Autori märkus
Paljud kuulsad autorid on maalinud “Parise otsust”, kuid mulle isiklikult meeldib kõige enam Johann van Aacheni tõlgendus. Hetkel on see Musée de la Chartreuse’is Douai’s Prantsusmaal.
Johann van Aachen sündis 1552. aastal Kölnis. Selleks ajaks oli saksa kunsti kuldaeg peaaegu möödas. Kunstnik õppis Itaalias Tintoretto ja Michelangelo tööde põhjal.
Naastes määrati ta keiser Rudolph II õukonnakunstnikuks. Tema tehnika on meisterlik, värvid ja stiil ülimalt inspireerivad. Kunstnik suri 1615. aastal Prahas.
1788. aastal loodi Londonis Aafrika Sisemaa Uurimise Arendusühing. 1830. aastal sulas see kokku Kuningliku Geograafiaühinguga. Société de Géographes loodi Pariisis 1821. aastal.
1820
1
“See on su maalide jaoks ideaalne tuba!” hüüatas Astara.
“Ma mõtlesingi, et sa nii arvad,” vastas Sir Roderick.
Astara vaatas hiigelsuures George’ide-aegses elutoas võlutult ringi.
Toal olid valged seinad, raskelt kullatud karniis ning kolm klaasust, mis avanesid aeda viivale terassile.
“See on justkui Astarale raamiks loodud,” mõtles Sir Roderick neiut silmitsedes endamisi.
Ta polnud kogu oma elu pikkade aastate kestel näinud midagi nii erakordset kui tütarlapse heledad juuksed, mis tema südamekujulist nägu ümbritsedes näisid kohati lausa tulekuma evivat.
Neiu sinised silmad olid tormise Vahemere karva ning tema nahk kui magnooliaõielehed.
Sir Roderick oli neiu viieteistkümneaastaselt, pärast tolle vanemate surma, Firenzesse kooli jätnud ning eeldanudki, et tütarlapsest sirgub kaunitar.
Kui ta kaks aastat hiljem oma hoolealusele järele läks, leidis ta, et too ületas kõik tema ootused.
Nüüd plaksutas Astara entusiasmist ja säravast elurõõmust pakatavalt käsi, mis Sir Rodericki silmis vastupandamatu oli.
“Ma leidsin!” hüüatas tütarlaps. “Ma leidsin meie maalile ideaalse koha.”
“Millisele?” küsis Sir Roderick. “Me ostsime, nagu sa ehk mäletad, üle saja maali!”
“Sa tead väga hästi, mida ma mõtlen,” lausus Astara, “ja see näeks kõige parem välja siin nikerdatud marmorist kaminasimsi kohal!”
“Ma eeldan,” lausus mees õrritavalt, “et sa pead silmas seda suhteliselt tundmatu Saksa kunstniku maalitud “Parise otsust”?”
“Loomulikult pean ma silmas “Parise otsust”,” vastas tütarlaps. “See on kõige kaunim maal, mida ma kunagi näinud olen, ning ma annaksin ära kõik su Cranachid, Guardid ja Poussinid, et vaid seda omada!”
“Ma loodan südamest, et mõni suur kunstiteadlane sind praegu ei kuule,” vastas Sir Roderick kuivalt. “Ehkki ma olen sinuga nõus, et Johann van Aachen on seda maalides tubli tööga hakkama saanud ning et see on sügavama sisuga kui ükski teine tema maalidest, mille ta Tintoretto ja Michelangelo stiili järgides loonud on.”
Kõneldes mõistis mees, et Astara ei kuulanud teda.
Neiu vaatas üksisilmi kaminasimsi ja selle kohal kõrguvat vaba ruumi, kust Sir Roderick oli lasknud ära võtta ühe Woottoni maalidest, mida tema isa nii hardalt oli kogunud.
See ei olnud niivõrd õilsale maalile sobiv koht, ehkki Sir Roderick teadis, et tegemist oli erakordse kunstiteosega.
Mees oli juba otsustanud, et Woottoni, Stubbsi ja Hondecoeteri maalid leiavad taas koha hallis ja tema raamatukogus.
Worfieldi pargis oli veel ohtralt tegemist, kuid Sir Roderick oli tagasiteel Inglismaale lootnud maja sisustuse Astara abil ümber korraldada.
Mees teadis, et Firenzes veedetud aeg oli neiule andnud sootuks teistsuguse hariduse, kui langes osaks enamikule tema suguõdedest Inglismaal, ning Roomas viibides oli mees adunud, kui palju teadis tütarlaps skulptuurist ja iidsetest templitest, mis linna ümbritsesid.
“Ta on ise nagu jumalanna,” mõtles mees, kui tütarlaps üle toa astus, tal käe alt kinni võttis ning veetlevalt sõnas:
“Kui tore elu meid siin ootab, onu Roderick. Mul ei ole aastaid oma kodu olnud, nii et sinu oma ajab mind hetkel väga elevile.”
“Nii ma arvasingi,” lausus Sir Roderick, “ning mulle valmistab muret vaid see, et ma ei tea, kui kauaks sa mu kõrvale jääd, et me kõike seda koos nautida saaksime.”
Neiu vaatas teda üllatunud pilgul ning mees seletas:
“Otsustades noorte meeste hulga järgi Roomas, kes olid valmis nii oma südame, tiitlid kui ka lagunevad paleed su jalge ette heitma, ei saa ma jätta eeldamata, et sama juhtub ka Inglismaal.”
Astara tõi kuuldavale naerupahvaku ning tema põskedesse ilmus kaks lohku.
“Lagunev on tõepoolest peaaegu kõiki paleesid iseloomustav sõna!” vastas ta, “ning mul on sügavaid kahtlusi, et suur osa nende innukusest oli tingitud tohutust kaasavarast, mida nad lootsid mulle sinult osaks langevat.”
“Sama võib öelda ka aadlike kohta, kes sulle Pariisis järele jooksid!”
“Prantslased on väga osavad, kui asi äriasju puudutab,” lausus Astara tagasihoidlikult.
Sir Roderick naeris.
“Juhtumisi on mul kindel kavatsus sind inglasega paari panna. Ma tahan, et sa ühel heal päeval siinsamas elaksid, ning mul oleks hea meel teada, kui sinu lapsed pärast minu surma õuemurul mängivad ja pildigaleriis liugu lasevad.”
“Ära räägi surmast,” anus Astara. “See ei juhtu veel paljude, paljude aastate vältel ning sa tead… et sinu kaotamine… murraks mu südame… Sa oled ainus pereliige… kes mul alles on.”
Neiu hääl murdus kergelt, mis Sir Roderickile märku andis, kui väljakannatamatult tütarlaps oma emast ja isast puudust pidi tundma.
Vaadates tagasi ajale, mil ta neid kolme viimati koos oli näinud, pidi ta nentima, et ei olnud kunagi kohanud nii õnnelikke inimesi.
Kuid Astara isa ja ema olid teineteist ka niimoodi armastanud, nagu väga vähestel inimestel õnne on armastada.
Kuna nad olid koos surnud, ei olnud see põhjustanud purunenud illusioone ega jätnud järele murtud südamega leske.
Oli jäänud vaid Astara, kelle appihüüet kuuldes Sir Roderick rõõmuga kohale ruttas, teades, et pühendab oma elu ülejäänud aastad tütarlapse eest hoolitsemisele.
Ta oli sageli mõelnud, kas tema lähimal, ehkki temast tunduvalt nooremal sõbral Charles Beverleyl, oli olnud eelaimdus, et ei tema ega ta armastatud naine naase uurimisreisilt, mille nad Türgi mägedes ette võtsid.
Nende seal viibides oli aset leidnud tugev maavärin ning keegi ümbruskonnast ei olnud ellu jäänud. Nii ei teadnud keegi rääkida, mis tegelikult oli juhtunud.
Vanemad olid Astara eest hoolt kandud parimal võimalikul viisil, määrates tema hooldajaks Sir Roderick Worfieldi. Nad armastasid teda ning juhtumisi oli too ka äärmiselt rikas mees.
Ta ise ei olnud kunagi abiellunud.
Noorena oli ta olnud liiga hõivatud suure varanduse kokkuajamisega. Ja ainus naine, keda ta oli kunagi armastanud ning kosida soovinud, oli esimesest silmapilgust armunud Charles Beverleysse, ning mees temasse.
Vähem meeldiva iseloomuga inimene kui Sir Roderick võinuks sedavõrd armukade olla ning tunda nii suurt kibestumust, et oli kokku viinud kaks inimest, kellest ta siin ilmas kõige enam hoolis, et oleks kaotanud nad mõlemad.
Hetkest, mil nad esimest korda kohtusid, unustasid Charles ja Charlotte Beverley, et maailmas peale nende veel teisigi inimesi eksisteeris.
Charles oli alati olnud rändur ning amatöörlikul tasemel ka uurija.
Charlotte oli aga valmis kas või Kuuga tutvust tegema, kui mees temalt seda palunud oleks.
Sir Roderick mõtles sageli, kui õnnelik juhus see oli, et nad tütre said. Nad mõlemad jumaldasid Astarat, kes nende õnnele vaid hoogu juurde andis, ega pidanud teda kunagi koormavaks