„Jah. Ta ütles, et ei räägi minuga enne, kui olen eelmise võla tagasi maksnud. Ma saan ju temast aru, võib-olla ta mees keelas mind aitamast, see võib küll nii olla,” oli Bruno mõistev.
„Dorrit ei ole oma mehest sõltuv. Tal on küllalt tema enda raha! Ma ei mõista teda! Sa oled ometi tema… vend!” ütles Olli ja mõtles sealjuures: oled tema lihane poeg. Siis kogus ta end nagu daamile kohane ja ütles: „Ema juurest võid alati abi saada, ükskõik kui suur sinu patt ka ei oleks. Ema ei jäta oma poega iialgi hätta!”
„Aitäh sulle, mutike, nende heade sõnade eest!” oli Bruno siiralt liigutatud. Ja tõotas emale, et hoiab mängupõrgust end nüüd nagu põrgutulest eemale.
Olli lubas teda aidata ka siis, kui ta oma tõotust ei suudaks pidada ja otsiks talle hea nõustaja.
Peaasi, et ema temast halvasti ei mõtleks, muretses Guido.
Olli raputas pead. Igal inimesel on nõrkusehetki. Ja nagu ikka, mõistis ta poega. Ja mõtles, et on ise ju samuti mängukirge omanud, eluaeg armastanud kaarte mängida, ka raha peale. Mõnikord oli isegi partneri puudumisel teenijale peale maksnud, et too temaga kaarte mängiks. Kes meist on patuta?
Ta maksis kõik poja võlad ära. Ja poeg pidas oma lubadust. Olli ei tuletanud talle tema nõrkust enam kunagi meelde. Ei süüdistanud teda ei sõnades ega mõttes.
Selle asemel süüdistas ta oma tütart Dorritit. Kuidas võis too nii külmalt käituda, kuidas ta võis Brunot, kes tuli temalt abi paluma, nii lihtsalt minema saata? See okas andis end veel tükk aega tunda.
Teine okas oli tal muidugi Laine vastu. Ehk küll viimane aitas oma tädipoega. Kuid miks ta salatses? Miks ta ei informeerinud teda? Ometi oli tema, Olli, ju perekonna matriarh, autoriteet, keda kõik arvestasid. Ja kui kellelgi iganes abi vaja oli, siis lahendas selle probleemi Olli, mitte keegi teine. Laine ent ütles enda vabanduseks sama, et ei tahtnud Ollit häirida ega muretsema panna. See oli vale samm, ütles Olli seepeale külmalt.
Seda kõike mõtles Olli sel hilisel hommikutunnil kohvi juues, millise tegevuse juurest koduabiline Gaaja teda leidis. Midagi oli teisiti, mõtles viimane. Proual on kindlasti häid uudised, ega ta muidu poleks palunud teda temaga koos kohvi juua. Küsida aga ei sobinud. Ta jõi vaikides oma kohvi ja ootas, millal missis Olli rääkima hakkab.
Alles siis, kui mõlemal kohv joodud, ütles missis Olli: „Täna on meil palju tegemist, Gaaja! Oleks vaja pärmitaigen ette valmistada ja kapsapirukaid küpsetada! Kellaviieteeks tulevad mu sugulased siia. Õunapirukas võiks ka olla, kõige suurem plaaditäis!”
„Kas on mõni tähtpäev?” küsis Gaaja ja tema sinistest silmadest, mis olid sama värvi nagu ta kleitki (Gaaja armastas väga sinist värvi) peegeldus imestus, miks proua seda alles viimasel minutil talle teatab.
„Ei. Lihtsalt koosviibimine.”
Gaaja ei pärinud rohkem, see polnuks viisakas. Kui proua tahtis, siis rääkis ta ise. Mõnikord juhtus, et proua puistas Gaajale just nagu heale sõbrale oma südant, mis suurendas veelgi tema niigi suurt austust majaproua vastu. Nende lugupidamine oli vastastikune. Olli ei vaadanud enam ammu teenijaile ülevalt alla, nagu oli teinud seda omal ajal Eestis. Siin, Ameerikas, olid teistsugused tavad, mida ta oli ajapikku omandanud. Pealegi meeldis talle Gaaja ja ta lubas teda ka oma testamendis meeles pidada.
Gaaja hakkas vaikides toimetama.
Olli läks aeda. Koer tema kannul.
Olli armastas Illinoisi sügist. See oli nii värviline ja soe. Puude kollakas-punakad lehed harmoneerusid kardinalidega, kes linnumajas talle ootusärevalt vastu siutsusid. Need, Illinoisi rahvuslinnud, olid majesteetlikud oma tuttpeadega ja andsid ka aiale majesteetlikkust juurde. Olli puistas nende söömalauale nokapoolist.
Siis jalutas ta aia ühest otsast teise, ja kui jõudu oli, siis teisegi korra. Koer Sri pidas perenaisega sammu. Juba mitu aastat ei rutanud ta enam ette, temalegi oli aastaid turjale kogunud.
„Oleme siin kaks vanakest,” ütles Olli koerale. Seda ütles ta ainult koera kuuldes. Muidu ta vanadusest ega haigustest ei rääkinud. Nii vanadus kui haigused olid paratamatud ja nende üle kurtmine ei olnud väärikas. Ainult Gaaja teadis perenaise nõrkustest, oli ta ju oma silmaga näinud, kui perenaisel halb hakkas ja toibutanud teda siis pitsi konjakiga. Kuid see oli nende ühine saladus. Ollil ei olnud kombeks oma haigustest ega halvast enesetundest rääkida, ka mitte kõige lähematele. Isegi seda, mida ta kõige enam kartis – pimedaksjäämist – ei teadnud ka tema tütar. Surma ta ei kartnud, ei. Aga seda, et ta peaks edasi elama, ilma et oma ümbrust ja aeda näeks, seda ta kartis. Ta oli lapseeas paar korda silmahaigust põdenud ja mäletas seda tunnet, kui ärkas hommikul üles ega saanud silmi lahti, sest need olid mädaga kokku kleepunud. Ta ei näinud midagi, kuni ema tuli ja pesi ta silmad boorveega lahti. Milline õndsus oli siis jälle ilmavalgust näha! Nüüd vanuigi ei olnud ta silmad enam haiged, aga nägemine hakkas aina halvenema, see hakkas kustuma otsekui vana elektripirn. Ja tema igaõhtune palve oli, et ta silmad tema elupäevade lõpuni vastu peaks.
Isegi varjusid, mis Ollile pealelõunases aias alati meeldinud olid, nägi ta nüüd teisiti, poolikult, nagu oleks tegemist poolvarjudega.
„Oleme mõlemad juba surmamõistetud,” ütles Olli koerale. Ja jäi samas mõttesse. Aga milline inimene seda poleks? Terve inimkond on ju surmamõistetud. Juba lapse ilmaletulekust peale on vaid see tõde vääramatult kindel.
Olli ei kartnud surma. Surm oli loomulik ja kuulus iga elu juurde. Pealegi oli seal teisel pool juba palju armsaid lähedasi ees ootamas, päris meeldiv oleks neid taas kohata.
Ka testament oli tehtud. Sellega polnud muret. Kuigi ta oli seda paar korda juba muutnud ja mõned korrad ähvardanud muuta, kuid see oli tema õigus. Keegi ei jäänud ilma. Ta oli varakas naine. Ja tema varad ei vähenenud, vaid kasvasid oskusliku investeerimise tulemusena iga aastaga ikka suuremaks, nagu hea peremehe põllumaa viljad. Pool tema varast pärisid Bruno ja Dorrit. Ülejäänu jagatakse võrdselt õdede laste vahel.
Dorrit arvas, et Bruno testamendiosa on temast väikesem, ta arvas, et ema arvestas sealt maha Bruno kunagised kopsakad mänguvõlad, nagu ema kord maininud oli. Kuid Olli ei teinud seda. Olgu see neile mõlemale üllatuseks. Kellele heaks, kellele ebameeldivaks. Mida nad majaga teevad, selle jättis ta juba laste otsustada. Lastele ei olnud see maja enam nostalgiline väärtus. Kui Olli Chicagosse kolis, oli Dorrit juba Jack Grandiga abielus ja neil oli oma kodu. Bruno aga veetis siis juba tudengipõlve. Bruno lapsepõlvekodu oli olnud Bernis ja seepärast armastas ta aeg-ajalt Šveitsi külastada. Pealegi kinnitas Bruno, et praegune ema maja on küll esinduslik ja kaunis, kuid sellel on väärtust vaid koos emaga. Ilma temata oleks maja kui uhke rüü ilma kandjata. Ilusti öeldud, oli ema tänulik. Bruno juba oskas. Tema poolt öeldu oli enamasti vahetu ja tuli südamest, ent kui ta mõnikord ka liialdas, siis tegi ta sedagi elegantselt, mis ikkagi hinge läks.
Kuigi Olli oli siin elanud juba varsti nelikümmend aastat, pidas ta oma õigeks koduks ikkagi Nõmmele ehitatud villat. Sinna igatses ta ükskord tagasi. Eestisse, Eestisse! Siin oli ta kui poogitud oks, mis vägivaldselt teise kultuuri kasvama pandud.
Ta armastas oma kodu, oma aeda ja maja. Ent ei läinud mööda päevagi, mil ta poleks Eestit taga igatsenud. Kas tema silmad aga seda päeva näevad, seda teab vaid Jumal taevas. Aga ta lootis. Veel möödunud aastal, hoolimata oma kõrgest vanusest, sõitis ta koos siinsete eestlastega New Yorki, et Nõukogude Liidu saatkonna ees meelt avaldada ja Balti riikidele vägivaldselt ära võetud iseseisvust nõuda. Palju aastaid olid nad seda teinud.
See oli küll nagu tilk merre, kuid igal tilgal on ajaloos tähtsus, ka kivisse uuristavad tilgad kord augu. Veel polnud aeg tulnud…
Ehk sellepärast antigi talle nii palju aastaid, et tal oleks võimalik oma isamaad veel näha.
Oma surmale mõeldes tunnetas Olli apokalüpsist. Ta pidas endast lugu. Ja päris võimatu oli mõelda, et kõik ikka eksisteerib ka pärast tema surma edasi.
Testament oli tehtud, see oli hea. Ka oma ehted oli ta nimeliselt juba ära jaganud. Neid oli aastatega päris