„Kes mind takistab? Kas meie poeg? Sinu ema, kes mind jumaldab? Su õde, kes tikub mulle parimaks sõbratariks? Tüdruksõber! Pärast kahtkümmend kaht aastat ja poega!“
„Sa tead, et oled rohkem kui tüdruksõber,“ lausus Michael.
„Aga sina ei paista teadvat!“
„Varem polnud mul midagi vabaabielu vastu,“ jätkas mees. „Aga viimasel ajal on see mind häirima hakanud. Ma armastan sind. Sina armastad mind. Tahaksin olla seaduslikult seotud. Tahan, et keegi ei peaks meie vastastikustes tunnetes kahtlema.“
„Minu teada pole meie tunnetes kunagi kahtlust olnud,“ vastas Charley. „Aga paistab, et sinul on, kui tahad järsku suhet seaduslikuks teha.“
„Asi pole kahtlemises,“ vaidles Michael. „Asi on tundes, et midagi on puudu. Mida vanemaks ma saan, seda tugevamaks see tunne muutub.“
„Niisiis otsustasid, et minu ootamatu vallandamise järel, kui ma olen kohutavalt hirmul, et mu õde võib surra... on kõige parem hetk sellise otsuse langetamiseks?“
„Me võiksime Inglismaal pikki mesinädalaid tähistada,“ pakkus mees.
„Samal ajal, kui sa töötad? Ja mida mina peaksin sel ajal tegema, kui sa tööl oled?“
„Vaevalt sul igav hakkaks. Kuule, see ei ole ainult meie pärast, vaid ka Ericu pärast. Ja tema tulevaste laste pärast. Aga ma ei taha sulle pühendumist peale suruda, kui sul selleks tahtmine puudub.“
„Eric on kaheksateistkümneaastane,“ ütles Charley. „Vabaabielu on samuti abielu.“
„Vabaabielu?“ tõstis Michael häält. „Kas sellest piisab sulle? Minule igatahes ei piisa!“
Vaidlus kogus aina jõudu ning Charley seest voolas välja kogu nördimus, hirm ja pettumus. Viimaks teatas ta, et peab Meganit vaatama minema, mille peale Michael vastas: „See on vist tõesti hea mõte.“
Charley kinnitas endale, et nende suhe pole mõranemas. Nad tülitsesid tihti, kuid avaldasid ka sageli armastust. Charley ei lahkunud Palo Altost vihasena, kuid oli siiski murelik ja segaduses. Miks oli Michael pärast pikki aastaid temas kahtlema hakanud? Ja miks tema, Charlene, keeldus ometi mehega abiellumast? Tal polnud kahekümne kahe aasta jooksul kedagi teist olnud! Mis neil viga oli?
Võib-olla aitab lahus veedetud aeg selles selgusele jõuda.
Charley oli koos Megani ja Johniga mitu päeva Minneapolises veetnud ning näinud, kuidas õde iga päevaga veidi jõudu kogus. Ta oli vahetult enne ärasõitu Ericuga kohtunud ja pärast seda pojaga telefonitsi suhelnud. Poeg õppis esimest aastat Stanfordis, kus ta ei pidanud õppemaksu tasuma – see hüve kaasnes isa professoriametiga. Tõsi, Eric ei elanud isa juures. Ta oli nõus Stanfordis õppima, kuid soovis veidi iseseisvam olla. Ta elas tavalises ühiselamus, ent kuulus üliõpilaskorporatsiooni ja pidi paari aasta pärast korporatsiooni ühiselamusse kolima. Juba sellele mõtlemine pani Charley õlgu väristama. Aga ta mõistis Ericu soovi.
Ta helistas Michaelile. „Kuidas läheb? Ma igatsen su järele,“ ütles ta.
„Seda on hea kuulda,“ vastas mees.
„Kas sa kõnnid praegu? Hääle järgi tundub, et kõnnid...“
„Autosse. Olen tänaseks lõpetanud, aga pean õhtul teaduskonna koosolekule minema.“
„Kas oled Ericut näinud?“ uuris Charley.
Michael puhkes naerma. „Ta kohtub minuga võimalikult harva. Pean alati aja kokku leppima. Ta saadab mulle sõnumeid. Kahtlustan, et see on tema viis hoiduda minuga kohtumast ja silmast silma vestlemast. Kuna ta saab normaalseid hindeid, siis oletan, et tal läheb hästi.“
„Mina suhtlen temaga arvatavasti rohkem kui sina,“ nentis Charley. „Vastasin ühele ta sõnumile ja teatasin, et sellest ei piisa mu emaarmastuse leevendamiseks. Tahtsin tema häält kuulda. Nüüd ta siis helistab mulle. Ta üritab meid rahustada.“
„Pigem mängib meiega. Ta hoiab meid oma toimetustest eemal,“ vastas Michael. „Ta alustab oma elu.“
„Michael, ma tunnen sinust puudust, aga jään mõneks ajaks siia. Meg kogub tasapisi jõudu. See ei tähenda, et ta on pääsenud, aga olen ikkagi kergendatud. Ta sööb jälle. Kõnnib ringi. Loeb. Tal ei ole palju energiat, aga see on parem kui mitte midagi.“
„Rõõm kuulda, et tal parem on,“ sõnas Michael.
„Ta tahab suveks järvemajja kolida,“ rääkis Charley. „Ma sõidan sinna, viskan majale pilgu peale, võib-olla teen veidi remonti ja sätin maja elamiskõlblikuks. Pealegi ei saa ma lasta tal üksi minna.“
Michael vaikis veidi aega. Charley kuulis autoukse avanemise ja sulgumise häält. „Arusaadav.“ Miski mehe hääles reetis tema pettumuse – ta eelistanuks suve koos veeta ja selgusele jõuda, mida suhtega peale hakata.
„Ma ajan pakilised asjad joonde ja tulen siis koju sinu juurde, et saaksime kahekesi kvaliteetaega veeta. Võin kellegi teise vastutama panna. Võib-olla saab John natuke vaba aega näpistada. Ühesõnaga, anna mulle aega järvemaja korda teha, siis räägime sinu töögraafikust. Kui leiad minu jaoks aega...“
„Ma võtan sinu jaoks aega,“ kinnitas mees. „Minagi igatsen sinu järele. Tunnen isegi meie tülitsemisest puudust.“
„Me ei tülitse eriti,“ kostis Charley. „Või tülitseme?“
„Me teeme seda liigagi palju. Kas või näiteks tolle a-tähega asja teemal. Mulle tundub, et sul on psühholoogiline probleem ja see paneb sind kartma. Peaksid abi otsima.“
Charley puhkes tahtmatult naerma. „Sul on vist õigus. Mul on palju psühholoogilisi probleeme. Aga me kohtume varsti. Ma ei saa sinuta üldse hakkama. Sa oled mu kalju. Ma armastan sind.“
Michael hingas pahinal välja. „Seda oli meeldiv kuulda,“ tunnistas ta. „Minagi armastan sind.“
Mis mul viga on? küsis Charley endalt. Miks ta ei võinud lihtsalt mehega abielluda, Inglismaale sõita ning abielunaise elu ja tiitliga harjuda? Ta poleks Michaelist isegi relvaähvardusel loobunud. Miks nad ei võinud siis abielluda, kui mees seda soovis?
Sellepärast, et ta tundis end hetkel väga haavatava ja sõltuvana. Ta polnud terviklik. Michael polnud öelnud: „Me võiksime abielluda, kuna sul pole niikuinii midagi targemat teha“, kuid mehe väljendusviis oli Charleys ikkagi tähtsusetu tunde tekitanud. Ja kes talle kaasa tunneks? Ta oli saanud kaksteist aastat hästitasustatud edu nautida. Kõik ütlesid, et ta peaks aasta vabaks võtma, vanadest ämblikuvõrkudest vabanema, puhkama ja lõõgastuma.
Lõõgastus oli viimane asi, mida ta tundis. Vabadus oli talle peale sunnitud, sest ta lasti töölt lahti ja Megan oli haige, aga see ei tekitanud temas head enesetunnet. Ta ei tundnud end tugevana nagu jutusaate ajal. Ta igatses taas jõudu ja enesekindlust koguda. Pärast pikki aastaid ei tõotanud ka abiellumine olukorda parandada. Telestaariameti mahapanemine ja abikaasaks hakkamine ei andnud talle jõudu juurde, vaid muutis ta veelgi haavatavamaks. Ta tahtis end jälle teistega võrdsena tunda.
Charley läks haiglasse, et vestelda Megani abikaasa doktor John Crane’iga, selle asemel et oodata, millal mees õhtul koju jõuab. Ta tahtis rääkida avameelselt, nii et Meganit ei ole juures. Ta uuris, kas John saab oma töögraafiku ümber teha ja mõne päeva Megi järele vaadata, kuni tema, Charley, eemal on. John vastas, et see on võimalik: ta võis hommikul hiljem tööle minna ja õhtul varem koju naasta. Ta lubas kohandada oma töögraafikut, et jõuaks hommikul enne tööleminekut hommikusööki ja õhtul õhtusööki valmistada. Peale selle lubas ta oma naisega vähemalt kord päevas ühendust võtta.
„Te olete nii hea meeskond,“ kiitis Charley. „Paar aastat tagasi, enne kui te lühikeseks ajaks lahku kolisite, jäi mulje,