Nüüd vaatas ta kriitiliselt oma abikaasat. „Miks sa selle triibulise lipsu valisid, näed sellega välja kui kontorirott, roheline kikilips oleks selle ülikonnaga paremini läinud, sobib ka su hallide juuste ja veel armsamate hallide vurrudega!” hakkas Alla kudrutama.
„Kas arvad, et pean vahetama!” oli mees nõus kõigega, mida naine aga soovitas ja tõusiski kuulekalt.
„Muidugi!” Ent siis märkas Alla pilk juba tütre autot maja ette sõitmas ja hüüatas: „Ei lähe sa enam kuhugi. Nad jõudsid kohale!”
Ja Alla haaras mehe varrukast ning tõmbas ta endaga koos ukse juurde.
Sealt nad tulidki. Ene koos Luule ja pisi-Gretaga, kes üldse enam pisike ei olnud.
Alla ei teadnud, kas joosta trepist alla tänavale tervitama või jääda majesteetlikult ukse juurde seisma. Ta valis teise variandi, ajas vaid käed laiali, et südamlikum välja paistaks. Ja ta oligi südamlik. Kuigi see tundus veidi teatraalne. Kuid Alla ei osanud teisiti käituda, ta armastas teatraalsust ka igapäevaelus, ammugi siis sellistel tähtsatel päevadel ja ülevatel hetkedel.
Greta jooksis esimesena trepist üles ja juba oligi ta Alla käte vahel. Nii ei näinudki Alla, kuis Luule ja Ene üles tulid.
„Tere! Tere! Kui hea on teid jälle näha!”
„Sind samuti, armas Alla!”
„Kui väga sa oled oma ema nägu, Luuleke! Nii armas sind vaadata! Ja pisi-Greta on ka rohkem sinu kui oma ema nägu, ta on nagu sinu suust kukkunud! Uskumatu, et saan teid siin Berliinis vastu võtta!”
„Aitab nostalgitsemisest,” tuli Ene asjalikult vahele, „anna ka isale võimalust külalisi teretada!”
Nüüd alles tuli Hans Langelein, kes oli diskreetselt tahaplaanile hoidunud, naise sugulasi tervitama. Ta tegi seda viisakalt ja südamlikult.
„Uskumatu tõesti, et nüüd siin oleme!” ütles Luule juba saksa keeles.
„Suur tänu tuleb meil selle eest ütelda müüri vallutajatele,” märkis Hansi. „Aga miks me nüüd trepil seisame, palun, kallid külalised, astuge ometi majja!”
Alla haaras Luule õlgade ümbert kinni ja juhtis ta uksest sisse.
Luulele meenus, et niimoodi olid tema ammusel kooliajal mõned tüdrukud armastanud vahetunni ajal kõndida ja iga kord kutsus siis direktriss või õpetaja nad korrale. Kui ammu see kõik oli…
„Võtke riideid vähemaks! Hansi, sa aita Gretat, mina tegelen siin Luulega!”
„Küll ma saan ise, aitäh!” hakkas Luule mantlit lahti nööpima.
Kuid Alla lükkas ta käed eemale ja tegeles sellega ise. Nii lõpmata hea oli oma lähedase eest, kes pealegi tema lemmikõe tütar, hoolitseda. „Mäletad, Luule, kui sa väikene olid, siis ma nii armastasin sinuga tegeleda. Mängisin sinuga nagu nukuga!”
„Miks ma ei mäleta!”
Kui külalised üleriidest vabastatud, siirduti salongi.
„Kui ilus ja maitsekas kostüüm sul on!” kiitis Alla.
„See on ju sinu enda saadetud, kas sa ei mäleta?”
„Vabandust, tõesti ei mäleta.” Alla siunas end mõttes, et oli liiga edev olnud.
Ta sädistas vahetpidamata. Küsis ja päris ning ootamata vastust, vastas juba ise küsimusele.
Hansi vaatas oma sädistavat naist. Tema mõistis teda. Ainult tema ju teadis, kui väga Alla oma sugulastest puudust tundis. Praegu tundis mees rõõmu oma naise rõõmu üle.
Seda Hansi aga ei teadnud, et Alla rõõm oli isegi kahekordne. Esimesel kohal oli loomulikult suur jällenägemisrõõm. Ent mitte vähem ei teinud talle rõõmu see, et tal oli nüüd, kelle ees oma ilusa kodu ja hea elujärjega uhkustada. Talle oli alati meeldinud külalisi vastu võtta, juba Eestis. Ja siin Berliinis tundis ta tihtipeale sellest puudust. Kuigi haruharva kutsus ta lõunale või õhtusöögile paar Hansi noorpõlvesõpra koos abikaasadega. Kuid nende ees ei saanud ta uhkeldada. Neil oli kõigil sama kaunid kodud ja nad võtsid tema elamist kui loomulikku elustandardit. Mitte ainult seda, need prouad vaatasid ju tema poole veidi üleolevalt, kuna võõrustaja oli ikkagi kommunistlikust riigist siia tulnud. Kuigi nad varjasid neid pilke, tunnetas Alla need ikkagi ära. Ja varjas omakorda, et oli neid läbi näinud. Tegi seda meisterlikumalt kui ta külalised. Alla oli ikkagi näitleja. Alles kaardilauas unustas Alla külaliste üleoleva suhtumise. Kaardilauas pidid nemad talle alt üles vaatama, sest bridžilauas ei olnud sakslannadest temale vastaseid.
Seekord oli kõik teisiti. Seekord olid külalisteks armsad sugulased, kes saatuse toreda kingitusena või imejuhuse tõttu said talle külla tulla.
Armsad külalised vaatasid huviga ringi.
„Kui ilus ja hubane maja teil on!” kiitis Luule. „Ja kui avar see veel on!”
„See maja on eelmisest sajandist, aga oleme seda moodsaks saanud renoveerida!” rääkis Alla majaomaniku uhkusega. Ometi oli tal nüüd, kelle ees oma üleolekut näidata. Eestis ei saanud ta seda kunagi teha. Eestis oli alati vanem õde Olli kõige tähtsam ja õdedest kõige paremal järjel ja kõige rikkam ning enda arvates ka kõige targem. Arvas seda tänapäevani. Aga praegu oli vanem õde kaugel Ameerikamaal ja nüüd oli tema kord end ülemana tunda. Ta oli seda ära teeninud, arvas ta ise.
„Kas tahate, et näitan teile kohe maja, või istume enne ja võtame klaasikese šerrit?”
„Vaataks heameelega majas ringi!” arvas Greta.
Ja siis nad kõndisid maja kõik kolm korrust läbi ja Alla avas iga ukse, et külalised tema pansionist täieliku ülevaate saaksid. „Minu pansionist,” rõhutas ta seda siis, kui kõneles emakeeles. Saksa keeles kasutas ta siiski mitmuse vormi, et Hansile meele järgi olla. Tema ju teadis, kuidas meestega tuli ümber käia.
Alumisel korrusel oli kaks söögisaali, nii oli kadunud ämm neid ikka nimetanud. Väiksemas serveeriti külalistele hommikusööki, ja suuremat suure tammelauaga ruumi, kasutati siis, kui juhtus palju külalisi olema ja muidugi ka perekonna vastuvõttudeks. Tänagi oli laud juba külaliste ootel kaetud. Veel oli alumisel korrusel massiivse mööbliga ämma tuba, mida Alla oleks tahtnud küll mööblist tühjaks tõsta, kuid nii Ene kui ka Hansi olid selle vastu. Nii seisiski see kasutult nagu mõni muuseumieksponaat ja nii seda Alla nüüd teistele ka tutvustas. Siis tõusid nad mööda vaibastatud treppi teisele korrusele. Seal olid pansionikülaliste toad, ka neid tahtis Alla sugulastele näidata ning nii koputas ta igale uksele, ja kes juhtus toas olema, neile seletas ta ära, et sugulased Eestimaalt tulid külla ja tahtsid kõik tema toad üle vaadata. Ka Ene tuba asus seal, see oli nurgapoolne, kõige suurem tuba.
Kolmandat korrust näitas Alla erilise rõõmuga. Siin olid tema ja Hansi privaatruumid. Oma magamistuba ja vannituba näidates säras ta samuti kui kunagi hästi kordaläinud esietendusel. Ta oli kindel, selliseid ruume ei olnud kallid sugulased veel kunagi näinud ja seda nad ka ahhetamise saatel ütlesid. Alla ise oli õnne tipul.
Kui nad lõpuks salongis tagasi olid, laskuti mugavatesse tugitoolidesse ja majaperemees pakkus klaasikest šerrit.
„Rääkige nüüd ometi oma elust-olust! Tahan kõike kuulda, sest ega te kirjades ju kõigest pole tohtinud kirjutada.”
„Las nad ikka natuke toibuvad, ära käi kohe peale,” tegi Ene emale märkuse.
Alla heitis tütrele etteheitva pilgu, ikka tahab muna targem olla kui kana.
„Tõstame klaasid ja ütleme külalistele kõigepealt tere tulemast!” ütles majaperemees, loomulikult saksa keeles.
Klaasid kõlisesid kokku.
„See on nii uskumatu, et oleme siin Berliinis teie imekenas kodus!” ütles Luule ja vaatas huviga ringi. Ta pilk tabas seinal suursuguste maalide kõrvalt üht tuhmunut, kuid tuttavat linnavaadet, mis oli küll kalli raamiga ümbritsetud.
Luule