söelastiga, viljalastiga, ja me sõbrad
kadusid igaveseks ookeani taha.
Koidik leiab meid väsinud lambi kõrvalt
kritseldamas paberile kohmakalt, vaevaliselt
laevu, näkineide või merikarpe;
videvikus laskume jõe äärde,
sest see näitab meile teed mere poole,
ning veedame ööd keldrites, mis lõhnavad tõrva järele.
Meie sõbrad on lahkunud, võib-olla me ei näinud neid kunagi,
võib-olla kohtasime neid siis, kui uni veel
kandis meid hingava laine ligi,
võib-olla otsime neid, sest otsime teist elu,
teispool kujusid.
VI
M. R.
Aed oma purskkaevudega vihmas –
sa näed seda vaid madalast aknast
uduse klaasi tagant. Su kamber
saab valgust vaid kolde leegist
ja vahel toovad kauged välgusähvatused ilmsiks
kortsud su otsaesisel, mu vana Sõber.
Purskkaevudega aed, mis sinu käes
oli teise elu rütm, teispool katkisi
marmorkujusid ja traagilisi sambaid,
ning tants oleandrite keskel
uute kivimurdude lähedal –
hägune klaas lõikab selle ära su tundidest.
Sa ei hinga; muld ja puude mahl
hoovavad su mälust, et koputada
vastu klaasi, millele koputab vihm
välismaailmast.
VII
Lõunatuul
Lääne pool põrkab meri vastu mäeahelikku.
Kurakätt lõõtsub lõunatuul ja ajab meid hulluks,
säärane tuul, mis koorib luud lihast paljaks.
Me kodu kesk mände ning jaanikaunapuid.
Suured aknad. Suured lauad,
et kirjutada sulle kirju, mida oleme kirjutanud
juba nii palju kuid, ning heita need
meid lahutavasse lõhesse, et see täituks.
Koidutäht, kui sa langetasid silmad,
olid me tunnid magusamad õlist haaval,
rõõmuküllamad külmast veest
suulael, tüünemad luigetiibadest.
Sa hoidsid me elu peopesal.
Kui nüüd pärast maapao mõru leiba
jääme öösel valge seina ette,
läheneb meile su hääl nagu tule lootus
ning see tuul ihub taas
meie närvidel habemenuga.
Kõik me kirjutame sulle samu asju
ning kõik vaikivad teiste ees,
igaüks silmitseb sama maailma eraldi –
valgust ja pimedust mäeahelikul
ja sind.
Kes tõstab selle nukruse me südamelt?
Eile õhtul vihmavaling ning täna
taas rõhub kinnikaetud taevas. Meie mõtisklused
nagu männiokkad eilsest vihmahoost,
maja ukse ees hunnikus ja kasutud,
nad soovivad rajada torni, mis variseb kokku.
Keset laastatud külasid
siin lõunatuulele avatud neemel,
sind varjav mäeahelik me ees –
kes rehkendaks kokku meie unustusotsuse hinna?
Kes võtaks vastu me pakkumise, nüüd, sügise lõpul.
VIII
Mida küll otsivad meie hinged, rännates
lagunevate laevade tekkidel,
otsast otsani täis kollase jumega naisi ja nutvaid sülelapsi,
ja unustama ei suuda panna ei lendkalad
ega tähed, millele osutavad mastitipud –
me grammofoniplaatidest kriibitud hinged,
soovimatult seotud olematute palverännakutega,
pomisemas murtud mõtteid võõrastest keeltest.
Mida küll otsivad me hinged, rännates
pehkinud merepalkidel
sadamast sadamasse?
Paigalt liigutades purunenud kive, hingates sisse
männi jahedust iga päev üha raskemalt,
ujudes nii selle
kui tolle mere vetes,
kompimismeeleta,
inimesteta,
isamaal, mis pole enam meie
ega ka teie oma.
Teadsime, et saared on kaunid
kusagil siin ümberkaudu, kus kobame –
natuke madalamal või kõrgemal,
vähimal kaugusel.
IX
Sadam on iidne, ma ei saa enam oodata
ei sõpra, kes lahkus mändidega saarele,
ei sõpra, kes lahkus plataanidega saarele,
ega sõpra, kes lahkus avamerele.
Silitan roostes kahureid, silitan aere,
et mu ihu elavneks ja teeks otsuse.
Purjed eritavad vaid soola lõhna,
mis ühest teisest tormist pärit.
Kui tahaksin jääda üksi, igatseksin
üksindust, mitte säärast ootamist,
hinge kildudeks purunemist silmapiiril,
neid jooni, neid värve, seda vaikust.
Öötähed toovad mu tagasi Odysseuse ootuse juurde,
kes tooneliiliate vahel ootas surnuid.
Siin tooneliiliate vahel randudes soovisime leida
kuristikku, mis nägi haavatud Adonist.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской