1. peatükk: 1984
„Mida sa teed?“
Samantha andis endast parima, et mitte välja teha Nicole’ist, kes kõrgus ta kohal, kui ta püüdis lina oma kitsa madratsi ja voodipõhja vahele toppida.
„Tõepoolest, Sam,“ käis Nicole peale. „Mida paganat sa teed?“
„Ma tahan, et voodi ilusam välja näeks,“ vastas Samantha. „Helen Milletil on voodi küljes kardinatega sobivad äärised.“
„Minu meelest on see tobe.“
„Ise oled tobe.“
Samantha teadis vaatamatagi, et Nicole pööritab tema poole silmi, kuid otsustas end mitte segada lasta. Nii palju oli enne Helen Milleti saabumist teha. Kõik pidi täiuslik olema. Ajast, mil tema ja Helen Millet olid pandud samasse seitsmeaastaste klassi, olid nad rohkem koos väljas käinud ja Heleni ööseks jäämine pidi neist tegema parimad sõbrad. Samantha oli selles kindel.
„No nii, ongi valmis,“ teatas ta rahulolevalt voodist eemale astudes. Tüdruk pühendas oma tähelepanu nüüd õele, kes oma voodis lamas. „Kas sa võiksid vähemalt voodi üles teha?“ küsis Samantha.
„Ma arvasin, et tõmbame sellele lihtsalt lina peale,“ vastas Nicole. „Et see „ilusam“ välja näeks, tead küll.“
Kuna Samantha tundis silmis torkivaid pisaraid, pööras ta kiiresti ümber, et Nicole neid ei näeks.
Tina tunnustuseks tuli öelda, et ta nägi suurt vaeva Helen Milleti saabumise puhuks maja korda sättides. Ta otsis välja vana püstise tolmuimeja, mille olemasolu Samantha enam ei mäletanudki, ja nühkis sellega kulunud vaipu. Ta kloppis diivanipadjad kohevaks ja avas kõik aknad, et majas oleks värske õhk, lauldes samal ajal raadiost kostvatele muusikapaladele kaasa.
Nicole pani käed kõrvadele ja teeskles, et tal on piinlik.
„Oh, emme,“ ütles ta, kuid Tina vaid naeris.
Ka Samantha oleks naernud, kuid ta oli juba näinud ema jääga täidetud pikast jalata klaasist kahvatut vedelikku joomas. Alates autoõnnetusest kolm aastat tagasi tundis tüdruk rahutust, kui juhtus Tina käes ükskõik millist jooki nägema. See võis näida vaid ka klaasitäie veena.
Helen Millet saabus kell viis, kaasas roosa seljakott ja isiklik padi. Ta ema, kes oli riietatud kenadesse valgetesse pükstesse ja pastellkollasesse džemprisse, saatis tütre esiukseni.
„Oleme nii rõõmsad, et sa meiega jääd, Helen,“ lausus Tina mesimagusalt.
„Tõin Pritikini küpsiseid magustoiduks,“ sõnas Helen Milleti ema, ulatades Tinale plekk-karbi. „Püüan Helenile rafineeritud teravilja mitte anda.“ Ta õngitses rahakotist valge nimekaardi. „Ja siin on mu telefoninumber, kui miski muret teeb.“
Samal hetkel, kui esiuks sulgus, pistis Tina demonstratiivselt kaardi rinnahoidja vahele. Õnneks oli Helen Milletil piisavalt tegemist, et roosast seljakotist vabaneda, ning ta ei märganud midagi.
„Meil on teejoomise ajaks pastaroog,“ sosistas Samantha Helen Milletile, lootes, et pasta ei sisalda liiga palju rafineeritud vilja.
„Mulle maitseb pasta,“ sosistas Helen Millet ja Samantha oli rõõmus.
Samal ajal, kui Tina lõunasööki valmistas, panid Samantha ja Helen köögilaual Tina puslet kokku. Nicole luges nurgas üht oma raamatut. Samantha ei teadnud, miks Nicole ei võinud seda voodis teha nagu harilikult, aga ta otsustas sel ennast mitte häirida lasta.
Sel puslel oli terve kuhi väga väikesi tükikesi, millest enamik moodustas taeva. Samantha polnud kunagi olnud pusle kokkupanemisel eriti edukas, kuid talle meeldis neid erinevate värvide kaupa välja otsida. Ta vaatas pidevalt Heleni poole, et näha, kas sõbral on lõbus, aga Heleni näost ei olnud võimalik just palju välja lugeda. Samanthal oli igatahes keskendumisega raskusi. Jäätükkide kõlksatused, mis saatsid iga Tina joogisõõmu, tegid tüdruku rahutuks. Lõpuks tõusis ta püsti ja tõstis köögitoolilt Tina klaasi.
„Võin ma ühe sõõmu võtta?“ küsis ta, mõeldes, et nüüd peaks Tina taipama – tütar teadis, et klaasis on alkohol.
Kuid Tina vaid naeris. „Alles siis, kui saad kaheksateistkümneaastaseks,“ kõlas vastus ja naine võttis klaasi oma kätte. „Võin sulle marjajoogi sisse jääd panna, kui tahad seda kaunistada.“
„Ossa, suur tänu, Tina. Külmunud vesi ja marjajook,“ ütles Nicole raamatult pilku tõstes. „Nämma.“
„Otsustage ise,“ sõnas Tina. „Nüüd aga vabandage mind, mul on tarvis helistada.“
Toast lahkudes lõi ta puusa vastu lauaserva päris kõvasti ära, tõugates sorteerimata pusletükkidega karbi põrandale, aga ei teinud seda märkamagi.
Samantha kargas otsekohe toolilt püsti ja hakkas tükke kokku koguma.
„Te kutsute oma emmet Tinaks?“ küsis Helen Millet Nicole’ilt. Paistis, et põrandal lebavad pusletükid ei häirinud teda.
„Noh, see ju on tema nimi,“ vastas Nicole. „Mõnikord kutsume teda isegi Teensyks1.“
„Isa kutsus teda nii. Nicole vaid uhkeldab, kuna mul on sõber külas.“ Samantha tahtis Helen Milleti tähelepanu endale tagasi võita.
„Ära ole sitapea,“ ütles Nicole.
„Ema!“ hüüdis Samantha, kuid kahetses kohe oma kiiret reageerimist, kuna ta teadis, et see toob Tina tagasi sellesse tuppa ja tagasi oma klaasi juurde.
Aga Tina oli ikka veel esikus. „Ma saadan praegu tädi Megile sünnipäevaks sõnumit,“ hüüdis ta.
„Kas me ei teinud seda juba eile?“ päris Nicole Samanthalt.
Samantha noogutas. Ta mäletas, et nad kõik olid laulnud „Palju õnne“ tädi Megi automaatvastajasse.
„Ma tean, et me seda eile tegime,“ teatas Tina tuppa sisenedes. „See on neljas teade, mille ma jätsin. Loodetavasti helistab ta sel korral tagasi.“
Ta astus ümber maas vedelevate pusletükkide ja Samantha ning võttis oma joogi.
Samantha jälgis ema ja hammustas valusasti huulde.
Selle asemel et süüa taldrikut süles hoides, nagu nad tavaliselt tegid, kui pusle laual oli, laotas Tina laudlina pusletükkide peale. Samanthale Tina tegu ei meeldinud. Ta oli mures, et laudlina ajab ta hoolikalt valitud erinevad värvid segamini ja et lina pärast sööki eemaldades lendavad tükid kõikjale laiali. Puuduvad tükid ei pannud Tinat ega Nicole’i iialgi sel moel muretsema nagu Samanthat.
Söögi ajal rääkis Tina lastele lugusid oma lapsepõlvest, jätmata välja õde Megi õnnetut juhtumit, kui ta põhikoolis püksi oli pissinud.
„Ta oli nii endast väljas, et ma andsin talle oma aluspüksid. Siis aga läks see mul meelest ja ma viskasin söögivahetunni ajal kamba kuuenda klassi poiste ees hundiratast.“
„Oh, ema,“ sõnas Nicole. „Sa valmistad Samile piinlikkust.“
Aga Samantha oli vaevu ta lugusid kuulanud. Tal oli liialt ametis muretsemisega, kui luges kokku neid kordi, mil ema oma klaasi täitis. Ta ei teadnud, mida külmkapi peal olev pudel sisaldas, kuid alates Heleni saabumisest oli Tina joonud kuus klaasitäit mingit alkoholi.
„Kes magustoitu soovib?“ küsis Tina, kes ei hääldanud enam sõnu selgelt. Ta oli ilmselgelt unustanud küpsised, mis Helen Milleti ema oli toonud, sest võttis sügavkülmast jäätisepaki ja andis igaühele lusika.
„Hakake kaevama, tüdrukud!“ ütles ta. „Ma pean …“
Naine lahkus toast lauset lõpetamata.
„Minu ema ei luba meil