Jooks. Jean Echenoz

et temast saaks kooliõpetaja. Emil oleks hea meelega õpetajaeksami ära teinud, aga juba XVIII sajandist peale on Tšehhoslovakkias õpetaja peamiseks ülesandeks lapsed laulma panna, õpetada nad muusikat tundma ja kuulama. Aga Emilile on paraku elevant kõrva peale astunud – niisiis kõlbmatu. Ainus võimalus on seega Bata.

      Bata, kus juhul kui ebameeldiv Zlíni kross kõrvale jätta, võiks Emili tulevik juba üsna helge paista, ainult et nüüd on sakslased platsis. Linn on natsilippe täis, nende kandjad marsivad väljakutel, tänavatel ja isegi kingavabriku kontorites, kus nad võimu enda kätte haaravad nagu igal pool mujalgi. Laboriuuringute rahad keeratakse kinni, pooleliolevad katsed pannakse seisma, eksperimendid keelatakse ära. Nii ei jäägi muud üle kui õpingutega edasi minna, eksameid teha ja paremaid aegu oodates tsehhi tagasi kolida.

      3

      Natsionaalsotsialistlik propaganda kõigis oma avaldumisvormides on koha kenasti sisse võtnud. Ajakirjandust, filme, raamatuid ja laule tsenseeritakse. Välismaiste raadiojaamade kuulamine keelatakse ära. Üsna kohustuslikud miitingud ja ettekanded, brošüüride jagamine, suured loosungid. Tänavad on täis külvatud seinalehti, fotoreportaaže, millega näidatakse, et okupatsiooniarmee on nii korrektne, et enam korrektsem olla ei saagi. Liiati pole ju tegemist okupatsiooniga. Saksa armee austab inimesi ja nende vara. Saksa sõdur on lastesõber.

      Kinos, kui Emilil leidub aega ja raha seal käia, näidatakse värskeid uudiseid: enne filmi klassikaliste dokumentaalfilmide asemel ja nende pähe ringvaatena esitatavaid autentse info põhjal kokku pandud autentseid kaadreid. Need koosnevad veetlevatest, harmoonilistest piltidest, mille taustal kõlav mahe diktorihääl pöördub soojalt vaataja poole, kuulutades, et kõik on jälle nagu ennegi, et maa peal valitseb rahu, ühtsus ja vendlus.

      Propagandaga asuvad tegelema kihku-kähku loodud noorteorganisatsioonid, propagandatöö käib jõuliselt ka koolides ja ülikoolides. Okupandi üks esimesi algatusi on noortele spordiürituste korraldamine – kergejõustik, sportmängud – ja needki on jälle üsna kohustuslikud.

      Esimene jooks, millest Emil osa võtab, on niisiis üheksa kilomeetri pikkune kross, mille Wehrmacht Brnos korraldab ja kus astuvad vastamisi ühesugustest Übermensch’i välimusega sportlastest koosnev atleetlik, sihvakas, arrogantne ja esinduslikus varustuses Saksa võistkond ning nälginud ja räbalates tšehhide punt: pikkades aluspükstes arglikud maapoisid ja mõned habemesse kasvanud amatöörjalgpallurid. Emil ei osale võistlusel kuigi hea meelega, ent ta on kohusetundlik ja põhjalik poiss, ta võtab asja ette ja teeb ära nii hästi, kui suudab. Kuna ta lõpetab eneselegi märkamatult ja aarialaste suureks pahameeleks teisena, hakkab tema vastu huvi tundma kohaliku spordiklubi treener. Sa jooksed imelikult, aga päris hästi, ütleb too. Ei no tõesti imelikult jooksed, rõhutab treener kahtlevalt pead raputades, aga noh, ikkagi päris hästi. Neist kahest väitest kuulab ja kuuleb Emil möödaminnes ainult teist.

      Kuivõrd sõbrad on tähele pannud, et ta on küll imelik, aga ikkagi päris hea, kutsuvad nad teda jälle endaga koos jooksma, kuid tema keeldub. Talle küll meeldib aeg-ajalt joosta, nagu meile kõigile, aga sellega asi ka piirdub. Kuigi Brnos tuli juhtumisi päris hea tulemus, ei usu ta, et tal oleks mingeid erilisi eeldusi, ja ega ta sellele suurt ei mõtle, see pole tema teema, liiatigi näeb ta ju hästi, et enamik teisi jookseb temast kiiremini. Hommikvõimlemiselt tulles teeb ta nendega vahel mõne kiirema jooksu, aga ainult selleks, et neile heameelt valmistada, ja on ikka viimaste seas. Niisiis ütleb ta, et ei, pigem mitte, teda see ei huvita, ja et mitte mingil juhul, no ikka kindlasti mitte ei taha ta kuuldagi võistlemisest.

      Aga eks ole ju teada, milline see meie Emil on, ta ütleb ei, aga näol särab naeratus. Nii või teisiti naeratab ta kogu aeg, seetõttu meeldib ta teistele ja need käivad talle jätkuvalt peale. Ta laseb ennast paluda, aga üldiselt on teda kerge ära rääkida ja see nõrkus talle enda juures eriti ei meeldi. Ta võib ju seletada, et ega ta eriti ei taha, aga kuigi pikalt ei suuda ta kunagi puigelda. Olgu peale, lõpuks annab ta järele, olgu-olgu. Ja ta lähebki.

      Ootamatu on aga see, et varsti hakkab jooksmine talle meeldima. Ta ei ütle midagi, kuid tundub, et see on talle aina rohkem meele järele. Mõne nädala pärast hakkab ta juba üksi jooksmas käima, lihtsalt lõbu pärast, kusjuures see on talle endalegi üllatav ja parema meelega ei räägi ta sellest mitte kellelegi. Õhtupimeduses, kui keegi ei näe, jookseb ta nii kiiresti, kui suudab, vabrikust metsani ja tagasi. Ehkki ta ise suu kinni hoiab, jääb see lõpuks ikkagi teistele silma, nad hakkavad uuesti peale käima ja tema, nagu alati liiga lahke, et kaua vastu panna, läheb trenni tagasi, kuna nad seda nii kangesti tahavad.

      Ent nii lahke, kui ta ongi, avastab ta õige pea, et talle meeldib võidelda: esimestel kordadel, kui ta staadionile lastakse, paneb ta kogu jõu mängu ja võidab mängeldes kaks jooksu, tuhat viissada ja kolm tuhat meetrit. Teda õnnitletakse ja julgustatakse, talle antakse autasuks võileib ja õun, teda kutsutakse tagasi ning ta tulebki ja hakkab staadionil treenima, esiti nalja pärast, aga siis juba aina tõsisemalt. Keset tööstusrajooni paiknev inetu Zlíni staadion asub elektrijaama vastas, tuul ajab korstnasuitsu sinnapoole, sportlastel on silmad tolmu ja tahma täis. Neist ebameeldivustest hoolimata hakkab ka see staadion Emilile täitsa meeldima, õhk on seal siiski puhtam kui tsehhis.

      Tsehhis, muide, pole asjalood kuigi hästi. Midagi seal vussi läks ja karistuseks suunati Emil silikaadipurustuse osakonda. See on veelgi tänamatum töö, valge tolm, millega ta üleni kaetud on ja mida ta ka kopsudesse tõmbab, annab talle hinge kinni hoidva kummituse ilme. Kui ta selle üle kaebab ja üleviimist palub, ütleb personaliülem lahkelt, et kui ta rahul ei ole, siis võib ta alati töölaagrisse minna. Rohkem Emil peale ei käi.