jälestatakse kirpe, lutikaid, täisid või koisid, ja president-sõjaväe ülemjuhataja ütles, et me peame neile reeturitele, neile hüpiknukkudele, neile silmakirjateenritele ajujahi korraldama, ja ta sõimas neid Tartuffe’ideks, ebahaigeteks, misantroopideks, naeruväärseteks eputisteks, ta kuulutas, et proletariaadi revolutsioon võidab ükskord niikuinii, et vaenlane purustatakse, et ta tõrjutakse tagasi, ükskõik kust ta ka ei tuleks, ta ütles, et Jumal on meiega, et meie riik on igavene nagu ta ise, ta soovitas rahvuslikku ühtsust, hõimusõdade lõpetamist, ta ütles, et me kõik põlvneme ühistest esivanematest, ja viimaks peatus ta Tuulest Viidud Krediidi juhtumil, mis riiki lõhestas, ta kiitis Kangekaelse Teo pealehakkamist, ta lubas talle määrata Auleegioni ordeni, ja lõpetas kõne sõnadega, mida ta iga hinna eest igavikku raiuda tahtis, oli selge, et need olid just need sõnad, sest ta kordas neid üha uuesti ja uuesti, endal käed avali, nagu embaks sekvoiat, ja ta aina korrutas „ma saan teist aru”, ka see lause sai kogu maal kuulsaks, ja sellepärast, nii naljaviluks, on meil, lihtsatel inimestel, kombeks öelda, et „minister süüdistab, president saab aru”
