Trepist alla kõndides tundis Holly end taas peaaegu inimesena. Ta kandis sinist pükskostüümi ja laskis pikkadel blondidel (juurte juurest pruunidel) juustel vabalt õlgadele langeda. Kõik alumise korruse aknad olid pärani ja jahe tuul vuhises läbi Holly pea. See tundus kõiki halbu mõtteid ja hirme surmavat. Ta naeris võimaluse üle, et emal võis lõpuks siiski õigus olla. Holly naasis reaalsusse ja ahhetas majas ringi vaadates. Ta ei saanud ära olla kauem kui pool tundi, aga Sharon oli selle ajaga juba koristanud, poleerinud, tolmu imenud, patju sopsutanud, pesnud ja igasse tuppa õhuvärskendajat lasknud. Ta jõudis surisemist jälitades kööki, kus Sharon pliiti küüris. Töötasapinnad särasid ning kroomist kraanid ja nõrutusrest läikisid puhtusest.
„Sharon, sa oled tõeline ingel! Ma ei suuda uskuda, et sa seda kõike tegid. Ja nii ruttu!”
„Hah! Sa olid ära kauem kui tund aega. Hakkasin juba mõtlema, et äkki läksid torust alla. See oleks täitsa tõenäoline, kui sinu suurust vaadata.” Ta silmitses Hollyt pealaest jalatallani.
Tund aega? Holly oli end taas kord unistama unustanud.
„Olgu, niisiis, ma tõin köögi- ja puuvilju, juustu, jogurteid ja loomulikult piima ka. Ma ei tea, kus sa makarone ja konserve hoiad, nii et panin need lihtsalt sinna. Aa, ja külmkapis on natuke mikrokas soojendatavaid toite ka. Sellest peaks mõneks ajaks piisama, aga sind vaadates võiks uskuda, et sellest piisab terveks aastaks. Kui palju sa alla oled võtnud?”
Holly heitis pilgu oma kehale. Tema pükskostüüm oli pepu juurest kottis ja vööpael kõige kitsamas augus, ent lötendas ikka puusadel. Ta polnud kaalukaotust tähelegi pannud.
Sharon tõi ta tagasi maa peale: „Tee kõrvale on küpsiseid ka. Jammie Dodgersid, su lemmikud.”
Rohkem polnudki vaja. Seda kõike oli Holly jaoks liiga palju. Jammie Dodgersid olid kirsiks tordil. Ta tundis põskedel pisaraid. „Oh Sharon,” nuttis ta, „suur aitäh sulle. Sa oled minu vastu nii hea ja mina olin nii väga kohutavalt jobu sõbranna.” Ta istus laua taha ja võttis Sharoni käe pihku. „Ma ei tea, mida ma ilma sinuta teeksin.” Sharon istus vaikides Holly vastas ja lubas tal jätkata. Seda oligi Holly peljanud, teiste ees murdumist, olgu olukord missugune tahes. Kuid ta ei tundnud piinlikkust. Sharon rüüpas kannatlikult teed ja hoidis tema kätt, nagu see oleks tavaline. Lõpuks said pisarad otsa.
„Aitäh.”
„Ma olen su parim sõbranna, Hol. Kui mina sind ei aita, kes siis?” sõnas Sharon, pigistades ta kätt ja naeratades julgustavalt.
„Peaksin ennast vist ise aitama.”
„Phäh!” turtsatas Sharon, rehmates hukkamõistvalt käega. „Oled valmis, kui oled. Ära pane neid tähele, kes väidavad, et kuu ajaga peaks kõik tagasi oma rööpasse loksuma. Pealegi, leinamine on osa enda aitamisest.”
Ta oskas alati õigeid asju öelda.
„Jah, noh, seda ma olen palju teinud. Olen end tühjaks leinanud.”
„Ei või olla!” sõnas Sharon vastikust teeseldes. „Ja mees sai alles kuu aega tagasi mulla alla.”
„Ah lõpeta! Aga seda hakatakse päris palju ütlema, kas pole?”
„Võimalik, aga käigu nad kukele. Maailmas on rõõmu taasavastamisest hullemaidki patte.”
„Vist jah.”
„Luba mulle, et sa hakkad sööma.”
„Luban.”
„Aitäh, et läbi tulid, Sharon. Väga tore oli juttu ajada,” sõnas Holly, kallistades oma sõbrannat tänulikult. „Mul on juba palju parem olla.”
„Tead, inimeste seltskond on hea, Hol. Sõbrad ja pere saavad aidata. Noh, tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis sinu pere võib-olla mitte,” naljatas ta, „aga me ülejäänud küll.”
„Jah, ma mõistan seda nüüd. Arvasin lihtsalt, et saan kõigepealt ise hakkama.”
„Luba, et helistad. Või lähed vähemalt mõnikord välja.”
„Luban.” Holly pööritas silmi. „Räägid juba nagu mu ema.”
„Me lihtsalt hoolime sinust. Olgu, näeme peagi,” ütles Sharon teda põsele suudeldes, „ja SÖÖ!” lisas sõbranna, susates Hollyle ribidesse.
Holly lehvitas Sharonile, kui too minema sõitis. Oli juba peaaegu pime. Nad olid veetnud päeva vanade aegade üle naerdes ja naljatades, nuttes, siis jälle naerdes ja seejärel taas nuttes. Sharon jagas temaga seda kõike enda vaatevinklist. Holly polnud isegi mõelnud sellele, et Sharon ja John kaotasid oma parima sõbra, et tema enda vanemad kaotasid väimehe ja Gerry vanemad oma ainsa poja. Tal oli olnud niivõrd palju tegemist iseendale mõtlemisega. Elavate seltskond oli hea, selle asemel et mineviku kummituste seltsis norutada. Homme on uus päev ja Holly võttis nõuks esimese asjana ümbriku ära tuua.
NELJAS PEATÜKK
Holly alustas reede hommikut varajase ärkamisega. Olgugi et ta oli optimistlikult voodisse heitnud, olles eesootava üle põnevil, rabas karm reaalsus teda taas. Ta ärkas jälle tühjas voodis, vaikses majas, ent toimunud oli väike läbimurre. Ta ärkas esimest korda üle kuu aja, ilma et telefon oleks pidanud helisema. Ta klaaris mõtteid, nagu igal hommikul, ja nentis, et viimased kümme tundi meeli köitnud unenäod temast ja Gerryst koos just ainult seda olidki: unenäod.
Holly käis duši all ja riietus mugavalt oma lemmikteksastesse, tossudesse ja beebiroosasse särki. Sharonil oli tema kaalu suhtes õigus olnud: varem liibuvad teksad püsisid nüüd üksnes tänud vööle üleval. Ta kirtsutas oma peegelpildi peale nina. Ta nägi inetu välja. Tumedad sõõrid silme all, katkised ja näritud huuled, kohutav soeng. Esimene asjana tuli juuksurisse minna ja palvetada, et nad saavad ta vahele võtta.
„Jeebus küll, Holly!” hüüatas tema stilist Leo. „Mihuke sa välja näed! Tehke ruumi! Tehke ruumi! Mul on siin kriitilises seisundis naine!” Ta tegi Hollyle silma ja lükkas inimesi oma tee pealt eest. Mees tõmbas tooli välja ja suunas Holly istuma.
„Aitäh, Leo. Tunnen end nüüd täiega pandavana,” pomises Holly, üritades peediks värvunud nägu peita.
„Noh, pole põhjust, sest sa oled ribadeks. Sandra, sama segu nagu ikka, Colin, too fooliumi, Tania, too ülevalt see väike võlukotike … aa, ja ütle Willile, et ärgu hakaku lõunale minekuga vaeva nägema, ta võtab minu kella kaheteistkümnese.” Leo käsutas kõiki, vehkides kätega, nagu käsil oleks elu päästev operatsioon. Võib-olla oligi.
„Oi, anna andeks, Leo, ma ei tahtnud su päeva sassi lüüa.”
„Muidugi tahtsid, kullake, miks sa muidu siia reedel keset lõunat sisse sadasid, ilma et oleks eelnevalt aja kinni pannud? Et aidata maailmas rahu luua?”
Holly näksis süüdlaslikult huult.
„Ah, aga ainult sinu nimel, kullake.”
„Aitäh.”
„Kuidas sul läinud on?” Ta potsatas oma kõhna tagumikuga letile, näoga Holly poole. Leo oli vast juba viiekümnene, ent ei paistnud päevagi vanem kui kolmkümmend. Tema meekarva juuksed sobitusid meekarva nahaga ja ta käis alati nii täiuslikult riides. Sellest piisas, et iga naine end tema kõrval kehvasti tunneks.
„Kohutavalt.”
„Jah, paistab välja.”
„Aitäh.”
„Noh, vähemalt on sul siit välja astudes ükski asi korras. Ma tegelen soengute, mitte südametega.” Holly naeratas tänulikult selle kummalise lähenemise peale, millega mees oma mõistmist väljendas.
„Aga jeebus küll, Holly, kui sa uksest sisse astusid, kas nägid salongi ees silti „Võlukunstnik” või „Juuksur”? Sa oleks pidanud nägema, millisena üks naine täna kohale