„Heitke voodisse ja pange kraad, tulen teid pärast lõunat vaatama,“ lubas Rieux.
Kui kojamees oli minema läinud, küsis Rieux isa Pane-loux’lt, mida see rottideloost arvab.
„See on vist mingi taud,“ sõnas preester ja ta silmad ümmar-guste prilliklaaside taga naeratasid.
Pärast einet, kui Rieux juba mitmendat korda luges sana-tooriumist saadetud telegrammi, mis teatas ta naise kohale-jõudmisest, helises telefon. Kõneles üks ta endine patsient, linnavalitsuse ametnik. Ta oli pikemat aega kannatanud steno-kardia all, ja kuna ta oli vaene, oli Rieux teda tasuta ravinud.
„Kas mäletate mind?“ küsis ta. „Aga praegu pole tegemist minuga. Palun tulge ruttu, minu naabri juures juhtus midagi.“
23
Ta hingeldas. Rieux’le meenus kojamees ja ta otsustas, et külastab teda hiljem. Paari minuti pärast astus ta madalasse majja Faidherbe’i tänaval, kõrvalises linnaosas. Jahedas leh-kavas trepikojas ootas kantseleiametnik Joseph Grand, kes arstile vastu tõttas. See oli umbes viiekümneaastane hele-date vurrudega pikk ja kühmus mees kitsaste õlgade ja kõhe-tute liikmetega.
„Tal on juba parem,“ ütles Grand Rieux’d tervitades, „aga vahepeal arvasin juba, et ta heidab hinge.“
Grand pühkis näolt higi. Kolmandal ja ühtlasi viimasel kor-rusel luges Rieux vasakpoolselt ukselt punase kriidiga kirjuta-tud sõnu: „Tulge sisse, poosin end üles.“
Nad astusid sisse. Ümberpaisatud tooli kohal laelambi konksu küljes rippus silmus, laud oli nurka tõugatud. Aga sil-mus oli tühi.
„Võtsin ta veel õigel ajal maha,“ ütles Grand, kes näis ala-tasa sõnu otsivat, kuigi ta kõneles kõige lihtsamate lausetega. „Läksin parajasti välja, kui kuulsin kolinat. Kui ma uksel seda kirja nägin, siis teate, arvasin, et see on nali. Aga ta oigas nii imelikult, lausa õudselt.“
Grand sügas kukalt.
„Paistab, et see on ikka üsna valus. Ma muidugi läksin sisse.“
Nad avasid ukse, mis viis valgesse, kuid kehvalt sisustatud tuppa. Raudvoodis lamas väike tüsedavõitu mehike. Ta hin-geldas tugevasti ja vahtis tulijaile jõllis silmil otsa. Arst seisatas. Hingetõmmete vahel oleks ta nagu kuulnud rottide piiksumist. Nurkades aga polnud midagi näha. Rieux astus voodi juurde.
24
Mees ei olnud kukkunud liiga kõrgelt ega liiga järsku – kaela-lülid olid vastu pidanud. Loomulikult kerge lämmatus. Arvata-vasti on vaja teha röntgeniülesvõte. Arst süstis haigele kamprit ja kinnitas, et paari päeva pärast on kõik korras.
„Tänan teid, doktor,“ ütles mees lämbuval häälel.
Rieux küsis Grandilt, kas ta on juba politseijaoskonda tea-tanud. Ametnik kohmetus:
„Oh ei! Ei ole. Ma mõtlesin, et kõige pakilisem on…“
„Arusaadav,“ katkestas teda Rieux. „Ma siis teatan ise.“
Kuid sel hetkel hakkas haige voodis liigutama, ajas end istu-kile ja kinnitas, et ta enesetunne on hea ja et ei ole mõtet kus-kile teatada.
„Rahunege!“ soovitas Rieux. „Uskuge mind, siin ei ole midagi kaubelda, ma pean igal juhul asjast teatama.“
„Aah!“ ägas haige.
Ta vajus jälle seljakile ja hakkas katkendlikult nuuk-suma. Grand, kes oli vuntsi näppides pealt vaadanud, astus voodi äärde.
„Võtke ennast kokku, härra Cottard,“ ütles ta. „Saage asjast aru. Eks doktor pea ju vastutama. Kui teil tuleb äkki jälle nii-sugune tahtmine…“
Aga Cottard kinnitas läbi pisarate, et ta enam kunagi nii-sugust asja ei tee, et see kõik tuli ainult hetkelisest meelte-segadusest ja et ta tahab ainult rahu saada. Rieux kirjutas retsepti.
„Oleme rääkinud,“ ütles ta. „Jätame selle jutu. Ma tulen kahe-kolme päeva pärast vaatama. Aga ärge tehke rumalusi.“
25
Trepikojas seletas ta Grandile, et tema kohus on sündmu-sest teatada, kuid et ta palub politseikomissari ülekuulamist mõne päeva võrra edasi lükata.
„Täna öösel peab keegi tema järele vaatama. Kas tal omak-seid on?“
„Ma ei tunne neid. Aga ma võin ise tema juures istuda.“
Ta raputas pead.
„Teate, ega ma ei saa öelda, et ma teda ennastki tunnen. Aga eks ligimest tule aidata.“
Rieux sihtis masinlikult koridori pimedaid nurki ja küsis Grandilt, kas rotid on nende kvartalist viimseni kadunud. Ametnik ei teadnud selle kohta midagi ütelda. Ta oli küll, jah, sellest loost kuulnud, aga ta ei pööra naabrite kuulujuttudele suuremat tähelepanu.
„Mul on muidki muresid,“ seletas ta.
Aga Rieux sirutas juba käe. Tal oli rutt kojameest vaatama minna ja siis naisele kirja kirjutama hakata.
Õhtuste lehemüüjate hõiked kuulutasid, et rottide inva-sioon on lõppenud. Aga Rieux leidis oma patsiendi kallakil üle voodiserva, üks käsi vastu kõhtu surutud, teine kõri ümber. Kramplike krooksatustega oksendas ta solgipange roosakat supivedelikku. Kui haige oli hulk aega piinelnud, vajus ta lõpuks hingetuna asemele tagasi. Kraadiklaas näitas kolm-kümmend üheksa viis, kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tur-sunud, küljele oli tekkinud kaks tumedat aina laienevat laiku. Ta kaebas sisemisi valusid.
„Kõrvetab sees,“ seletas ta, „kõrvetab sees, sinder.“
26
Korpunud huuled vormisid vaevaga sõnu ja pungis silmad, millega ta arsti vaatas, olid peavalust pisarais. Kojamehe naine silmitses ärevalt Rieux’d, kes ei öelnud sõnagi.
„Doktor, mis asi see on?“ küsis ta.
„See võib olla mis tahes. Praegu ei tea veel midagi kindlat. Kuni õhtuni dieet ja verdpuhastavad vahendid. Palju juua.“
Kojameest vaevaski põletav janu.
Koju jõudnud, helistas Rieux oma ametivennale Richardile, kes oli linna kõige tunnustatumaid arste.
„Ei,“ ütles Richard, „mina ei ole midagi ebatavalist märganud.“
„Kas pole olnud palavikku kohaliku põletiku tunnustega?“
„Jah! Tõesti! Oli kaks juhtumit väga põletikuliste lümfi-sõlmedega.“
„Üle normaalse?“
„Hm!“ ütles Richard. „Normaalne ja ebanormaalne, teate küll…“
Aga õhtul kojamees igatahes juba sonis, hädaldades nelja-kümnekraadilises palavikus rottide pärast. Rieux üritas põle-tiku fiksatsiooni. Tärpentinisüsti kõrvetus pani haige möir-gama: „Ooh! Raiped!“
Lümfisõlmed olid veelgi rohkem tursunud, kompamisel kõvad, otsekui puitunud. Kojamehe naine oli ähmi täis.
„Valvake tema juures,“ ütles arst, „ja kui vaja, kutsuge mind!“
Järgmisel päeval, 30. aprillil, puhus sinise vinetava taeva all juba mahe tuul. See kandis kõige kaugematest äärelinna-dest lillelõhna. Tänavakära tundus tol hommikul valjem ja
27
rõõmsam kui muidu. Kogu meie väikesele linnale, mis oli terve nädala elanud sõnastamata mures, tundus see päev nagu uuestisünd. Ka Rieux, kes oli saanud naiselt südantrahustava kirja, läks kergel sammul alla kojamehe juurde. Ja ennäe, pala-vik oligi hommikuks alanenud kolmekümne kaheksale. Haige naeratas talle voodist jõuetult vastu.
„Tal on ju parem, eks ole?“ küsis naine.
„Ootame