Ärgates olid nad ühes linnakeses ja rong sõitis otse läbi peatänava. Oli päikesepaisteline hommik. Ta nägi inimesi tööle minemas, poode, tõldu ja vedruvankreid kõnnitee ääres seismas, ajalehepoisse lehti müümas, puust indiaanlasi sigaripoodide ukse ees. Esiti arvas ta, et näeb und, aga siis talle meenus ja ta otsustas, et see peab olema Chicago. Isa ja onu Tim magasid vastaspingil. Nende suud olid lahti, näod laigulised ja talle ei meeldinud nende väljanägemine kohe üldse. Milly oli kerra tõmbunud villase salli all, mis teda üleni kattis. Rong aeglustas käiku, nad olid jaamas. Kui see on Chicago, siis peaksid nad maha minema. Sel hetkel kõndis mööda konduktor, vana mees, kes meenutas natuke isa O’Donnellit.
„Vabandust, härra, kas see on Chicago?“
„Chicago on alles kaugel, poja,“ vastas konduktor naeratamata. „See on Syracuse.“
Ja nad ärkasid kõik üles ja vaatasid tundide viisi, kuidas möödusid telefonipostid ja linnad, puumajad, tellistest vabrikud pikkades rivides sätendavate akendega, prügimäed, depood, küntud põllud, koplid ja lehmad, ning Millyl läks sõidust süda pahaks ja Fainyle tundus, et ta jalad kukuvad nii pikast istumisest küljest; mõnes kohas sadas lund ja mõnel pool oli päike ja Millyl oli vahetpidamata süda paha ja ta haises jubedalt okse järele ja väljas läks pimedaks ja nad kõik jäid jälle magama; ja jälle oli valge ja siis hakkasid kõik linnad ja talud ja vabrikud ühte sulama, kuhjusid laohooneteks ja elevaatoriteks ning depood venisid nii pikaks kui silm ulatus nägema, ja see oligi Chicago.
Aga väljas oli nii külm ja tuul keerutas tolmu nii kõvasti talle näkku ja ta silmad olid tolmust ja väsimusest kinni kleepunud, nii et ta ei saanud midagi vaadata. Kui nad olid pikka aega oodanud, Milly ja Fainy teineteise vastas külmast kõveras, istusid nad trammi peale ja muudkui sõitsid ja sõitsid. Nad olid nii unised, et ei saanud õieti arugi, kus rong lõppes ja tramm algas. Onu Timi hääl korrutas muudkui uhke elevusega Chicago, Chicago, Chicago. Isa istus lõuga kargule toetades. „Tim, ma tunnen ennast nagu peksasaanud krants.“
Fainy elas Chicagos kümme aastat.
Kõigepealt läks ta kooli ja mängis laupäeva pärastlõunati tagahoovides pesapalli, aga siis jõudis kätte lõpuaktus ja kõik lapsed laulsid „Sulle, kodumaa“ ja kool oli läbi ja ta pidi tööle minema. Onu Timil oli sel ajal North Clarki lähedal ühel tolmusel kõrvaltänaval vana laguneva telliskivihoone esimesel korrusel oma trükikoda. See võttis enda alla vaid väikese osa ehitisest, mida muidu kasutati laohoonena ja tunti eeskätt rottide poolest. Sellel oli üksainus lai klaasaken, mida kaunistas vanainglise kirjas kuldsete tähtedega: TIMOTHY O’HARA, TRÜKKAL.
„Noh, Fainy, vanapoiss,“ ütles onu Tim, „sul on võimalus õppida seda ametit algusest peale.“ Niisiis oli ta jooksupoisiks, viis reklaamide, lendlehtede ja plakatite pakke laiali, põikles muudkui trammide eest kõrvale, tõmmates suurte raskeveohobuste vahupritsmete ees pea alla ja lunides kaubavankritele küüti. Kui midagi kuhugi viia ei olnud, siis nühkis ta alt trükipresse, puhastas trükitüüpe, tühjendas kontori paberikorvi või jooksis kiirel ajal ümber nurga ladujale kohvi ja võileibu või onu Timile väikest pudelit burbooni tooma.
Isa sehkendas karguga veel mitu aastat ringi ja otsis kogu aeg tööd. Õhtuti suitsetas ta onu Timi maja tagaukse lävel piipu, kirus oma ebaõnne ja ähvardas aeg-ajalt Middletowni tagasi minna. Siis ühel päeval jäi ta kopsupõletikku ja suri vaikselt Sacred Hearti haiglas. See oli umbes samal ajal, kui onu Tim ostis realadumismasina.
Onu Tim oli nii elevil, et ta ei võtnud kolm päeva tilkagi. Põrandalauad olid nii mädad, et nad pidid masinale keldrisse telliskividest aluse ehitama. „Noh, kui veel ühe juurde saame, siis betoneerime kogu selle keldri täis,“ rääkis onu Tim igaühele. Terve päeva töö jäi tegemata. Kõik seisid ja silmitsesid seda kõrget musta keerulist masinat, mis seisis seal nagu orel kirikus. Kui masin töötas ja trükikoda täitus sulametalli kuuma haisuga, siis jälgisid kõikide pilgud vilgast küsivat kätt, mis klahvistiku kohal võbeles ja nõtkus. Kui sooje läikivaid trükitüüpe edasi anti, siis vana saksa laduja, keda millegipärast hüüti Mike’iks, lükkas prillid üles laubale ja nuttis. „Viiskümmend viis aastat trükkal, ja nüüd, kui ma olen vana, pean koormat tassides elatist teenima.“
Esimene trükk, mille onu Tim uuel masinal tegi, oli lause: „Kõigi maade töölised, ühinege; teil pole kaotada midagi peale ahelate.“
Kui Fainy oli seitseteist ja hakkas huvituma seelikutest ja pahkluudest ja tüdrukute aluspesust ning nägi õhtuti töölt koju jalutades linna tulesid eredana erkjoovastava läänetaeva taustal, toimus Chicago trükikodades streik. Tim O’Hara oli kogu aeg pidanud ametiühingu trükikoda ja tegi ühingule kõiki trükitöid omahinnaga. Ta tegi valmis isegi lendlehed, millele oli alla kirjutatud „Kodanik“ ja üleval pealkiri „Tulihingeline protest“ ning mida Fainyl lubati ühel õhtul linotüübile laduda, kui masinist oli koju läinud. Üks fraas sööbis Fainyle mällu ja ta korrutas seda omaette samal õhtul pärast voodisse heitmist: „On aeg, et kõik ausad inimesed ühendaksid jõud ja avaldaksid vastupanu privilegeeritud klasside ahnele riisumisele.“
Järgmine päev oli pühapäev ja Fainy sammus mööda Michigani avenüüd, kaasas pakk lendlehti laiali jagamiseks. Oli väga varajane kevadpäev. Üle määnduva kollase järvejää puhusid kerged tuulehood, mis lõhnasid ootamatult lillede järele. Tüdrukud paistsid kohutavalt ilusad ja nende seelikud lendlesid tuules ja Fainy tundis, kuidas kevadine veri temas kuumalt pulbitseb, ta tahtis suudelda ja maas veerelda ja joosta üle jäätortide ja pidada telefonipostide otsast kõnesid ja karata üle trammivagunite; aga selle asemel jagas ta lendlehti ja muretses oma pükste pärast, mis narmendasid, ja soovis, et tal oleks nägus ülikond ja nägus tüdruk, kellega jalutada.
„Hei, noormees, kus su lendlehtede jagamise luba on?“ Tema kõrva ääres urises politseiniku hääl. Fainy heitis politseinikule üle õla üheainsa pilgu, viskas lendlehed käest ja pani jooksu. Ta puges läikivate mustade tõldade ja vankrite vahelt läbi, jooksis kõrvaltänavasse ning muudkui kõndis ja kõndis ega vaadanud tagasi, kuni tal õnnestus täpselt üle silla jõuda, enne kui see lahti tõmmati. Nii või teisiti polnud politseinik teda taga ajanud.
Ta seisis pikalt kõnniteel, pähklileti vilin osatavalt kõrvus kumisemas.
Õhtusöögi ajal küsis onu temalt lendlehtede kohta.
„Jah, ma jagasin need kõik järvekaldal laiali… Üks politseinik püüdis mind takistada, aga ma saatsin ta pikema jututa heasse kohta.“ Fainy läks näost tulipunaseks, kui kõik laua taga vilet lasid. Ta toppis suu kartuliputru täis ega lausunud rohkem ühtki sõna. Tädi ja onu ja nende kolm tütart muudkui naersid ja naersid. „See on hea, et sa politseinikust kiiremini jooksed,“ ütles onu Tim, „muidu ma oleksin pidanud sinu eest kautsjoni maksma ja see on kallis lõbu.“
Järgmisel varahommikul pühkis Fainy kontori põrandat, kui trepist astus üles mees, kelle nägu oli nagu toores karbonaad. Ta suitsetas mingit niisugust peenikest musta sigarit, mida Fainy polnud varem näinud. Siis koputas ta mattklaasist uksele.
„Ma pean rääkima härra O’Haraga, Timothy O’Haraga.“
„Teda pole veel siin, aga iga minut peaks tulema, härra. Kas ootate?“
„Kindel see, et ootan.“ Mees istus tooliservale ja sülitas, võttes kõigepealt sigari näritud otsa suust ja vaadates seda pikka aega mõtliku pilguga. Kui Tim O’Hara tuli, sulgus kontoriuks pauguga. Fainy passis närviliselt ukse taga, kartes pisut, et see mees on võib-olla detektiiv ja tulnud lendlehtede asja klaarima. Hääled tõusid ja vaibusid, võõra hääl lühikeste kiirete tiraadidena, O’Hara hääl pikkade vastuväitvate lausungitena, millest aeg-ajalt eraldas Fainy kõrv sõna „sundmüük“, kuni korraga lendas uks lahti ja võõras tuiskas välja, nägu veel punasem kui enne. Malmist