Loomingu Raamatukogu
Eesti Kirjanike Liidu ajakiri
LXIII aastakäik
2019 / 37
Jean Echenoz
Jooks
Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff
SA Kultuurileht
Algupärand:
Jean Echenoz
Courir
Les Éditions de Minuit [2008]
Cet ouvrage a bénéficié du soutien des Programmes d’aide à la publication
de l’Institut français
Käesoleva teose väljaandmist on toetanud Prantsuse Suursaatkond ja
Prantsuse Instituut Eestis
Toimetanud Triinu Tamm
Korrektuuri lugenud Katrin Kern
Kujundanud Maris Kaskmann
© Editions de Minuit – Paris 2008. Kokkuleppel Lester Literary Agencyga
© Tõlge eesti keelde ja saateks. Indrek Koff ja Loomingu Raamatukogu, 2019
© Foto. Roland Allard.
Kolleegium
Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher
Toimetus
Harju 1, 10146 Tallinn
Tel.: 627 6425
E-post: [email protected]
E-raamat OÜ Flagella
ISSN 1406-0515
ISBN 978-9949-638-60-4 (trükis)
ISBN 978-9949-638-61-1 (epub)
1
Sakslased sisenesid Määrimaale. Nad saabusid hobuste seljas, mootorratastel, sõidu- ja veoautodega, kuid samuti tõllas, nende järel tulid jalaväeüksused ja moonavoorid ning mõned väiksemat mõõtu poolroomik-soomusmasinad, muud ei midagi. Veel ei olnud näha suuri tanke – Tiigreid ja Pantreid –, mida juhtisid mustas vormis tankistid. Must, muide osutub väga praktiliseks, õliplekid ei paista sellelt välja. Õhust jälgivad operatsiooni mõned Messerschmitti Taifun-tüüpi ühemootorilised luurelennukid, ent kuna nende ülesandeks on vaid jälgida, et kõik rahulikult laabuks, ei ole need isegi mitte relvastatud. Tegemist on väikese ja vaikse välkinvasiooniga, tagasihoidliku muretu annekteerimisega, tõeline sõda see veel ei ole. Sakslased lihtsalt saabuvad ja seavad ennast sisse, ongi kogu lugu.
Operatsiooni juhtkonda sõidutavad Horch 901-d ja Mercedes 170-d, mille peenikese voldiga hallide kardinate tagant kindralid õieti väljagi ei paista. Tõllad on avatumad, neis sõidavad madalama aukraadiga ohvitserid, pikad mantlid seljas, kõrged vormimütsid peas, raudristid lõua all. Osa ohvitsere on ratsa, mõned hobused veavad järel välikööke. Sõdurite transportimiseks kasutatakse Opel Blitzi veokeid ning raskeid külgkorviga Zündappi mootorrattaid juhivad kiivrit ja ketiga rinnaplaati kandvad sandarmid. Kõiki neid transpordivahendeid ehivad punalipud, mille keskel on valge ring ja selle sees omakorda too pisut eriline rist, mida praegusel ajal enam näidata ei passi. Sama kaunistus ilutseb ka ohvitseride varrukal.
Kui see seltskond kuue kuu eest Sudeetidesse jõudis, võtsid sealsed Saksa kodanikud nad üsna hästi vastu. Nüüd aga, kui on ületatud Böömi- ja Määrimaa piir, on vastuvõtt tinahalli madala taeva all märksa jahedam. Prahasse sisenes seltskond hauavaikuses ja Määrimaalgi ei tungle teede ääres erilised rahvamassid. Need, kes on söandanud tulla, vaatavad seda rongkäiku pigem umbusu kui uudishimuga, et mitte öelda vaenulikult, ent miskipärast aimavad nad ka, et siin nalja ei mõisteta, praegu pole õige hetk oma antipaatiat välja näidata.
Emilit pealtvaatajate seas ei ole, tal on muudki tegemist. Esiteks, kuna ta jättis kolm aastat tagasi kooli pooleli, sest perekonnal polnud selle jaoks raha, ja töötab nüüd õpipoisina vabrikus, kus samuti nalja ei mõisteta. Teiseks käib ta pärast tööd keemiakursustel, lootes ühel heal päeval saada millekski enamaks kui õpipoiss. Ja kui ta siis lõpuks koju jõuab, aitab ta isa aiapidamise juures, ja see pole mingi iluaed, seal tuleb kasvatada peatoidust ja selle koha pealt mõistetakse nalja veelgi vähem. Emil on seitsmeteistkümneaastane, ta on pikk, heledapäine, kolmnurkse näoga poiss, üsna ilus ja rahuliku olemisega, ta naeratab alatasa ja siis tulevad nähtavale tema suured hambad. Tema silmad on heledad, hääl peenike ja nahk valge, niisugune, mis kardab päikest. Aga täna ei ole päikest kusagil.
2
Niisiis on sakslased sisenenud Määrimaale, nad seavad ennast seal sisse ning okupeerivad söe- ja teraselinna Ostrava, mille lähistel Emil on sündinud ning kus tegutsevad edukad tööstusettevõtted, millest kõige suuremad, Tatra ja Bata, pakuvad mõlemad võimaluse liikuda: üks teeb autosid, teine jalanõusid. Tatra toodab ilusaid ja kalleid limusiine, Bata kingi, mis pole ülearu viletsad ega ülearu kallid. Kui on vaja tööd, astutakse emma-kumma juurde sisse. Emil sattus Bata vabrikusse, mis asub Ostravast sada kilomeetrit lõuna pool Zlínis.
Ta elab kutsekooli ühiselamus ja töötab lihttöölisena kummiosakonnas, mida kõik eelistavad vältida, kuna seal haiseb jubedalt. Tsehh, kuhu ta alguses suunati, toodab päevas kaks tuhat kakssada paari kummitallaga tenniseid ja Emili esimene töö seisnes selles, et tal tuli neid taldu hammasratta all ühtlaseks pressida. Aga tempo oli hirmuäratav, hais väljakannatamatu, töö käis liiga kiires taktis, vähimagi ebatäpsuse eest karistati trahviga, iga hilinemise eest võeti juba isegi väikesest palgast maha, õige pea oli selge, et ta ei saa hakkama. Seejärel suunati ta liistude valmistamise tsehhi, kus töö ei olnud vähem vaevarikas, aga vähemalt ei haisenud seal nii hirmsasti, ja ta pidas vastu.
See asi kestab mõne aja ja siis läheb veidi kergemaks. Emil tuubib kõvasti ja ta viiakse üle keemiaosakonda, kus elu on pisut parem. Ehkki tema ülesandeks on happetünne täis jäises angaaris tselluloosi valmistada, meeldib Emilile seal palju rohkem. Muidugi eelistaks ta laboris olla, osaleda viskoosi kvaliteedi tõstmises või kunstsiidi väljatöötamises, aga esialgu tundub ka see töö talle meeldivat. Meeldib isegi nii väga, et peainsener, kes on temaga rahul, soovitab tal ennast ülikooli õhtusesse õppesse kirja panna. Silmapiiril hakkab vaikselt terendama tasane Tšehhi keemiku karjäär.
Vabrikul on aga üks väike mure: Bata soovib müüa aina rohkem kingi, mida eksporditakse kõikjale üle kogu ilma, ja sellest soovist võib aru saada, aga kuna töö ratsionaliseerimine viimase piirini ei anna rahuldavaid tulemusi, tahab ettevõte lisaks kõigi võimalike vahendite abil ka oma nime tuntuks teha ja kasutab selleks kõiki mõeldavaid reklaamikanaleid. Muude algatuste seas on kokku pandud oma jalgpallimeeskond, mis peab viima Bata värvid kõigile staadionitele. Emilit jätab see üsna ükskõikseks, kuid õnnetuseks korraldatakse igal aastal ka Zlíni krossi nimeline jooksuvõistlus, millest peavad osa võtma kõik kutsekooli õpilased, kellele pannakse selleks puhuks selga firma kirjadega särgid. Ja seda üritust Emil ei salli.
Sporti jälestab ta nii või teisiti. Oma vendadesse ja sõpradesse, kes vabal ajal totralt palli togivad, suhtub ta peaaegu et põlgusega. Kui nad teda vahel kaasa mängima sunnivad, osaleb ta vastu tahtmist, ta ei oska palliga midagi pihta hakata ega tunne mängureegleid. Huvi teeseldes vaatab ta tegelikult mujale ja üritab vaikselt palli eest kõrvale hoida, kuigi selle trajektoori ei oska ta iial ette aimata. Kui ta aga kogemata kombel palli otsa koperdab, virutab ta hea litaka, et sellest vabaneda, kusjuures suunda valimata, ja sageli lendab pall hoopis oma värava poole.
Niisiis ei paku Zlíni kross Emilile vähimatki huvi, ta osaleb ainult sellepärast, et teda sunnitakse, üritab sellest taagast kuidagi kõrvale hiilida, aga midagi pole parata. Asjata proovib ta iga kord tund enne starti lonkama hakata, kaevates ränka pahkluu- või põlvevigastust, et saada jooksust vabastus, asjata krimpsutab ta nägu ja oigab valjuhäälselt, arste juba nii kergesti ninapidi ei vea. Tuleb minna. Olgu, eks ta siis lähe. Sport on Emilile vastukarva ka sellepärast, et ta on isalt pärinud suhtumise kehakultuuri kui