Mäletad, sa ütlesid ükspäev, et ma meeldin sulle, lausus Connell. Köögis ütlesid, kui me koolist rääkisime.
Nojah.
Kas sa mõtlesid, et nagu sõbrana või kuidas?
Marianne vahtis endale sülle. Tal oli seljas velvetseelik ning aknast langevas valguses paistis see toppidest tähniline.
Ei, mitte lihtsalt sõbrana, ütles ta.
Aa, okei. Ma mõtlesingi.
Connell istus ja noogutas endamisi.
Ma ei saa täpselt aru, mida ma tunnen, lisas ta. Koolis oleks vist imelik, kui meie vahel midagi juhtuks.
Keegi ei pea ju teada saama.
Connell vaatas üles, otse talle silma, täie tähelepanuga. Marianne teadis, et poiss suudleb teda kohe, ning suudleski. Connelli huuled olid pehmed. Tema keel libises veidike Marianne’i suhu. Siis oli see läbi ning Connell tõmbus eemale. Talle paistis meenuvat, et tal on raamat käes, ning ta hakkas jälle seda vaatama.
See oli mõnus, ütles Marianne.
Connell noogutas, neelatas, heitis veel kord pilgu raamatule. Ta oli nii kohmetu, nagu oleks paljalt suudluse mainiminegi ebaviisakas olnud, et Marianne puhkes naerma. Poiss paistis segadusse sattuvat.
Okei, ütles ta. Miks sa naerad?
Niisama.
Jääb mulje, nagu sa poleks varem kellegagi suudelnud.
No ma polegi, ütles Marianne.
Poiss lõi käe näo ette. Marianne naeris jälle, ta ei suutnud end tagasi hoida, ning siis hakkas ka Connell naerma. Tema kõrvad olid hästi punased ja ta vangutas pead. Mõne sekundi pärast tõusis ta püsti, raamat käes.
Vaata, et sa koolis kellelegi ei räägi, eks, ütles ta.
Nagu ma koolis kellegagi üldse räägiksin.
Connell läks toast välja. Marianne libistas end jõuetult aknaorvast põrandale ja jäi väljasirutatud jalgadega istuma nagu kaltsunukk. Kui ta seal istus, tekkis tal tunne, et Connell oli tema juurde tulnud ainult selleks, et teda proovile panna, ning et ta oli testist läbi saanud ja suudlus oli märk, mis ütles: sa said läbi. Talle meenus, kuidas Connell oli naernud, kui ta ütles, et pole varem kellegagi suudelnud. Mõne teise puhul oleks see naer võinud olla julm, aga Connelli puhul mitte. Nad naersid koos ühise olukorra üle, millesse nad olid sattunud, kuigi Marianne ei teadnud täpselt, kuidas seda olukorda kirjeldada või mis selles naljakat oli.
Järgmisel hommikul enne saksa keele tundi istus Marianne ja vaatas, kuidas ta klassikaaslased üksteist radiaatorite pealt maha tõukavad, kiljuvad ja kihistavad. Tunni alguses kuulasid nad vaikselt salvestust, kus mingi sakslanna rääkis peost, mille ta oli maha maganud. Es tut mir sehr leid. Pärastlõunal hakkas lund sadama, tihedad hallikad räitsakad laperdasid akendest mööda ja sulasid kruusal. Kõik näis ja tundus sensuaalne: klassiruumide läppunud lõhn, plekise kõlaga koolikell, mis vahetunde kuulutas, tumedad ranged puud, mis viirastustena korvpalliväljakut ääristasid. Eri värvi pastakatega puhtale joonelisele paberile märkmete tegemise aeglane rutiinne töö. Nagu tavaliselt ei rääkinud Connell koolis Marianne’iga, ei vaadanud isegi tema poole. Tund tunni järel jälgis ta klassi teisest otsast, kuidas Connell pastakat närides tegusõnu pööras. Kuidas ta koos sõpradega söögivahetunnil kohviku teises otsas millegi peale naeratas. Nendevaheline saladus rõhus meeldivalt Marianne’i kõhus, surudes vaagnaluule, kui ta end liigutas.
Sel päeval ta Connellit pärast kooli ei näinud ega järgmiselgi mitte. Neljapäeva pärastlõunal oli Connelli ema taas tööl ning poiss saabus aegsasti, et ta auto peale võtta. Marianne pidi uksele vastu minema, kuna kedagi teist polnud kodus. Connell oli koolivormi vahetanud mustade teksade ja pusa vastu. Poissi nähes tekkis tal kange tahtmine minema joosta ja oma nägu peita. Lorraine on köögis, ütles ta. Seejärel keeras ta ümber, läks üles oma tuppa ja sulges ukse. Ta heitis näoli voodisse ning hingas patja. Mis inimene see Connell üldsegi on? Talle näis, nagu tunneks ta poissi väga lähedalt, aga mis põhjust oli tal niimoodi tunda? Lihtsalt sellepärast, et Connell oli teda korra vähimagi selgituseta suudelnud ning seejärel hoiatanud, et ta ei tohi sellest kellelegi rääkida? Minuti-paari pärast kuulis ta oma toa uksel koputust ning tõusis istuli. Sisse, ütles ta. Connell avas ukse, heitis talle kiire uuriva pilgu, justkui veendumaks, et ta on teretulnud, astus sisse ja pani ukse enda järel kinni.
Kas sa oled mu peale pahane, küsis Connell.
Ei. Miks ma peaksin olema?
Connell kehitas õlgu. Ta lonkis voodi juurde ja istus maha. Marianne istus rätsepaistes ja hoidis pahkluudest kinni. Nad istusid niimoodi mõne hetke vaikuses. Siis puges Connell tema juurde voodisse. Poiss puudutas ta jalga ning Marianne lasi end padja najale pikali. Ta küsis uljalt, kas poiss kavatseb teda jälle suudelda. Connell vastas: Mis sa ise arvad? Marianne’ile tundus see väga salapärase ja elukogenud vastusena. Igatahes hakkas poiss teda suudlema. Marianne ütles talle, et see on mõnus, aga tema ei vastanud midagi. Marianne tundis, et ta teeks mida tahes, et poisile meeldida, et panna ta välja ütlema, et Marianne talle meeldib. Connell ajas käe tema koolipluusi alla. Marianne ütles talle kõrva sisse: Kas me võiksime riided seljast võtta? Connelli käsi oli tema rinnahoidja sees. Mitte mingil juhul, ütles ta. See on üleüldse rumalus, Lorraine on ju siinsamas all. Ta kutsus oma ema niimoodi eesnimega. Marianne ütles: Ta ei tule kunagi siia üles. Poiss raputas pead ja ütles: Ei, jätame parem järele. Ta tõusis istuli ja vaatas alla tüdruku poole.
Sul oli korraks kiusatus, ütles Marianne.
Ei olnud midagi.
Ma viisin su kiusatusse.
Poiss vangutas naeratades pead. Sa oled ikka nii imelik inimene, ütles ta.
Nüüd seisab Marianne Connelli sissesõiduteel, kuhu on pargitud poisi auto. Ta saatis Marianne’ile sõnumiga oma aadressi, maja number 33: kirju kivikrohviga fassaadi, tüllkardinate ja tillukese betoonhooviga ridaelamuboks. Marianne näeb, kuidas ülakorruse aknas süüdatakse lamp. Raske on uskuda, et Connell tõesti elab selles majas, kus Marianne pole kunagi käinud või mida ta isegi märganud pole. Marianne’il on seljas must kampsun, hall seelik, odav must aluspesu. Ta jalad on ülima hoolikusega raseeritud, kaenlaalused on siledad ja deodorandist valkjad ja nina tilgub pisut. Ta helistab uksekella ning kuuleb, kuidas Connelli sammud trepist alla tulevad. Poiss avab ukse. Enne kui ta tüdruku sisse laseb, vaatab ta üle Marianne’i õla, veendumaks, et keegi tema saabumist ei näe.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.