„Kallis vend. Sa ei taha üldsegi endast kirjutada. Võib-olla ei lähe Sul hästi, ja seepärast Sa ei kirjuta. Sa oled jälle, nagu juba nii sageli, ilma korraliku kindla tegevuseta, olen pidanud seda kahetsusega kuulma, ja veel võõrastelt inimestelt. Paistab, et ma ei tohigi Sinult enam otsekoheseid teateid oodata. Usu, see teeb mulle valu. Nii palju on praegu asju, mis mind ainult ebameeldivalt puudutavad, pead siis ka Sina, kellest ma olen alati palju oodanud, veelgi tumestama minu meeleolu, mis paljudel põhjustel sugugi roosiline ei ole? Ma loodan veel, aga luba mul, kui Su vend on Sulle veel pisutki armas, mitte liiga kaua asjatult Sinu peale loota. Tee ometi kord midagi, mis võiks anda põhjust Sinusse veel ühes või teises suhtes uskuda. Sul on annet, ja Sul on, nagu mulle meeldib mõelda, helge pea, pealegi oled Sa arukas ja kõiges Sinu öeldus peegeldus ikka vastu see hea tuum, millest olen alati tundnud Sinu hinge. Mispärast aga nüüd, kui Sa selle maailma asju juba tunned, ikka jälle nii vähe püsivust, nii tormakalt jälle hüpe kuhugi mujale? Kas Sind siis Su enda käitumine ei hirmuta? Sinus peab jõudu olema, et Sa taluda jaksad seda alatist ametite vahetamist, mis kuhugi ei vii. Mina Sinu asemel oleksin ammu meelt heitnud. Ma tõesti ei mõista Sind selles asjas, aga just selsamal põhjusel ei loobu ma ka lootusest näha Sind kord energiliselt karjääri tegemas, kui Sa juba piisavalt peaksid olema kogenud, et ilma kannatlikkuse ja hea tahteta ei saavuta maailmas midagi. Ja Sina tahad ju ometi kindlasti midagi saavutada. Nii täiesti auahnuseta Sa minu teada küll ei ole. Minu nõuanne on niisiis: pea vastu, tee kolm või neli lühikest aastat rasket tööd, kuula oma ülemaid, näita, et Sa võid midagi saavutada, aga ka seda, et Sul on iseloomu, siis avaneb Sulle tee, mis viib Sind läbi kogu tuntud maailma, kui Sul reisimise tuju on. Ilm ja inimesed annavad end Sulle hoopis teisel viisil tunda, kui Sa tõesti ka keegi oled, kui Sa teistele midagi tähendada võid. Niiviisi, paistab mulle, võid Sa elust ehk palju enam rahuldust leida kui õpetlane, kes, kuigi ta täpselt tunneb neid niite, mille otsas ripub kõik elu ja tegevus, jääb ometi aheldatuks oma kitsasse töötuppa, kus sageli ei ole just kuigi hubane ja meeldiv, nagu ma omaenda kogemuse põhjal võin öelda. Veel on aega, et Sinust võiks saada silmapaistvalt võimekas kaupmees, ja õieti ei tea Sa ju, mil määral on kaupmehel võimalusi oma elu tõesti külluslikult sisse seada. Nii, nagu Sa praegu elad, nii luusid Sa vaid elu seinaääri ja pragusid mööda: see peab lõppema. Ehk oleksin ma pidanud varem, palju varem sekkuma, Sind pigem tegudega kui manitsustega üles aitama, aga ma ei tea, Sinu uhke meele juures, mis tahab alati ja kõikjal ise toime tulla, ehk oleksin ma Sulle pigem viga teinud kui Sind tõesti veenda suutnud. Mida teed Sa nüüd oma päevadega? Jutusta mulle ometi sellest. Ma olen ehk ära teeninud, mure tõttu, mida ma Sinu pärast tunnen, et Sa minuga pisut usaldavam ja jutukam oleksid. Mida on minus siis sellist, et Sa peaksid hoiduma mind vabalt ja usaldavalt enda lähedale lubamast? Olen ma siis kuidagi kardetav? Mida on minus vältida? Seda seisukorda ehk, et ma olen „vanem” ja tean võib-olla mõnevõrra rohkem kui Sina? Võta teadmiseks, et ma oleksin rõõmus, kui võiksin veel noor olla, ja vastutustundetu ja teadmatuses. Ma ei ole just nii rõõmus, kallis vend, kui inimene olema peaks. Ma ei ole õnnelik. Ehk on minu jaoks juba liialt hilja, et veel õnnelikuks saada. Ma olen nüüd sellises vanuses, mil mees, kel veel oma kodu ei ole, ei saa valusa igatsuseta mõelda neile õnnelikele, kes võivad oma majapidamise mõne noore naise kätesse usaldada. Mõnd tüdrukut armastada on ilus, vend. Ja see ei ole mul õnnestunud. – Ei, Sul pole vaja mind sugugi karta, mina ju olen see, kes Su jälle üles otsib, kes Sulle kirjutab, kes loodab, et talle vastatakse sõbralikult ja usaldavalt. Sina oled ehk minust rikkamgi, Sul on rohkem lootusi ja palju rohkem õigust neid hellitada, Sul on plaane ja väljavaateid, millest mina unistadagi ei või, ma ei tunne Sind enam kuigivõrd, ja kuidas see olekski võimalik nende lahusolekuaastate järel. Luba mul Sind jälle tundma õppida ja sunni end mulle kirjutama. Ehk võin ma veel näha kõiki oma vendi õnnelikena; Sinust ootaksin igal juhul rõõmsaid teateid. Mida teeb Kaspar? Kirjutate te teineteisele? Kuidas elab tema kunst? Tahaksin hea meelega ka temast midagi kuulda. Ela hästi, vend. Ehk räägime juba varsti. Sinu Klaus.”
Nädal hiljem astus Simon õhtu eel juhataja kabinetti ja esines järgmise kõnega: „Te valmistasite mulle pettumuse, ärge tehke nii imestunud nägu, seda ei anna muuta, ma lahkun täna teie ärist ja palun, et te minu palga välja maksaksite. Palun lubage mul lõpuni kõnelda. Ma tean liiga täpselt, mida ma tahan. Nädalaga on kogu raamatuäri minu jaoks vastikuks muutunud, kui see peab koosnema sellest, et varahommikust hilise õhtuni, kui väljas paistab kõige leebem talvepäike, seista puldi taga, selg küürus, sest pult on minu kehale liiga väike, kirjutada nagu mõni kuradima esimene ettejuhtuv kirjutaja ja täita ametikohta, mis minu vaimule ei sobi. Ma oskan hoopis muud teha, kui siin heaks arvatakse minu osaks jätta, härra raamatukaupmees. Ma arvasin, et võin teie juures raamatuid müüa, elegantseid inimesi teenindada, kummardusi teha ja ostjatele hüvasti öelda, kui nad kauplusest lahkuvad. Ka mõtlesin ma, et saan võimaluse heita pilk raamatuäri saladuslikku olemusse ja tabada äri ilmes ja käekäigus kogu maailma. Aga ei midagi seesugust. Kas arvate, et minu noorusega on nõnda kehvasti, et mul on vaja see vangistada ja lämmatada mõnes täiesti kasutus raamatupoes? Te eksite näiteks ka, kui arvate, et noorel inimesel on selg vaid küüru tõmbamiseks. Miks ei andnud te mulle istumiseks või seismiseks head, korralikku, minule sobivat kirjutuspulti? Kas ei ole siis suurepäraseid Ameerika lõikega kirjutuspulte? Kui juba soovitakse töötajat, arvan ma, tuleb ka teada, kuidas teda hoida. Seda te, nagu paistab, ei teadnud. Jumal teab, et noorelt algajalt nõutakse kõike: usinust, truudust, täpsust, taktitunnet, kainust, tagasihoidlikkust, mõõdutunnet ja sihikindlust ja kes teab, mida kõike veel. Kellele aga tuleks pähe härra juhatajalt mingisuguseid voorusi nõuda. Kas ma peaksin oma jõu, oma teotahte, oma rõõmu ja ande, mis mul on nii säravalt käes, mõne vana, kehva, kitsa raamatupoepuldi taha viskama? Ei, enne kui ma seda teen, võiksin pigem soldatiks minna ja oma vabaduse täiesti ära müüa, nii et mul seda enam ei olekski. Ma ei talu hästi midagi poolikut, auväärt härra, parem ärgu olgu mul üldse mitte midagi, siis kuulub mulle veel vähemasti mu hing. Küllap te mõtlete, et nii tormakalt kõnelda ei ole kuigi sobilik, ja see siin ei ole ka kõnelemise koht – olgu, ma vaikin, makske mulle välja, mis on mulle ette nähtud, ja enam te mu nägu ei näe.”
Vana raamatukaupmees oli väga imestunud, kui kuulis noort, tasast, pelglikku inimest, kes oli nädala jooksul nii usaldusväärselt töötanud, nüüd seesugusel viisil kõnelemas. Kõrvalruumist vaatasid ja kuulsid seda stseeni pealt nii umbes viis kokkupistetud pead, ametnike ja käskjalgade omad. Vanahärra ütles: „Kui ma midagi sellist kahtlustada oleksin osanud, härra Simon, oleksin ma kauem kaalunud, kas teile oma äris tööd anda. Te paistate olevat ju lausa kummaliselt heitliku meelega. Kuna teile kirjutuspult ei sobi, ei sobi teile siin miski. Millisest maailmanurgast teie siis tulete, ja kas seal on palju teiesuguseid noori inimesi? Vaadake, kuidas te nüüd seisate minu, vana mehe ees. Te ei tea ju isegi, mida te oma ebaküpses peas õieti tahate. Ei, ma ei hoia teid kinni, siin on teie raha, aga, ausalt öeldes, see ei teinud mulle rõõmu.” Raamatukaupmees maksis talle tema raha välja, Simon pani selle taskusse.
Koju jõudnud, nägi ta laual venna kirja, luges seda ja mõtles omaette: „Ta on hea inimene, aga ma ei kirjuta talle. Ma ei oska oma olukorda kirjeldada, see ei ole ka kirjeldamist väärt. Kurtmiseks ei ole mul põhjust, rõõmuhõiseteks samuti mitte, vaikimiseks on igati.