Rannaliivalt taevani. Juhan Jaik

Kus kalad, nendel, nagu härrased teavad, on aru pääs ainult samavõrt, kuipalju on kõige targemal tšuhnal, ja seda on vähem kui nende kuulsat kalasaaki meie küla juures, hakkasid siplema paadipäras nööride otsas ja veavad tagasi. Aga tulid järele, ei aidanud midagi pagana kala siplemine õigeuskliku jõu vastu. Ja, nagu härrased juba teavad, niisuguse vedamise järele lahkuvad neist vetest kõik kalad ja ujuvad veetavade järele. Meie vees nüüd kalad istuvad hunnikus, aga tšuhnad joovat näljaga soolast merevett ja hammustavat kaldalt liiva pääle…“

      Kole naer seganud alatasa mehe jutustamist ja sääl üldse olnud niipalju meie mõnitamist, et Lahna Jaakko poeg enam ei kannatanud välja ja karanud jutustajale kallale. Ühe ropsuga pigistanud tal nina pääst nagu mäda kartuli ja löönud päka silma. Siis polnud enam saanud teha muud, sest venelased haaranud ta igalt poolt kinni.

      „See vist on ka üks neist, kes peksis meie mehi sääl merel, tasume talle kätte kõikide eest,“ karjunud see jutustaja, suur verejuga rinna ees nagu punane lips. „Andke talle hästi! Ega nad meie mehigi paitanud.“

      Siis olevat see Jaakko poeg pekstud meelemärkuseta olekusse. Ühed venelased arvanud, et lüüa niisugune üsna surnuks, teised arvanud, et pole vaja seda teha. Kui inimesed seganud vahele, siis venelased rääkinud, et nad viivat Jaakko poja haigemajja, ja tassinud ta välja. Aga kuhugi nad ei julgenud teda viia mujale kui ühe oma tuttava poole. Sääl siis asunud teda arstima, aga minema ei lasknud. Kartsid kohut, mis tuleb keisrimehe peksmise eest. Kui siis Jaakko poeg pääses tagasi oma roodu, siis ta oli juba arvatud väejooksikuks ja anti kohtu alla. Kohtus selgitati asi kõik ära ja kõik need peksjad istusid kinni. Jaakko poeg kahjuks muidugi kah. Kuid ilusti oli ta rookinud lagedaks selle veneka — üksainus silm ja mitte ühtki nina…

      Sellest kõigest kirjutas meile Jaakko poeg, ja siis oli teada, kuhu jäid kalad rannast. Kurja teo tegid need venelased.

      Ükskord läksime siis jälle kogu oma kalalaevastikuga ja tõime kalad samal viisil tagasi, nagu nad siit viidigi. Venelased küll märkasid seda ja tulid kallale suure maruga, kuid meil olid siis kaasas tulilukud ja nad ei julgenud meile lähenedagi. Löövisid kaugel ja hädaldasid nagu sügisene hanekari.

      Aga see vaen kestis veel kaua. See jäi soiku alles siis, kui algas maailmasõda ja mehed viidi kroonusse. Kodujääjaile kroonu loopis raha, et polnud tarviski minna merele. Meri ka mineeriti ja keelati sõitmine kaugele rannast. Pärast sakslased seadsid sisse kõva piiri ja eestlased valvavad ka kõvasti, et venelased ei saaks tulla tegema oma kurje tempe. Kuulukse siiski, et nad veelgi harutavat, kuidas meelitada ära kala meie rannast. Aga piir on tuline, ära topi näppu külge…