Söönud kehakinnituseks pošeeritud lõhet ja küpsetatud lambajalga, läksid Clara ja Myrna jõuluostude tegemiseks lahku. Kõigepealt suundus Clara Siegfried Sassooni otsima.
„Sa lähed raamatupoodi?” küsis Myrna.
„Muidugi mitte. Ma lähen lasen endale soengu teha.” Paistis, et Myrna oli tõesti tänapäevase maailmaga kontakti kaotanud.
„Siegfried Sassoonil?”
„Mitte isiklikult temal, aga kellelgi tema salongist.”
„Või tema kambast. Ma olen aru saanud, et see on põrgu, mis võtab nii nooruse kui ka naeruhimu.”
Clara oli näinud pilte Sassooni salongidest ning kuigi Myrna kirjeldus oli pisut dramaatiline, polnud see ka päris vale, kui otsustada fotodele jäänud mornide ja õnnetu moega naiste põhjal.
Mõni tund hiljem, rassides mööda rue Sainte-Catherine’i, labakutes käed kingitustest pungil kottide paelu hoidmas, oli Clara kurnatud, kuid rahul. Ta ostupillerkaar oli läinud suurepäraselt. Ta oli leidnud Peterile ideaalse kingituse ning väiksemaid asju sugulastele ja sõpradele. Myrnal oli õigus. Jane’il oleks olnud lõbus näha, kuidas ta raha kulutab. Ning Myrnal oli kummalisel kombel olnud õigus ka selle Sassooni-värgi asjas.
„Nailonsukki? Šokolaadi?” kostis lüüriline, soe hääl tema selja tagant.
„Ma just mõtlesin sinu peale, reetur selline. Sa saatsid mu Montréali kurjadele tänavatele võhivõõrastelt küsima, kust ma leiaksin Siegfried Sassooni.”
Myrna toetus naerust vappudes vastu vana pangahoone seina.
„Ma ei tea, kas selle üle vihastada või rõõmustada, kuid keegi ei saanud aru, et ma tahan lasta juukseid lõigata ammu meie hulgast lahkunud, esimese maailmasõja aegsel poeedil. Miks sa ei öelnud mulle, et see oli Vidal, mitte Siegfried?” Nüüd naeris ka Clara, poetades oma kompsud lumisele kõnniteele.
Kui Myrna naeruhoog vaibus, astus ta sammu tagasi, et Clara üle vaadata. „Näeb päris uhke välja.”
„Mul on ju kootud müts peas, sa lollakas,” ütles Clara ja mõlemad naised naersid jälle, kui Clara villase mütsi üle kõrvade tõmbas.
Selles keskkonnas olnuks raske end mitte muretuna tunda. Oli 22. detsember, kell oli neli saamas ja päike oli juba loojunud. Montréali alati lummavaid tänavaid kaunistasid nüüd ka jõulutuled. Rue Sainte-Catherine’il helendasid dekoratsioonid, valgus peegeldus lumehelvestelt. Tipptunni ummikutesse takerdunud autod liikusid teosammul, jalakäijad ruttasid mööda lumiseid kõnniteid, peatudes vahel heledasti valgustatud vaateakende vaatamiseks.
Otse ees oli nende siht. Ogilvy. Ja aken. Clara nägi juba poole kvartali kauguselt helendust, akent silmitsevate laste nägudelt peegeldus selle võlujõud. Külma polnud enam tunda, hetk tagasi trüginud ja mükselnud rahvahulk kadus; isegi Myrna jäi tagaplaanile, kui Clara aknale lähenes. Seal see oli. Vesiveski metsa vahel.
„Saame seal kokku,” sosistas Myrna, kuid sõber oli juba kadunud. Sosistas akna poole. Mööda selle ees seisnud lastest, üle lumisel kõnniteel vedeleva kaltsuhunniku ja otse idüllilisele jõuluväljapanekule. Kõndis siis üle puust silla puust veskihoones ootava karuvanaema poole.
„Saate anda mõne mündi? L’argent, s’il vous plaît?2”
Clara maailma tungis öökimisheli.
„Oh, rõve. Emme,” hüüdis lapshääl, Clara pööras pilgu aknalt ja vaatas maha. Kaltsuhunnik oli oksendanud, okse auras mehe ümber mässitud tekikoorikul. Või naise. Clara ei teadnud ega hoolinud. Teda pahandas, et ta oli seda hetke oodanud terve aasta, terve nädala, terve päeva ning mingi tänaval lebav saast oli selle täis oksendanud. Ning nüüd kõik lapsed nutsid ja võlu oli kadunud.
Clara taganes aknast kaugemale ja vaatas Myrnat otsides ringi. Mõistis siis, et ilmselt oli too sisse läinud, juba tähtsündmusele platsi võtnud. Mitte ainult vaateaken polnud neid sel päeval Ogilvy kaubamaja juurde toonud. Ruth Zardo, nende küla elanik ja hea sõber, esitles keldrikorruse raamatupoes oma värsket raamatut.
Tavaliselt toimusid need esitlused Kolme Männi bistroos, kus Ruthi õhukesed luulevihikud hajameelsetele kohalviibijatele pihku libistati. Kuid nüüd oli juhtunud midagi hämmastavat. Kolme Männi küla eakas, kipras, mõrumeelne luuletaja oli võitnud kindralkuberneri auhinna. Üllatades sellega kõiki. Mitte et ta poleks seda väärt olnud. Clara teadis, et ta luuletused olid kaunid.
Kes on sulle nõnda valusalt haiget teinud,
et haavad enam ei paranegi?
Miks vastad lepituskatsele mossis suuga?
See pole ju alati olnud nii.
Jah, Ruth Zardo vääris auhinda. Jahmatav oli ainult, et keegi teinegi seda mõistis.
Kas see võib juhtuda ka minu kunstiga, mõtles Clara, tuhisedes pöörduksest Ogilvy hästilõhnavasse, kõlatusse atmosfääri. Kas keegi nopib mu unustusest välja? Ta oli viimaks söandanud sokutada oma teoste näiteid uue naabri CC de Poitiers’ kätte, kui oli bistroos pealt kuulnud, kuidas too rääkis oma heast ja lähedasest sõbrast Denis Fortinist.
Isikunäitus Fortini galeriis Montréali Outremonti kvartalis oleks tähendanud päralejõudmist. Fortin valis sinna ainult parimaid; värskeima, sügavaima ja julgeima mõtte ja käekirjaga kunstnikke. Ning tal oli sidemeid kogu maailmas. Isegi … kas sellele võis üldse mõelda? MoMA-s, New Yorgi moodsa kunsti muuseumis.
Clara kujutles end Fortini galerii eranäitusele. Ta oleks särav ja teravmeelne, aupakliku tähelepanu keskmes, vähem andekad kunstnikud ja tähtsad kriitikud haaraksid igast ta läbinägelikust sõnast. Peter seisaks austajateringist pisut eemal, jälgiks mängu kergelt naeratades. Oleks tema üle uhke ja näeks teda viimaks kolleegi ja kunstnikuna.
Crie istus preili Edwardsi tütarlastekooli lumisel trepil. Oli pime. Nii sees kui ka väljas. Ta põrnitses midagi nägemata enda ette, kübarale ja õlgadele kogunes lund. Tüdruku kõrval maas oli kott tema lumehelbekostüümiga. Selle vahele oli topitud tunnistus.
Ainult A-d.
Ta õpetajad olid keelt laksutanud, pead vangutanud ja kurtnud tõsiasja üle, et selline aju nii rikkis kehas on tõeline raiskamine. Karjuv ebaõiglus, oli üks neist öelnud, ja kõik naersid. Välja arvatud Crie, kes juhtus parajasti mööda minema.
Kõik õpetajad olid nõustunud, et neil tuleb karmilt noomida seda – kui peaks õnnestuma süüdlane välja selgitada –, kes oli Cried nii rängalt solvanud, et too suutis vaevu rääkida või otsa vaadata.
Lõpuks tõusis Crie püsti ja hakkas ettevaatlikult Montréali kesklinna poole kõndima; ta tasakaalu häirisid libedad, järsud kõnniteed ja šifoonist lumehelbe talumatu raskus.
4
Läbi Ogilvy jalutades ei olnud Clara kindel, kumb oli hullem, õnnetu kerjuse hais või kaubamajas leviv imal parfüümide lõhn. Kui mõni kõhnuke näitsik oli juba umbes viiendat korda teda tootetutvustuse käigus pritsinud, oli tal vastus käes. Ta oli iseendalegi vastik.
„Oli ka kuramuse aeg juba.” Ruth Zardo lonkas Clarale vastu. „Sa näed välja nagu kodutu, kes kogu oma elamist kaasas tassib.” Nad suudlesid teineteist mõlemale põsele. „Ja sa haised.”
„See pole mina, see on Myrna,” sosistas Clara ja noogutas lähedal seisva sõbra suunas, lehvitades käega nina all. Ning pani imeks, et luuletaja oli teda tavalisest soojemalt tervitanud.
„Näh, osta see ära.” Ruth ulatas talle oma uue raamatu „Mul on kõik HÄSTI”. „Ma annan sulle isegi autogrammi. Aga enne pead sa selle ära ostma.”
Pikk ja väärikas, lonkas Ruth Zardo kepile toetudes oma väikese laua juurde tohutu