Stiller mõtles järele. Siis osutas ta kaamerale.
„Ära ainult unusta, et kogu videomaterjal kuulub politseile,“ vastas ta. „Ilma meie nõusolekuta sa seda kasutada ei saa.“
„Sobib,“ ütles Line.
Ta tõstis kaamera uuesti üles.
7
Idast kostis helikopteri mürin. Wisting heitis pilgu kellale. Politseihelikopteri jaoks oli veel vara, pealegi tuli lennumasin valelt poolt. Ilmselt oli tegemist kiirabiga. Ta vaatas puude latvade suunas, kuid ei näinud midagi.
Stilleri telefon helises. Ta kuulas ära lühikese teadaande, võttis väikese mikrofoni ära ja tõmbas juhtme särgi alt välja.
„Sa pead kaasa tulema,“ ütles ta Wistingule.
„Kuhu?“
Stiller ei vastanud. Ta võttis saatja püksirihma küljest ning ulatas koos mikrofoniga Linele.
„Ära meid filmi,“ lausus ta.
„Kuhu sa lähed?“
Stiller ei vastanud, kuid pöördus uuesti Wistingu poole.
„Sinu teadmisi kohalikest oludest läheb vaja,“ osutas Stiller peaga autode poole.
Nende peade kohal ilmus nähtavale kiirabihelikopter. See liikus madalalt üle puulatvade ja jäi õhku rippuma, rohi all maadligi. Siis maandus kopter tasasele kohale oja kaldal. Tiiviku pöörlemine aeglustus ja avati uks. Kaks punases kombinesoonis meest ronisid välja ja jooksid kummargil tiiviku alt läbi.
Wisting sai Hammeriga silmsideme ja andis märku, et läheb Stilleriga kaasa.
„Kuhu sa lähed?“ tahtis ta teada.
„Ta on siin ühes kohas,“ vastas Stiller. Tema hääl oli summutatud ja kostis siiski üle helikopterimüra. „Tänu sellele võime ta üles leida.“
Wisting vaatas ringi. Ta ei rääkinud Tom Kerrist. Ta rääkis Sellest Teisest.
Kui nad autode poole läksid, tuli neile vastu veel kiirabitöötajaid. Vana saeveski juures olid nende autod pargitud võimalikult tee äärde.
Väikebussi taga, millega oli kohale toodud Tom Kerr, seisis hall kaubik. Wisting tundis masina ära. Seda kasutati erioperatsioonidel.
Viimati, kui ta ise kaasa sõitis, olid kaubikul olnud leedukeelsed kleebised ja fiktiivse remondifirma reklaam. Nüüd puudusid sõidukil igasugused tunnusmärgid.
Stiller lükkas ukse lahti ja suunas Wistingu ees sisse. Arvutiekraanidega kaetud seina ees istus üks mees. Ta ulatas Wistingule tervituseks käe.
„Ove Hidle,“ tutvustas mees end, jättes oma positsiooni ja töökoha mainimata.
Stiller tõmbas ukse selja taga kinni.
Ove Hidle asus kohe asja juurde.
„Ma jälgisin, kuidas ta läbi metsa kruusatee peale jõudis,“ osutas ta kaardile kõige suuremal ekraanil.
Wistingule oli kant tuttav. Ta tundis ära ojani ulatuva karjamaa ning koha, kus oli plahvatanud granaat.
Ove Hidle heitis pilgu kellale.
„Neljateist minuti eest jäi Kerr paigale,“ ütles ta.
„Kus ta nüüd on?“
„Siin.“
Hidle näitas majadele ühe tee otsas vee ääres. Ühe maja kohal oli punase nööpnõelapea kujutis.
„Ma panin vanglas Kerri tossudesse saatja,“ selgitas Stiller. „Igaks juhuks.“
„Nii et Tom Kerr on seal,“ osutas Wisting ekraanile.
Ove Hidle ulatas desinfitseerimissalvrättide paki.
„Ta on meil kontrolli all,“ kinnitas ta, klõpsas kaardi asemel lahti sama piirkonna satelliidipildi ja suumis suuremaks.
Wisting vaatas kätelt verd nühkides ekraanile. Seal oli kuus kõrvalhoonetega suvilat. Kokku kaksteist hoonet. Tom Kerri tähistav punane punkt asus valge kaptenimaja kuuri kohal. Viiekümne meetri kaugusele jäid paadisild ja purjekas.
„Nüüdseks on ta seal olnud veerand tundi,“ lisas Hidle.
Wisting istus vabale istmele. Ta arvutas välja, et plahvatusest oli möödas kolmkümmend kolm minutit. Kerril kulus lähimasse suvilarajooni jõudmiseks kaheksateist minutit. Seejärel oli ta paigal püsinud.
„Te arvate, et ta ootab kedagi,“ keeras Wisting Stilleri poole. „Et ta ootab Seda Teist.“
„Ta püsib seal, kuni kõik maha rahuneb,“ vastas Stiller.
„Kuni politsei minema läheb. Siis tuleb See Teine ja võtab ta peale.“
„Aga politsei ei lähe siit enne minema, kui kõik kinnistud on läbi otsitud,“ noogutas Stiller. „Sa pead aitama mul politseiülemat ja juhtimisrühma veenda, et siin tuleb tegevus lõpetada.“
Wisting hammustas kahtlevalt huulde. Stilleri raadiosaatjasse tulid kogu aeg uued teated. Keegi ütles hingeldades, et sealt, kus karjamaa rajalt keeras tee suvilasse, kus hetkel oli Tom Kerr, leiti käerauad.
„Me võime ta praegu kohe kinni võtta. Või siis ootame Seda Teist ja saame kätte mõlemad korraga,“ jätkas Stiller. „Aga otsusele tuleb jõuda enne, kui mehed ta üles leiavad.“
„Ma helistan Kiilile,“ võttis Wisting telefoni.
Agnes Kiil oli määratud Telemarki, Vestfoldi ja Buskerudi maakonda hõlmava uue suure politseipiirkonna ülemaks. Wisting oli selle valikuga rahul. Agnes Kiil teadis ja mõistis uurija ametit.
„Wisting,“ lausus ta mehe kõnet vastu võttes. „Istun siin staabis. Mis sa mulle rääkida saad?“
Wistingu silme ette kerkisid osakonnajuhid, kes politseiülemale erakordsete juhtumite puhul strateegiliste otsuste langetamiseks nõu pidid andma.
„Põgenemine oli hoolikalt ette valmistatud,“ alustas ta. „Kõik viitab sellele, et Kerri aidati. On alust uskuda, et abiks on See Teine.“
„Ma panen su kõlari peale,“ andis Kiil teada.
Wistingul oli plaanis teha tundlik ettepanek.
„Kes seal on?“ küsis ta, et olla kindel, et seal poleks kedagi, kes asjaga seotud ei ole.
Agnes Kiil luges ette staabi püsiliikmed. Wisting läks oma jutuga edasi.
„Elektroonilise jälgimisseadme abil tegime kindlaks Tom Kerri asukoha,“ ütles ta ja rääkis, kuidas nad seda teinud olid.
„See annab alust arvata, et ta ootab veel kedagi abiks, et piirkonnast minema pääseda,“ lausus Wisting.
„Kuidas?“
„Ootab, et politsei minema läheks, siis saab põgenemise ette valmistanud inimene talle järele tulla.“
„Mida sa siis välja pakud?“ küsis Agnes Kiil.
„Et me muudame otsinguoperatsiooni jälgimisoperatsiooniks. Tom Kerri asukohta me teame. Me võime oodata, kuni talle külalisi tuleb.“
Operatiivjuht segas vahele: „Kus Tom Kerr täpselt paikneb?“ tahtis ta teada.
„Ühes suvilas,“ vastas Wisting. „Üsna lagedas kohas, aga ümberringi on piisavalt põõsaid-puid ja künkaid, et varjes jälgida. Sinna viib maantee, kõige parem oleks muidugi, kui See Teine tuleb merelt paadiga. Sillani on umbes viiskümmend meetrit. Ma võin koordinaadid saata.“
Auto kohalt lendas üle helikopter. Kõige raskemini vigastatud politseinik oli teel haiglasse.
„Selle plaani jaoks on vaja salaoperatsiooni,“