Kus laulavad langustid. Делия Оуэнс

Kuid kajakad kükitasid rannal tema ümber ja silusid oma laiali aetud halle tiibu. Nii istus ka Kya maha ja soovis, et võiks linnud kokku koguda ja nad endaga verandale magama kaasa võtta. Ta kujutles, kuidas nad kõik on tema voodisse pakitud, hulk kohevaid, sooje, suliseid kehi koos teki all.

      Kaks päeva hiljem kuulis ta Ford Crestlinerit liivas undamas ja jooksis padurale, astus raskelt üle leetseljaku, jättes endast maha ilmselgeid jalajälgi, siis hiilis kikivarvul vee äärde, endast jälgi jätmata, läks sama teed tagasi ja pööras vastassuunda. Siis, kui ta oli kõvale pinnasele jõudnud, liikus ta üle selle kui sosin, hüpates heina­­puhmast langenud okstele, jälgi jätmata.

      Nad käisid veel paar nädalat iga kahe või kolme päeva tagant, kaabuga mees oli see, kes teda otsis ja taga ajas, kuid ta ei jõudnud ligilähedalegi. Siis ühel nädalal neid enam ei tulnud. Polnud midagi peale vareste kraaksumise. Ta lasi kätel külgedele langeda, vahtis tühja teerada.

      Kya ei naasnud enam iial kooli. Ta pöördus tagasi haigrute jälgimise ja merikarpide kogumise juurde, sest talle näis, et just sealt on tal midagi õppida. „Tuvi moodi kudrutada ma juba oskan,” ütles ta endale. „Ja palju paremini kui nemad. Isegi kui neil on puha uhked kingad.”

      Ühel hommikul, paar nädalat pärast koolis käidud päeva, lõõskas päike põletavkuumalt, kui Kya rannal vendade tehtud puukindlusesse ronis, et otsida silmapiirilt purjelaevu, mille mastis lehviks pealuu ja säärekontidega lipp. Tõestades, et kujutlusvõime kasvab ka kõige üksildasemas pinnases, hüüdis ta: „Ahoi! Piraadid, ahoi!” Mõõgaga viibutades hüppas ta puu otsast alla, et ründele asuda. Korraga sööstis valu läbi ta parema jala, kihutas nagu kulutuli mööda säärt üles. Põlved andsid järele, ta kukkus külili ja karjatas. Sügaval jalalaba sees turritas pikk roostes nael. „Isa!” karjus ta. Ta püüdis meenutada, kas too oli eelmisel õhtul koju tulnud. „APPI, isa!” hüüdis ta, kuid vastust ei tulnud. Ühe kiire liigutusega sirutas ta käe ja kiskus naela välja, ise muudkui karjudes, et valu ei tunneks.

      Ta tegi kätega liivas absurdseid liigutusi, aina ägisedes. Lõpuks ajas ta end istuli ja vaatas jalatalda. Verd peaaegu ei olnudki, ainult väikese sügava haava tilluke avaus. Just siis meenus talle kangestuskramptõbi. Ta magu tõmbus kokku ja tal hakkas külm. Jodie oli rääkinud talle poisist, kes astus roostes naela otsa, aga polnud saanud teetanusesüsti. Ta lõuad läksid krampi, sulgusid nii kõvasti, et ta ei saanud enam suud lahti. Siis tõmbus tema selgroog tagurpidi kumerasse nagu vibu, aga keegi ei saanud enam midagi teha, nad lihtsalt seisid ja vaatasid, kuidas ta krampide kätte sureb.

      Jodie oli teinud ühe asja väga selgeks: pärast naelale astumist tuleb süst teha hiljemalt kahe päeva jooksul, muidu on lõpp käes. Kyal polnud aimugi, kust sellist süsti saada.

      „Ma pian miskit tegema. Kui jään isa ootama, lähen raudselt krampidesse.” Higi voolas niredena mööda ta nägu, kui ta üle ranna hüples ja viimaks hüti lähedale jahedate tammede varju jõudis.

      Ema leotas haavu soolvees ja mätsis need kokku igasugu ravimisegusid täis mullaga. Köögis soola polnud, seega liipas Kya metsa riimvee poole, mis oli mõõna ajal nii soolane, et selle servad sädelesid kiiskavatest valgetest kristallidest. Ta istus maha, leotas oma jalga padura soolvees, ise samal ajal suud liigutades: lahti, kinni, lahti, kinni; haigutusi ja närimist matkides – mida iganes, et lõuad krampi ei läheks. Pärast peaaegu terve tunni möödumist oli vesi nii palju alanenud, et ta sai sõrmedega musta muda sisse augu kaevata ning oma jala ettevaatlikult siidise maapinna sisse lükata. Õhk siin oli jahe ja kotkaste hüüded andsid talle tuge.

      Hiliseks pärastlõunaks oli ta väga näljane, seega pöördus ta tagasi hütti. Isa tuba oli endiselt tühi ja arvatavasti tuleb ta alles mitme tunni pärast. Pokkerimäng ja viskijoomine võisid ühe mehe enamiku ööst tegevuses hoida. Maisijahu oli otsas, kuid kapis kraamides leidis ta vana rasvase purgi Crisco toidurasva, kallutas tillukese sortsu valget rasva purgist välja ja määris selle soolaküpsisele. Alguses ta vaid näkitses seda, aga siis sõi veel viis.

      Ta puges oma verandavoodisse ja jäi kuulatama isa paadi saabumist. Lähenev öö laskus kiiresti ja ootamatult ning uni käis vaid hooti, kuid hommikupoole oli ta arvatavasti ikkagi magama jäänud, sest kui ta ärkas, paistis päike otse näkku. Ta avas kiiresti suu; see oli endiselt töökorras. Ometi käis ta liibates soolaveeaugu ja hüti vahet, kuni teadis päikese liikumise järgi, et möödunud on kaks päeva. Ta avas ja sulges suu. Võib-olla oli ta pääsenud.

      Sel ööl, kui ta end põrandal lebaval madratsil tekkide sisse keeras, mudakoorikus jalg kaltsu sisse mähitud, mõtles ta, kas ärkab äkki surnuna. Ei, meenus talle, see ei oleks nii lihtne: ta selg kaardub kumeraks; ta jäsemed kõveraks.

      Mõni minut hiljem tundis ta alaseljas torget ja kargas istukile. „Oi ei, oi ei. Ema, ema!” Tunne seljas kordus ja sundis teda vaikima. „See on kõigest sügelus,” pobises ta. Lõpuks, täiesti kurnatud, jäi ta magama ega avanud silmi enne, kui tuvid tammepuul kudrutama hakkasid.

      Ta käis nädal aega kaks korda päevas soolaveeaugu juures, elas soolaküpsistest ja Criscost ja kogu selle aja ei tulnud isa kordagi koju. Kaheksandaks päevaks sai ta oma jalga jälle keerata, ilma et kangust tunneks, ning valu oli vaid pindmine. Ta tantsis väikese džiigi, jalga hoolega hoides, ise kiljudes: „Akkama sain! Akkama sain!”

      Järgmisel hommikul suundus ta rannale uusi piraate otsima.

      „Esimese asjana käsen oma meeskonnal kõik need paganase naelad üles korjata.”

      Igal hommikul ärkas ta vara, ikka kuulatades, kas kostab äkki ema toimeka söögitegemise kolinat. Ema lemmikhommikusöök oli olnud tema enda kanade munadest munapuder, küpsed punased tomatilõigud ja maisikrõbedikud, mida tehti nii, et valati maisi­­jahust, veest ja soolast tainas nii kuuma õliga pannile, et tainas hakkas mullitama ja selle servad küpsesid krõbedaks pitsiks. Ema ütles, et praadimine pole õige enne, kui selle särinat on teise tuppa kuulda, ning kogu oma elu oli Kya ärgates kuulnud, kuidas need krõbedikud pannil prõksuvad. Tundnud tulise maisi sinist suitsu. Aga nüüd oli köök vaikne ja külm ja Kya lipsas oma verandavoodist välja ning kiirustas laguuni äärde.

      Möödusid kuud, talv võttis vaikselt oma koha, nagu lõunaosa­­riikide talvedele kohane. Päike, mis oli soe nagu tekk, mässis Kya õlad endasse, meelitas teda sügavamale padura rüppe. Vahel kuulis ta öiseid hääli, mida ära ei tundnud, või võpatas liiga lähedale löönud pikse peale, aga iga kord, kui ta kukkus, oli maa see, mis ta kinni püüdis. Kuni viimaks, ühel teadmata hetkel, tema südamevalu nagu vesi liiva sisse valgus. See oli alles, kuid sügaval sisimas. Kya vajutas peopesa hingavale, märjale maapinnale ning padurast sai tema ema.