Hopsti! Vanamees jälle mere kaldal. Kuldkalake ikka seal.
Vanamees: „Uhh, tegin vist valesti, et täna kalale tulin!“
Muidugi, sest nüüd ärkas Vanamees kodus nagu poleks kalal käinudki.
Vist nägi und.
VANAMEES, FLÖÖT JA MESSINA PRINTSESS
Kaastunne on üks suurimaid voorusi ja müts maha meie Vanamehe ees, kes julgeb selle nimel sekkuda Jumalate mängu. Jään ärevusega ootama tema tagasitulekut.
Suure ilmamere väikesel kaljusaarel seisis majakas. Majaka kõrval oli ruumi ka punase katusega hoonele. Mõlemad olid valged ning paistsid isegi hämaral ajal silmapiirini ka ilma majakatuleta. Kui ilm seda lubas.
Aegade jooksul olid meretaimed ja linnud pannud aluse õhukesele mullakihile, millel paistis pisike põllulapp. Kivide vahel nosisid hõredat rohtu mõned kitsed.
Majaka juurest lookles teerada tuulte eest kaljudega kaitstud rannale, mille kaldal oli sildumiskoht väikese kummist paadiga.
Iga kahe kuu tagant saabus saarele kaater kütuse ja eluks vajalikku kraamiga, mida Vanamees oli teatanud end vajavat.
Vanamehel oli kunagi olnud koer, kuid too läks tormi ajal kaduma ning esialgu oli Vanamehel raske oma lemmiku asemel kedagi teist seal ringi jooksmas ja kitsi põllulapilt eemal hoidmas näha. Selle asja ajas nüüd ära värviline nöör.
Oli vaikne päikseline suveõhtu. Vanamees oli meres ujunud, einestanud ning kõndis nüüd oma lemmikkohale mereäärsel kaljunukal, kus armastas kaugusse vaadates istuda, mõtiskleda ja flööti mängida.
Flöödimäng oli ta armastus. Elu jooksul oli ta mänginud paljude maade kontserdi- ja ooperimajades, ent ikka veel ei olnud ta mängulust kadunud. Pigem oli see saarel, loodusega silmitsi, süvenenud ning tal oli tekkinud uus suhe muusikasse, milles ei puudunud ka teatav igatsus läinud aastate järele.
Nagu igal õhtul, kui just vihm või torm ei takistanud, võttis Vanamees kaljunukal istet, et nautida merd ja loojuvat päikest ning läbi flöödimängu avada oma meeled ümbritsevale avarusele.
Ta võttis pilli ja flöödi vaikne meloodia kandus suveõhtusse, laotus merele, kustudes viimaks tuulte ja lainete mühas.
Tasapisi kogunes ka kuulajaid. Kaljunukkadele laskusid kajakad ja kaks kaljukotkast. Meresügavusest ilmusid nähtavale veteelanikud. Nende seas säras loojuva päikese kiirtes ka Kuldkalake, kellega Vanamehel oli tekkinud lähedane suhe, sest too oskas temaga inimkeeles vestelda.
Ükskord oli Kuldkalake Vanamehelt küsinud, kas tal pole mingeid soove, mida tema, Kuldkalake, võiks täita. Ent Vanamees ütles, et pole, tema on oma eluga rahul. Lisas, et muidugi on maailmas asju, mis võiksid teisiti olla ja mida võiks soovida, aga nende peale Kuldkalakese jõud ei hakka.
Siis oli aga Vanamees temalt endalt küsinud: „Aga sina, millest sina ise unistad?“
Keegi polnud Kuldkalakeselt varem niisugust asja küsinud ning Kuldkalake oli vajunud mõtteisse.
Kuldkalake oli Poseidoni ja Messina printsessi tütar, kelle Poseidon oli muutnud Kuldkalaks, et teda päästa oma kaasa, merenümf nereiidi Amphitrite viha eest, kui
too oli Poseidoni armuloo viljast teada saanud. Amphitrite suutis kontrollida inimeste ja mereelanike päritolu, kuid Kuldkalakesel mitte. Et kalakesel oleks tegevust, oli Poseidon andnud talle võime täita inimeste soove. Tütar oli isalt küsinud, kas ta peab alatiseks Kuldkalakeseks jääma. Poseidon oli kostnud, et ainus võimalus oleks püüda pehmendada Amphitrite südant, aga tema seda teha ei saa, sest see teeks nereiidi veelgi tigedamaks. Kõhklemisi oli ta lisanud, et võibolla suudaks teda aidata hoopis hella südamega Amphitrite ema Doris.
Kuldkalake oli sellest kõigest Vanamehele rääkinud ja öelnud, et tema ei julge jumalaid tülitama minna ning pealegi peaks ta selleks tagasi Vahemerre ujuma, mis on väga kaugel, aga seal võiks ta kergesti Amphitrite küüsi sattuda.
Täna, mereelanikele flööti mängides, keerlesid Vanamehe mõtted Kuldkalakese ehk siis Messina printsessi väikese tütre loo ümber. Ta oleks tahtnud teda aidata, kuid ei teadnud, kuidas seda teha.
Lood, mida ta sel õhtul mängis, olid kurvad. See meeleolu kandus ka kuulajateni ja kui ta lõpetas, jäid nad veel kauaks kuuldud helide lummas Vanamehe lähedusse.
Viimaks, kui kõik peale Kuldkalakese olid lahkunud, astus Vanamees vee piirile Kuldkalakese juurde ja iga sammuga sai talle selgemaks, mida tuleb teha.
Ta palus Kuldkalakest tulla järgmisel keskpäeval tagasi, öeldes, et tal on tahtmine teda aidata ja tal on üks mõte, millest tahab rääkida. Kuldkalake lubas tulla.
Hommikul pidas Vanamees mitu telefonikõnet ja saatis hulga meile, askeldas majakas ning läks lõpuks, flööt kaasas, randa.
Kuldkalake juba ootas teda.
Millest nad siis rääkisid, ei saa me teada, kuid jutt oli pikk ning mõne aja pärast, kui me uuesti oleks vaadanud, polnud Vanameest enam kaldal näha. Küll oleks tähelepanelik vaatleja hoolsal silmitsemisel märganud vaiksel merepinnal helkimas kaht kaugusse suunduvat triipu, mis võisid olla jäljed kahest kalakesest, kes olid võtnud ette ühise pika tee kaugesse Lõunamaa merre.
Võis olla, et Vanamees oli otsustanud proovida oma flöödimänguga pehmendada merejumalate kalke südameid.
Soovime, et see nii oleks ja see tal ka korda läheks!
KULDKALA JA VENNIKE
Raske on olla sõbralik kui ilm vilets ja ämber tühi.
Vennike istus Sõrve rannas mereäärsel kivil ja õngitses. Oli istunud kaua.
Kala ei näkanud.
Vennike oli tujust ära, pahur, morn ja kõik need muud sõnad.
Ilm oli samasugune.
Aga järsku vajus kork vette. Sügavalt.
Vennike ehmus ja rapsas. Otsa jäi.
Vedas kaldale.
Säras, sädeles, sätendas, kiirgas ja muud sellekohased efektid.
Värisevate kätega haakis Vennike kala õnge otsast lahti ja viskas ämbrisse.
Oli Kuldkala!
Kuldkalake nagu muinasjutust.
Hakkas paluma, et kolm soovi ja kõik see muu jutt. Vennike: „Ah, et kui ma nüüd tahaksin teada, et võin mõelda, mida tahan, et kas see oleks siis esimene soov?“
„Jah võid küll ja oli küll, kaks soovi järel!“
„Raisk, peesse!“ vandus vennike hingepõhjast, südamest, raevukalt ja veel igati.
Kuldkalake kadus ja Vennike tundis kuidas kere lõi täis, umbe, punni ja teised sellekohased sõnad.
„Lõpeta otsekohe, sa igavene…“ ja Vennike tundis, et kere kohemaid kergenes, tühjenes, vabanes liigsest ning
ilm oli jälle vilets, vettinud, pilves, tuuline ehk siis üdini ebasõbralik.
Ja ämber oli tühi.
VANAMEES JA UNISTUSTE SAAR
Poissmeestel tasub meeles pidada, et ka Taaramaal kasvab ilusaid roose, kelledel võib olla ka mitmeid muid häid omadusi.