Arno Kuusk
UNISTUSED TÄITUVAD SAAREMAAL
Jutustused Kuldkalakesest
UDUVERE/MEIUSTE, SAAREMAA 2020
Autorilt:
Tänan tütrekest Margitit ja armsat abikaasat Reeta nende hindamatu abi eest kõikide probleemide lahendamisel ning muidugi Kuldkalakest pihtimast oma kogemustest inimestega suhtlemisel.
Pühendan kõigile oma headele sõpradele, kellega koos on mõnus olla.
Toimetaja: Margit Grevel-Uussaar
Kaaned kujundanud: Margit Grevel-Uussaar
Kaanefoto ja skits Kuldkalakesest: Reet Grevel
Pildid joonistas: Arno Kuusk
© Arno Kuusk 2020
ISBN 978-9916-9562-1-2 (epub)
VANAMEES, KULDKALAKE JA DILEMMA
Lugeja saab teada, et kalaleminek ei päästa alati mõtlemise vaevast.
Vanamees püüdis Nasva jõe suudmest kalakese. Vaatas - särab teine kuldselt, kas polegi kala?
Proovis hamba all.
Kalake: „Aii! Olen jah kullast!“
Vanamees: „Ohhoo!“
Kalakene: „Kui mind lahti lased, täidan kolm sinu soovi!“
Vanamees vajus mõttesse.
Oli seaduskuulelik.
See jäi peale.
Sisemonoloog lõppes dilemmaga: „Kuhu viia, kas leiubüroosse või muinsuskaitsesse?“
Küsis kalakeselt.
Too küsis vastu: „On see üks sinu soovidest?“ Vanamees: „Olgu. Jah!“
Kuldkalake: „Vii päästeametisse – neil on parajasti käsil lollide ja puuetega inimeste abistamise projekt – euroraha ja puha. Seega – üks soov vähem!“
Vanamees sai aru, et teda tögatakse ja mõtles: „No oota sa mul!“
Viskas kalakese ämbrisse ja helistas kalakaitsesse, et Kuldkalake ja nii edasi. Nood teatasid, et kuldkalad kuuluvad vääriskalade hulka ja nende püüdmiseks on vaja eriluba. Tulgu kohe sinna ja maksku trahv, muidu tulevad ise ning ta peab nende kohalesõidu kinni maksma. Seniks uuritakse, kui suur see trahv on.
Vanamees: „Kas ma võin siis kalakese endale jätta?“
„Ei või, kala rekvireeritakse – läheb loomaaeda saarmastele, kui pole pahaks läinud.“
Vanamees: „Aga kui on?“
Nood: „Siis läheb biojäätmete hulka ja prügimäele. Muide, mis on teie nimi?“
Vanamees sai aru, et on vajumas sohu, aga teha pole midagi – ise astus mättast mööda! Veel mõtles, et kalakesel oli vist õigus lollide päästmise suhtes.
„Vanamees olen.“
„Nii, nii: Va-na-mees. Eesnimi ja isikukood?“
„Väino, numbreid ei mäleta, pass on kodus ja ID-kaarti pole. Pole vaja läind! Kui vaja, lähen hangin?“
„Esialgu pole vaja. Teate mis, härra Väino Vanamees. Olge seal, kus olete, ärge kusagile minge! Saadame inspektori sinna, see vaatab kohapeal asja lähemalt. Kus te täpsemalt olete?“
Aga Vanamees hakkas sellest jandist tüdinema. Ta oli küll seaduskuulekas, aga mitte lõputu kannatusega, ega ka mitte nii loll, nagu Kuldkalake oli kartnud.
Seetõttu viskas ta toru torisedes hargile, s.t pani mobla taskusse ja istus vaevatult ämbri kõrvale.
Kalake vaatas ämbrist kaastundlikult pealt – ta oli kogu seda lugu pealt kuulnud ja küsis: „Ehk saan aidata, kaks soovi ju alles?“
Vanamees, nüüd me teame, et ta on Väino, kaalus parajasti kalakese vette tagasiviskamist, mistõttu iga abi oli teretulnud.
Kuldkalake andis endast uuesti teada: „Soovi, et lollid probleemid laheneks ja tarkus pähe tuleks, teen odavalt – see oleks üks soov.“
Väino soovis.
„Nii! Tehtud! Noh, mis siis oleks su kolmas ja targa aruga soov?“ küsis Kuldkalake nüüd.
Vanamees kuulatas oma sisemust, et kas sealt kostavad targad hääled?
Midagi ei kostnud – sügav vaikus! Siiski ilmusid kusagilt ta suhu sõnad: „Ma võin olla loll, aga mitte nii loll, et ei saaks aru, et sa pole mitte ainult kullast, vaid ka üks üsna tark kalake. Mistõttu soovin, et sina otsustaksid, mis on mulle edaspidi kõige tarvilisem ja teed selle ära!“ Kuldkalake oli rahul ja ka meelitatud: „No näed, tarkus on kohale jõudnud! Selle soovi täidan ma hea meelega!“ Nüüd viskas Vanamees Väino kalakese merre ja kõmpis koju, ise juureldes, et mis asjad küll võiksid tal nüüd teistmoodi minna, kui nad muidu läheks?
Mida teie arvate?
JUKU, MANNI JA KULDKALAKE
Saame kinnitust tõsiasjale, et elus on kõrgemaid väärtusi kui kalapüük. Siiski võiks mõtiskleda, kuidas Juku ja Manni elutee oleks kulgenud ilma Kuldkalakest kohtamata.
Jukule jäi õnge Kuldkalake.
Juku tiris kalakese kaldale ja haakis lahti.
Kohe, kui Kuldkalake oma suu vabaks sai, hakkas ta härdalt ja inimkeeli paluma: „Kallis kalamees, lase mind tagasi vette! Tasuks täidan kolm sinu soovi.“
Juku oli väiksena kuulnud muinasjuttu Kuldkalakesest ja rõõmustas, et nüüd saab ta soovida kõike, mida süda igatseb.
Mõtles väheke ning hakkas oma soove üles lugema:
„Kõigepealt tahan saada targaks, nii targaks nagu õpetaja!
Teiseks tee nii, et kui ma juba tark olen, ei peaks koolis käima!
Ja kolmandaks, tahaks et Manni minusse armuks!“ Kuldkalake lubas, et kõik saab tehtud ja Juku laskis ta tagasi vette.
Järgmisel päeval läks Juku kooli ja teatas õpetajale, et tema enam kooli ei tule, sest ta õppis kõik ära.
Õpetaja oli üllatunud ja mõtles, et mis lollused need Jukul jälle peas on? Ta esitas Jukule mõne küsimuse, millele too õpetaja üllatuseks üpris ladusalt vastas.
Proovis raskemaid – ikka sama lugu. Proovis veel kord, küsides asju, mida pidas kõige raskemateks.
Juku teadis kõike!
Õpetaja uuris – aga ka nutiseadmeid ei paistnud poisil kusagil olevat.
Tal ei jäänud muud üle, kui minna direktori juurde ja rääkida loost tollele. Arutasid ja leidsid, et kui lugu on tõesti selline, siis tuleb Jukul lasta teha eksam kogu õppeprogrammi ulatuses, mille läbimisel võib kirjutada talle välja lõputunnistuse ja lasta minna, kuhu hing igatseb.
Nii kõik läkski ning Juku vabanes kooliorjusest.
Juku suureks saades selgus, et ta ei osanud kergelt kättesaadud teadmistega midagi teha. Lisaks oli ka kooli- haridus vahepeal edasi arenenud, mistõttu ta enam nii tark polnud – muidugi, kui koolis pähetuubitud asjade mäletamist üldse tarkuseks lugeda.
Tuli hakata ametit õppima, et Soome tööle minna.
Aga oma kalli kaasa Manni suhtes ei osanud ta muud ette võtta, kui põgeneda igal soodsal võimalusel vee äärde õngitsema, lootuses püüda veel kord Kuldkalake ja katsuda siis oma noorepõlve soove veidike kohendada.
Sellest oli möödas palju aastaid, kui mulle meenus Juku ja ma otsustasin uurida, mis temast on saanud?
Aga Jukust oli vahepeal Juhan