee seda. Ütlen, miks püüdlen edutamise ja kuulsuse poole, mida toob kaasa sõda ja vallutused. Põhjus on selles, et majorile makstakse rohkem palka kui kaptenile, ning mul on raha vaja.”

      “Täpselt!” hüüatasin. “Sellest saan ma aru. Sinu kuulsuse otsimise juured on sügaval patriotismi pinnases. Kuid ma ei taipa,” jätkasin, “miks Willie Robbins, kelle kojujäänud sugulased on heal järjel, ning kes oli nii vagur ja tähelepandamatu, et ei märganud isegi koort kassi vurrudel, ilmutab huvi lahingukuulsuse vastu ja suurustleb oma vahvusega. Tüdruk, kes paistis selle põhjuseks olevat, abiellus teisega. Arvan,” sõnasin, “et tema puhul on tegemist lihtsalt ambitsioonikusega. Võib-olla tahab ta, et ta auavaldustega maha maetaks. Muu see olla ei saa.”

      Ma ei hakka Willie sangaritegusid üksikasjaliselt kirjeldama, kuid päris kindlasti oli ta sama hea kui iga teinegi kangelane. Ta lihtsalt veetis suurema osa ajast anudes põlvili kaptenit, et too saadaks ta lootusetule tormijooksule või ohtlikele luureoperatsioonidele. Iga lahingu ajal oli ta esimene, kes don Alfonsodega käsitsivõitlusse astus. Ta sai kolm-neli kuuli keha eri piirkondadesse. Kord võttis ta kaheksa mehega terve kompanii hispaanlasi vangi. Ta hoidis kapten Floydi pidevalt töös peakorterisse saadetavate raportite kirjutamisega, milles kirjeldati tema vaprust, ja ta kogus medaleid kõikvõimalikel aladel, olgu see siis sangarlikkus, täpsuslaskmine, vaprus, oskuslik taktika, ülemustele täielik kuuletumine või miski muu, mis näis sõjadepartemangu kolmanda sekretäri silmis heana.