Kuhu me niisuguse antroopsusprintsiibi tõlgendusega siis välja jõudsime? Universumis eksisteerib mehhanism, mis meisterdab iseendast koopiaid. Miks seda tingimata vaja on, me ei tea, ja kuna me ei saa seda tuletada loodusseadustest, tajume seda imena. Antroopsusprintsiibi valguses võime jutuks võtta niihästi inimliku, bioloogilise kui ka kosmoloogilise loovuse — või vähemalt loomingu. Selle rea ülemises ja alumises otsas ei teki kummalisel kombel ka “mahutavuse” probleemi: kui loodus (kitsamas tähenduses) on varude poolest paratamatult piiratud, s.t elusorganisme ei saa olla lõputu hulk, siis mõtteid saab olla seda rohkem, mida rohkem neid kord juba on, ning samamoodi on ka universumitega: mida rohkem neid eksisteerib, seda rohkem tekib seal musti auke, mis omakorda sünnitavad uusi maailmu. Sedaviisi arutledes tundub mõte olevat üsna sarnane kujuteldavate mustade aukudega, teadvus ja mõtlemine aga hakkavad omakorda sarnanema kosmiliste protsessidega. Mõtlemise ja supernoova plahvatustega ei kaasne valuaistingut, elus olla on aga mõnikord päris valus. See tundub kohutavalt ebaõiglane ja sunnib mõtlema närvisüsteemist kui evolutsiooni ummikteest. Ja kuigi vahetevahel avaldatakse bioloogilise keha kohta arvamust kui ajutisest, kuid siiski paratamatust vahelülist tehisintellekti maabumise või saabumiseni (mille kõrval kambriumi plahvatus oleks lapsemäng ja pärast mida ei vajaks teadvus enam tingimata bioloogilist substraati), on inimloomal oma kehast siiski natuke kahju lõplikult lahti öelda. Rakett küll tõrgub, kuid ikkagi usume, et see viib meid taevaste jõudude abiga orbiidile. Vastupidine mõte võtaks ära elu mõtte ja oleks sisuliselt enesetapp.
Mõtet ilma dialoogipartnerita ei saa eksisteerida, vähemasti mitte lotmanlikus mõttes. Eri omailmad astuvad üksteisega dialoogi ja teevad seda otsekohe, kui üksteist märkavad. Seepärast on maailma sügav dialoogiline olemus üks teadvustatud eksistentsi põhiprintsiipe. Nõndaviisi põimib semiootika kõik elava ja oleva kokku ühte suurde müstilisse ringkäiku ning me ei tohiks kunagi loobuda lapselikust elevusest, mis tabab meid hetkel, kui taipame, et “mõte” võib olla sama suur kui “kosmos” — või isegi veel sutsuke suurem. See on absoluutselt imelik tunne, nagu tuhiseks alla suurel külakiigel, mis võtab seest õõnsaks. Me lihtsalt ei taipa, kuivõrd maagiline see ikkagi on: olla vaatleja.
ÜLIKOOL KUI EVANGEELIUM
Lapsepõlves paelus mind üks kummituslik Hiina muinasjutt nõiutud saviurnist. Vaene mees leiab põllul töötades savist anuma, mis hakkab paljundama kõike, mis tema sisse pannakse. Ühel päeval aga kukub urni vanaisa ja heidab hinge (arvatavasti ajupõrutuse tõttu). Nüüd hakkab võluurn välja viskama surnud vanaisasid, kes tuleb kõik maha matta, ja pere jääb väga vaeseks. See astja on justkui maailma mudel, mis muudkui meisterdab iseendast koopiaid. Kuid selleks, et maailmas tekiks asjade mitmekesisus, peab siin kehtima üks vaikiv eeldus, nimelt see, et võluurn läheb ühel heal päeval rikki. Surnud vanaisade lõputusse rodusse peab juhtuma mõni vanaisa, kes ilmutab endast elumärki ja viimaks urnist välja ronib ning selle jubeda kooljarea katkestab. Kui mõni vanaisadest ellu ärkab, säilib lootus, et vanameheroisk heidab sinna astjasse enda asemel midagi muud ja annab sedaviisi maailmale uue suuna. Ja meil pole vähimatki aimu, miks seda maailmade tantsu ülepea vaja on. Vastamata küsimustes on varjul antroopsusprintsiibi seeme, sest avarus ja ime kestavad niikaua, kui on veel ruumi minna. Igatahes on ühel heal vastamata küsimusel suurepärane omadus teha inimlik ruum suuremaks. Niiviisi on lõputult paisuv universum, elu, kultuur ja teadvus üks ja sama asi, ja peabki olema, sest oleme kõik selle kõige esimese vanaisa koopiad. Nii me siis isekeskis läheme, kammkeraamilised võluurnid süles ja vägev Kunda kultuur südames.
Minu meelest on maailmas vähe asju, mis oleksid samavõrra inspireerivad kui tung leida mõni vaimukas seletus eksistentsiaalse ühisvälja hüpoteesile. Läbimurdeliste teadmistega (kas või iseenda jaoks) kaasneb alati mingi tajutav füüsiline tunne, teistmoodi olek. Teadmised, mis seda pakuvad, on vaeva väärt, et läbi kestvate hingeliste kannatuste nendeni jõuda. Inimesi, kes seda inimlikku teekonda teistega jagada mõistavad, on alati liiga vähe. See on ka ülikooli sügavam mõte, tema sõnastamatu hingehariduslik ideaal, et tudengid satuksid selliste õppejõudude nägemisvälja, kes nad oma eksistentsiaalsetele rännakutele kaasa võtaksid. Ülikooli mõte on pakkuda noorele inimesele imekogemust, võimalust vaadata korraks lõpmatuse aknasse. Selles mõttes on ülikool kõige muu kõrval ka religioosne institutsioon.
Kujutame nüüd eespool käsitletud metafooride valguses ette kolme jõge. Esiteks maailmajõgi, mis voolab välja ühest päratu suurest mustast koopast. Sellel jõel on üks väiksem haru: elu jõgi. Ja sellel omakorda päris tilluke jõeharu: teadvuse jõgi. Me võime need voolusängid ka kodusemalt ümber nimetada. Olgu maailmajõgi Suur Emajõgi, Emajõkke suubuv elu jõgi Ahja jõgi ja selle väike haru (Ihamaru oja) omakorda teadvuse jõgi — inimhingede asupaik. Meie olemise pesa asub seega maagilise Ihamaru oja serval. Selline ettekujutus ühe suure jõe voolamisest varustab meid hädavajaliku eksistentsiaalse poeetikaga, rajamaks habrast silda mikro- ja makrokosmose, inimese ja jumala vahele.
Võiks ju viimaks mõtiskleda sellegi üle, kui palju erinevad praegusaegsed universumi tekke hüpoteesid igivanast läänemeresoome kosmoloogiast. Kas Lee Smolini pakutud evolutsioneeruv universum on kuidagi tunnetuslikult rikkam võrreldes näiteks suure tamme lauluga või teadmisega sellest, et maailm on tekkinud veelinnu munast? Suur tamm ja pardimuna on samasugused mustad augud, millest sünnivad kõik asjad ja olendid, samuti on nende iidsete kosmoloogiliste eelduste hulgas olemas varjatud antroopsusprintsiip. Nüüd, kus teaduslikust mütoloogiast on paratamatult saanud religiooni aseaine, tuleb tunnistada, et teadusliku mütoloogia roll ei ole teps mitte selles, et kõnelda, kuidas asjad tegelikult on, vaid pigem selles, et pakkuda inimesele võimalust olla kontaktis nähtustega, mis ületavad tema elu ajalisi ja ruumilisi piire. Teiste sõnadega, võimaldada talle osadust ja teha temast ühe võimsa mütoloogilise nägemuse kaudu parem inimene, kes suudaks mõelda ja taotella midagi üle iseenda elu piiride. Nii võiks vaatlejat ette kujutada lakkamatult kuju muutva substantsina, umbes nii, nagu vesi külmub jääks ja tardub hetkeks paigale, et siis taas jätkata oma igavikulist teekonda mere poole.
Ja siit jõuamegi tagasi Juri Lotmani juurde. Ka tema oli vaatleja, kes muutis tunnetusliku maagia toel oma kuju, olles nendes lugematutes transformatsioonides võimas ja kirgastav kõigile, kes tema mõtteilma püüdsid siseneda. Usun, et ei ole sugugi vale väita, et Lotman pakkus oma õpilastele ja haritud kamraadidele religioosset kogemust väljaspool pühakirja. Tema mõtlemise modus operandi oli sedavõrd inimvaimu avardav, et eesti mõtteloost võiks temaga samale pulgale asetada vahest üksnes Uku Masingu. Nii nagu Masingul polnud ka Lotmanil alati õigus. Kuid see tõdemus ei mängi siinkohal erilist rolli. Nende siht oli olemuslikult teistsugune: avardada elu horisonti, pakkuda oma isikupärase tunnetusliku väega inimesele kirgastuskogemust, mis suudaks vastata elu põhiküsimustele. See on kirkushetk, mida kogeb meresõitja, kui ta astub rannale, millele pole veel astunud ühegi rännumehe jalg.
VALDUR MIKITA (1970) on Eesti kirjanik ja semiootik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina 1992. aastal ja kaitsnud samas doktoriväitekirja semiootika erialal (2000). 2016.–2017. aastal oli ta TÜ vabade kunstide professor. Praegu vabakutseline. Akadeemias on talt varem ilmunud artiklid “Kreatiivsuse määratlustest psühholoogias ja semiootikas” (1996, nr 12, lk 2623–2635) ning “Koduõu ja ilmaruum” (2020, nr 11, lk 1923–1930).
JAANIKA KOLK. Õnne lävi (2021)