„Ja-jah, olen juba viiekümneaastane mees, olen eluaeg tööd rüganud teha ja mul on kolm tervet ning tugevat last, neli pangaarvet, kaks maja, naine, kes mind armastab, ja armuke Haapsalus, kes mu hinge noore hoiab. Mida rohkemat võiksin veel elult tahta!“
Rändaja õnn läks tuppa ja süütas kaminasse tule, toppis piibu tubakat täis ning valas enesele viiskümmend grammi. Ei, tore on ikka elada!
Joonud ära konjaki ja süüdanud piibu, meenus õnnele nüüd ta kunagine noorus ja esimene armastus, too ilus ja vaene tüdruk, kelle ta parema elu nimel hüljanud oli, lõputud töörügamise aastad erinevates majandites, ilusad hetked sõpradega kalavetel ja mägedes – kõik see tõi talle heldimuspisara silma.
„Tõesti, olen elanud rasket, aga huvitavat elu,“ mõtles ta, „olen teinud tööd ja näinud vaeva, kogunud vara, minust peetakse lugu ja üldse läheb mul maohaavadele ja reumale vaatamata aina paremini.“
Siis aga hakkas õnnel selles ülekurnatud ja hingeldavas keres miskipärast igav ning piibusuitsu ja hingeõhu kaudu lahkus ta Alo Andersonist, lennates avatud õhuakna kaudu majast välja, ühes lõunatuulega edasi Viljandi poole.
Üle kollaste viljapõldude, roheliste kuusikute ja madalate lepikute kandus ta lõhnatu ja värvitu hõljumina, õhkõrna värelusena, kuni putukaid püüdev pääsuke ta kogemata kinni napsas ning alla neelas. Rändaja õnn sai nüüd linnuks ja liugles putukaid jahtides üles-alla, välksööstudega ette ja taha, tundes rõõmu soojast valgusest enese ümber ja kärbeste magusast lihast, Mustla kohal heitis pääsuke ta aga taguotsast välja ning õnn sadas linnusitana otse ühe murul pikutava mehe silma.
See kargas ehmunult istuli, hõõrus silmi ja pressis nõnda õnne veelgi sügavamale enese pealuusse, soolestikku ja närvilõpmetesse, kuni õnn viimaks mehega päris ühte sulas ning aru sai, et ta on nüüd plekksepp Venjamin, et tal puudub küll vasak käsi ning maks on joomise tõttu sootuks läbi kulunud, kuid et elu on siiski ilus ja kogu seda vaeva väärt. Veel mõnda aega vaatas õnn ühes Venjaminiga rändavaid pilvi ja pääsukesi pilvede vahel, jõi ära pool pudelit viina, mis ta kõrval murul vedeles, rebis siis naerdes rihma vöölt ja läks vilet lastes tuppa naist peksma.
Köögis askeldav naine taipas meest nähes kohe, et see täna kuidagi eriliselt heas tujus on, ja sättis seetõttu oma laia tagumiku üsna meelsasti õnneliku Venjamini ette. Ning kui siis nüpeldamiseks läks, ulgus ta küll suure viha ja valuga ning täiest kõrist, kuid selles ulgumises oli ka paras annus iha ja lusti.
„Jah, varandust mul pole, katus sajab läbi ja lapsed on ka häda sunnil lastekodusse viidud,“ mõtiskles samal ajal õnn, „ja üldse on kogu mu elu suuremalt jaolt persse läinud, kuid ometi on mul naine, keda ma armastan ja keda on mõnus peksta, saan riigilt pensioni ja magan palju tahan, keegi ei tule mind keelama ega kamandama. Ehh! Tore on siiski see elu!“
Ja suurest lustist lasi Venjamin kärtsu peeru, miskaudu õnn temast välja paiskus ning plekksepa tuju jälle sandiks muutus, nõnda et polnud naistki enam viitsimist lüüa.
Kuid rändaja õnnel polnud sellega enam asja, ühinedes lõunatuulega, lendas ta õrna sädelusena edasi Viljandi poole.
Pilved koondusid, hakkas sadama vihma ja õnn sadas saja tuhande piisana alla ühe tüdruku ihule, tema pehmetesse juustesse, heledatele kulmudele ning riietele, imbus veena ta nahapooridesse ja huulte vahele, sulas ühte tema hingamise ja meeltega, kuni tundis, et on saanud tüdrukuks nimega Mari-Ann.
Astudes läbi vihma kodu poole, tundis õnn nüüd rõõmu enda siredast kehast, õõtsuvatest puusadest ja tugevatest rindadest, tundis rõõmu oma pikkadest ja valgetest juustest, säravatest silmadest, süütusest ja meeste pilkudest, mis talle iharalt järele vaatasid, ärevusest ja uudishimust maailma vastu ning sellestki, et ta ilma põhjuseta igale vastutulijale naeratab.
Nähes ja tundes seda kõike, hakkas õnn rõõmsana mingit viisikest vilistama, libises tüdruku punaste huulte vahelt taas välja, kerkis soojade õhuvooludega üles taeva alla ja kandus edasi, aina edasi põhja poole.
Tõravere ja Kõltsi vahel tihenes rändaja õnn korra valgeks pilveks, hõljus üle mahajäetud heinamaa ning peatus hetkeks ühe muldvana naise pilgus, hajudes siis jällegi nähtamatuks ja värelevaks olluseks.
Kusagil Rapla kohal tuul äkki pöördus, hakates puhuma kagu suunast. Rändaja õnngi kandus seetõttu mere poole, jõudis Rooslepa rannani, kleepus seal ühes tolmuebemetega võileiva peale, mida sõi üks valgepäine poiss, kandus piki söögitoru ta makku ja sealtkaudu laiali kogu kehasse, tundes viimaks, et ta nimi on nüüd Ilmar ja et tal on vanust kaheksa aastat. Hämmingut täis silmadega jäi õnn nüüd silmitsema kõverikke mände, mis kaldatuules õõtsusid, kuulatama lainete müha ja vaatama taamal värelevat silmapiiri. Kaugeid ja kutsuvaid endeid tundis ta eneses korraga kohumas, mingit ebamäärast värelust vahelihases pakitsemas ja suurte alguste lõhna.
Kõik need tundmused täitsid õnneliku poisi hinge sädeleva rahutusega, nõnda et ta ei saanud enam muidu, kui pidi huilates piki kallast jooksu pistma, ja selle huilgamise kaudu lendas õnn temast jälle välja, tõusis keereldes kõrgesse õhku ja kandus üle päikselise mere loode suunas edasi.
Kusagil Hiiumaa südames, Pihla-Kaibaldi metsade kohal takerdus õnn korraga kuuseokstesse ning sadas ülevalt alla otse kellegi vahutavate lõugade vahele, kes omakorda kedagi teist enda ees taga ajas. Ja olles tolle olevuse kõrist alla libisenud ning tema kehamahlades laiali valgunud, sai rändaja õnn üheks tema verd täis valgunud silmade ja näljaga – tema meeletu jahiga olevusele, kes ta ees jooksis ja kelle ta iga hinna eest kätte pidi saama. Vaatamata eesjooksja väledatele haakidele lähenes ta oma saagile üha, paiskas selle jalust ja lõi oma teravad kihvad talle kaela. Midagi magusat ja mahlast, sooja ja toitvat tundis rändaja õnn nüüd enese hammaste vahel, midagi, mis ta kõhna ja nälginud keresse jõu ja värskuse tõi, midagi, mis ta tuhmunud nägemise selgeks tegi, elujanu kurjaks ja tugevaks muutis ning kere kiimaga täitis. Rebides suuri lihatükke oma saagist ja neid pooltervena alla kugistades tundis õnn vajadust sealsamas mahamurtud saagi peal äkki püherdama hakata, määrides end ülepea kokku kuuma vere ja roojaga – need lõhnad hullutasid ja täitsid ta tiirasusega, nõnda et ta pidi sealsamas märgistama ära lähimad puud, ning ühes kusega voolas ka õnn välja sellest, kes ta just äsja olnud oli, tõusis soojade aurudega taas üles õhku ja kandus tuule toel edasi lääne poole.
Üle Tihu järvede ja kõrgete luitemändide lendles ta edasi – värvitu, lõhnatu ja sädelev –, lipsates päris Kõpu tipus Kalana külje all ühes merekohina ja kajakakisaga sisse ühe poolpimeda vanamehe kõrvast, kes oli korraks ilma kuulatama jäänud, lipsas sisse, valgus laiali mööda kuivetunud keret ning sai sedaviisi puruvanaks Jaanus Laidmaaks. Ühes vanamehega läks õnn tuppa, istus lahtise ahjusuu ette maha, jäädes poolpimedana leelõukasse vahtima, ainult sooja valguse kuma tajusid ta elu poolt räsitud silmad veel.
Rändaja õnn tundis nüüd, kuis ta peas ringlevad mingid kummalised, omavahel seostumatud mälestused ja sõnad, justkui udust välja ilmuvad ja jälle uttu kaduvad tumedad loomad, kes talle tundmatud ja võõrad paistsid, ning et tema hinges toimub midagi, millest enam mõhkugi aru ei saa. Võibolla just seetõttu hakkasid nood vanad, justkui kummitustena ringi jauravad mälestused talle äkki kangesti nalja tegema, nõnda et ta koguni soolakala järamise pooleli jättis ja naeru kihistama hakkas, siis omakorda oma totrat itsitamist naerma hakkas ja sedakaudu järjest suurema naeruhoo küüsi sattus, kuni itsitamine ja hirnumine niivõrd suure hoo sisse sai, et vana Jaanus Laidmaa enam hingamisekski mahti ei leidnud, suure naermise tõttu läkastama hakkas, sinnasamasse ahjusuu ette siruli kukkus ning naerukrampidesse lämbus, poolik vobla pihus ja kangestuv irve suul. Veel viimast korda hingas ta korinal õhku välja ja ühes selle viimase hingamisega lahkus vanamehest ka rändaja õnn, kes