„Mõtleme sellele järgmisel aastal,“ ütles ta naeratades. „Pole sel väikelinnaelul häda midagi ja mereõhk on Stefnirile kasulik.“
Ari Thór ohkas. Miks peab üks naine ometi nii vastaline olema? Esimese hooga ei tahtnud ta Siglufjörðurist kuuldagi ja nüüd jumaldab seda.
Tegelikult oli naine viimasel ajal ebaharilikult kauge olnud ja mees ei saanud päriselt aru, mis seda tingis. Titetusas ei saanud asi ometi olla, selles jaheduses oli midagi uut ja laps oli nüüd juba peaaegu aasta vana.
Ari Thór ärkas mobiilihelina peale. Kristín oli Stefniri juba alumisele korrusele viinud ja jonnakas helin lõikus haprasse tüünusesse. Ta sirutas silmi avamata käe telefoni suunas. See oli öökapil omal kohal, nii päeval kui ööl sisse lülitatud, olenemata sellest, kas ta oli tööl või mitte. Nii väikeses kogukonnas ja liiga väikese töötajate arvuga politseijaoskonnas polnud muud valikut.Küllap on helistaja Herjólfur, kes tahab teada saada, kas ta on tööle naasmiseks piisavalt terve. Herjólfur polnud küll eriline jutumees, kuid Ari Thór teadis, et ta kavandab koos oma naise Helenaga reisi Reykjavíkki. Herjólfur oli talle korra maininud, et nad ei vaimustu eriti aja veetmisest vabas õhus ja ta pole kunagi suusatamas käinud. See reis lõunasse, teatriskäik, oli Herjólfur öelnud, oli oluline, ja Ari Thór teadis, et temalt oodatakse gripist paranemist, et teised minna saaksid.
Ta ei vaevunud vastates pilku ekraanile heitma ja naisehääle kuulmine jahmatas teda. See ei olnudki Herjólfur.
„Halloo? Ari Thór?“ Talle võõras hääles oli kerge värin. „Loodetavasti ei ajanud ma sind üles.“
Järgnes hetkeline vaikus.
„Halloo?“ küsis noormees, „Kellega ma räägin?“
„Ma olen Helena. Herjólfuri naine.“
Ari Thór ajas end istukile ja nägi, et kell oli peaaegu kuus; ta oleks hea meelega veel veidi aega voodis olnud.
„Halloo,“ kordas ta üllatunult.
„Ma …“ Naine kõhkles. „Ma otsin Herjólfurit.“
„Otsid teda?“
„Ta ei tulnud eile õhtul pärast väljaminekut koju tagasi. See on kõik, mida ma tean. Olin poolunes. Aga ta pole tagasi tulnud ja ei vastanud, kui ma ta telefonile helistasin.“
„Kas ta polegi jaoskonnas?“ päris Ari Thór. „Küllap ta ootab, et ma täna tuleksin ja üle võtaksin. Ma olen jubedas gripis olnud.“
„Ma helistasin ka jaoskonda,“ tunnistas Helena. „Seal ei võta keegi toru.“
See oli veider olukord.
„Ma püüan talle helistada ja kui ta ei vasta, siis vaatan linnas ringi ja uurin, kas patrullauto hakkab kuskil silma.“
„Sa siis pole temast midagi kuulnud?“ küsis Helena, kuigi see oli niigi ilmselge.
„Kahjuks mitte. Las ma tegelen asjaga ja võtan siis ühendust,“ ütles Ari otsustavalt ja lõpetas kõne. Herjólfuri numbri valimise järel kuulis ta, kuidas telefon kutsus, kuid keegi ei vastanud. Tema seisukorras oli raske end üles ajada ja tegutsema asuda, kuid nüüd ei olnud enam muud varianti.
Ari Thór otsustas vormi mitte kanda, tõmbas selga voodiotsas rippunud riided ja läks alumisele korrusele. Kristín toitis Stefnirit pudruga või vähemalt üritas seda teha, kuna suurem osa toidust tundus poisi näos maanduvat.
„Ma pean välja minema ja selleks autot laenama.“
Neil oli vaid üks auto, Kristíni oma, mida naine kasutas ainult Siglufjörðuri ja Akureyri vahel liikumiseks.
„Välja minema?“ küsis naine üllatunud ilmel. „Sa oled ju haige?“
„Jah, aga Herjólfur on …“ Ari Thór ei teadnud täpselt, kuidas seda sõnadesse panna. „Ta paistab kadunud olevat,“ ütles ta viimaks.
„Kadunud?“ Kristín naeratas. Ari Thór taipas, et naise jaoks on arusaamatu, et ta tõuseb haigevoodist selleks, et täiskasvanud inimest otsima minna. „Sa tahad mulle öelda, et politseinik on kaotsi läinud?“
Väike poiss naeratas. Paistis, et kõigile peale Ari Thóri teeb asi nalja.
„Mul ei lähe kaua, kullake.“
Väikeses linnas vahetus parasjagu öö päevaga.
Ari Thór sõitis politseijaoskonda kontrollima, ega Herjólfurit kindlasti seal ole, ta viskas isegi pilgu jaoskonda sisse, et täiesti kindel olla, kuid ruumid olid tühjad. Herjólfurit ei hakanud kuskil silma.
Asjale pidi olema mingi loogiline seletus, kuid endiselt uimasel Ari Thóril oli raske seda näha. Ta sõitis aegamisi läbi linnakeskuse, tegi seejärel suurema ringi kõrvaltänavatel, kuid patrullautot polnud kuskil. Enne kaugemale suundumist otsustas Ari Thór, et tasuks üle kontrollida kaks ainukest linnast välja kulgevat teed: need, mis viivad läbi mäe rajatud vana Strákari tunneli ja uue Hédinsfjörðuri tunneli juurde.
Ta teadis, et ei tohiks poolunise, haige ja nõrgana sõita, ning ta pidigi kaks korda vaatama, enne kui nägi patrullautot Strákari tunneli sissepääsu lähedal, tühja ja tema linna kolimisest saadik üha kiiremini laguneva maja juures seismas.
Järjest suuremat rahutust tundvat Ari Thóri valdas peadpööritav aimus – see oli otsekui hoiatus. Ta teadis sel hetkel, et Herjólfuriga on midagi juhtunud. Adrenaliinitulv andis talle energialaksu, mida ta vajas, et hetkeks gripp kõrvale tõrjuda ja selgelt mõelda, ning ta peatas auto patrullauto taga.
Jääkülma vihma trotsides, pingutades silmi, et need koidueelse pimedusega harjuksid, kiikas ta autoakendest sisse ja tõmbas seejärel lahti patrullauto ukse, et näha, kas Herjólfur võiks autos olla.
Tühi.
Üha enam muret tundev Ari Thór silmitses ümbritsevat maastikku, kõrget mäge, millest tee oli sõna otseses mõttes läbi raiutud, ja teisel pool laiuvat merd. Teeservas, sisuliselt prügila asukohas, oli selle üksiku maja jaoks napilt ruumi; selle taga kõrguv järsak oli kui järsk ja tappev kukkumine külma Põhjamerre. Majast ei paistnud valgust, ta kolleegist polnud mingit märki. Kiirel sammul maja poole liikudes, jopehõlmad kaitseks piitsutava tuule ja vihma eest tihedalt ümber keha veetud, küsis ta endalt, kas keegi kuuleks teda hõikamas. Ja siis polnud seda vajagi.
Kruusal, paari meetri kaugusel pahaendeliselt mõjuvast majast, lamas politseivormis mees. Ta oli täiesti liikumatu. Ari Thór valgustas lamajat taskulambiga, soovides veenduda, et see on tõepoolest Herjólfur, kuigi teadis, et keegi teine see olla ei saa. Kukkunud mehe ümber loiguks valgunud verd nähes jäi tal hing kinni ja ta tardus hetkeks paigale, suutmata oma silmi uskuda, kuni ta viimaks instinktiivselt elumärke kontrollima kummardus. Ari Thór üritas sõrmede värisedes edutult pulssi leida ja ta peast vilksatas läbi mõte, et temagi võib ohus olla. Kas ta peaks sündmuskohast lahkuma ja autost kiirabisse helistama?
Ja siis ta tundis seda – ta oli kindel, et oli leidnud nõrga pulsi. Või oli see vaid illusioon, lüüasaamist hetkeks trotsiv lootus?
Taskust telefoni lagedale tuues tõmbas ta varrukaga üle ekraani ja helistas siis hädaabinumbrile, paludes kohe kiirabi välja saata; ta hääl oli kile ja kõlas ta endagi kõrvale veidralt. Kiirabil polnud kaugelt tulla. Haigla asus lähedal. Ta selgitas olukorda nii lühidalt ja selgelt, kui vähegi suutis.
„Kas ta on elus?“
„Ma arvan küll,“ vastas noormees vaikselt ning kordas seejärel valjemini